Philippe Jourdan: Usk annab vastused eksistentsiaalsetele küsimustele | 19 apr 14


Artikkel : 18. aprill 2014 www.delfi.ee



Eesti katoliku kiriku piiskopi Philippe Jourdani sõnul on kiriku ülesanne hoida alal nii mõistust kui ka südant, sest usk vajab mõlemat.


Olete pärit küll religioossest perekonnast, kuid oma hariduskäigult selgelt reaalteadusliku kallakuga - olete õppinud matemaatikat ja füüsikat ning töötanud teedeinsenerina. Ka oma eluhoiakutelt olete väga intellektuaalne ja ratsionaalne inimene. Mis ajendas Teid vaimulikuteed valima? Kas oli selleks mõni müstiline kogemus või lihtsalt mõistuslik kalkulatsioon?

Olen tõesti sündinud religioosses perekonnas ja vanemate eeskuju on mind palju mõjutanud. Kuigi nad ei olnud vaimulikud ega ka seotud koguduse struktuuridega, oli usk meie peres normaalne ja loomulik asi. Mu ema oli aktiivselt usklik ja ka isa oli katoliku kirikus ristitud, aga tema puhul toimus usuline ärkamine alles hiljem. Ohvitserina võttis ta osa Indo-Hiina ja Alžeeria sõjast ning sõjakogemused kõigutasid kõvasti tema usku Jumalasse ja õiglusesse.

Minu enda kutsumus pärineb minu ülikooliajast. Olen õppinud matemaatikat ja füüsikat ning armastan oma eriala siiani väga, kuid õpingute kõrvalt hakkasin tundma sisemist tõmmet usu poole. Tajusin, et Jumal tahab minust midagi enamat ning kahe-kolme aasta jooksul jõudsingi selgusele, et soovin vaimuliku teed minna. Seega mingit müstilist kogemust mul ei olnud, pigem oli see protsess.


Teie piiskopiks määramine toimus 2005. aastal ning langes täpselt kokku ülestõusmispühadega. Johannes Paulus II lahkus meie seast täpselt samal ajal. Kas ja kuidas need kaks sündmust omavahel lõimusid?

Tõsi, on huvitav fakt, et ma olen viimane piiskop, kelle määras ametisse paavst Johannes Paulus II. Ta ise suri mäletatavasti 2005. aastal üks nädal pärast ülestõusmispühi. Sain tema otsusest teada suurel reedel ning selle avalikuks kuulutamine pidi aset leidma pühadejärgse nädala pühapäeval, siis kui peomeeleolud olnuks natukene rohkem vaibunud.

Katoliku kirikus on nimelt tava, et kõik paavsti langetatud otsused jõustuvad ametlikult alles siis, kui nad on ka avalikuks kuulutatud. Avalikuks peavad nad saama tema eluajal, vastasel juhul need lihtsalt tühistuvad.

Pühal nädalal algas ka Johannes Paulus II agoonia, tema haigus oli jõudnud kriitilisse faasi. Seetõttu oli kogu pühademeeleolus kristlik maailm pööranud oma pilgud Vatikani poole. Nii meedias kui ka inimeste hinges valitses omamoodi maailmalõpumeeleolu.

Kolm päeva enne seda, kui minu nimetamine oleks pidanud avalikuks saama, helistas Rooma kardinali sekretär, sest paavsti tervislik seisund oli muutnud küsitavaks minu ametissemääramise otsuse õigeaegse avalikustamise. See süvendas muidu organiseeritud masinavärgina toimiva Püha Tooli paanikaseisundit ning selleks, et paavsti surma tõttu otsus ei tühistuks, avalikustati see ettenähtust varem - pühadejärgse nädala reedel.

Järgmisel päeval, 2. aprillil Johannes Paulus II suri. On suur kokkulangevus, et see ajastus sedavõrd täpne oli ning et otsus nii õigeaegselt ikkagi avalikustatud sai. Tema surma tõttu jäi see sündmus muidugi meedias varju, kuid mulle isiklikult on see väga suur privileeg. Ja ma usun, et ka Eesti jaoks peaks olema oluline mõista, et sedavõrd oluline paavst kui Johannes Paulus II seda oli, võttis oma viimastel päevadel, mil ta ei suutnud isegi korralikult rääkida, kohustuseks mõelda Eesti peale ning määrata siia pärast 65-aastast vaheaega taas piiskop.


Ülestõusmispühade vaimus paluksin Teil lühidalt selgitada usuleigele eestlasele, milles seisneb nende pühade tähendus, mis on kogu kristliku usu tuumaks ja traditsioonilise õhtumaise kultuuri aluseks.

Ülestõusmispühad on kristlaste jaoks kõige tähtsam püha. See jätab varju isegi jõulud, mida tänapäeval mittereligioossetes piirkondades ehk kõige enam esile tõstetakse. Näiteks esimesed kristlased hakkasid jõule tähistama alles mõned sajandid pärast Kristust. Samas ülestõusmispühasid hakati tähistama kohe pärast Kristuse surma.

Ülestõusmine on inimkonna kulminatsioonipunkt, pärast mida ei ole inimkond enam endine, sest Jumal on saanud inimeseks ja ohverdanud oma elu, mis läbi on inimesele avanenud uus dimensioon, uus olemisvõimalus.


Katoliikluses, aga ka kristluses üldisemalt on alati olnud oma koht kannatusel, mis tihtipeale on leidnud väljenduslikkuse läbi kehaliste kujundite. Mõnikord on Lääne ja Ida kirikut võrreldes isegi öeldud, et kui õigeusu kirikus on kesksel kohal ülestõusmine ja rõõm, siis katoliku kirikus jäi Jumal ristile ning see on kannatuste keskne kirik. Milles seisneb kannatuse idee? Mis on see, mis peaks ühele tänapäeva mugavuste ja meeleliste naudingute maailmaga harjunud heaoluühiskonna inimesele tegema kannatuse tähenduslikuks? Pigem võiks see kõik mõjuda ju eemaletõukavalt ja eelarvamusitekitavalt...

See, mis inimest kõige enam hirmutab, on kannatus, millel ei ole tähendust. Samas igaüks mõistab, et kannatus, millel on siht, on ka põhjendatud. Näiteks sportlane peab tegema läbi suured kehalised koormused, kui ta soovib jõuda medalivõiduni. Ta peab enne võistlusi elama täielikult nii öelda mungaelu ja pühenduma oma alale. Kõik leiavad, et see on normaalne.

Eluliste kannatustega on tihtipeale samamoodi, see muutub normaalseks siis, kui see muutub tähenduslikuks ja tähenduslikuks muutub see siis, kui selle taga nähakse sihti. Sellise lähenemisega me tegelikult ületame kannatuse dramaatilise aspekti.

Võttes kannatuse omaks, me tõuseme sellest kõrgemale, see tähendab, et me muutume suuremaks kui kannatus ise. Ja paratamatult on ka tänapäeva maailmas asju, mis meid kannatusele mõtlema panevad, näiteks inimsuhted, lähedase inimese kaotus, terviseprobleemid.


Mida te soovitaksite omalt poolt inimesele, kes sooviks kirikusse tulla, ent pelgab seda? Katoliku kirik on ikkagi tuntud kui reeglitekeskne ja patriarhaalne kirik, mis suhestub selgelt konfrontatiivselt noorusekultusest ja popkultuurist küllastunud nüüdisühiskonna pehmete väärtustega. Ometi on küllalt inimesi, kellel on lisaks karjäärile ja perekonnale mõtteis ka eksistentsiaalsed küsimused. Kirikul oleks neile vastused olemas, aga tihti ei ulatu need inimesteni, kuna kirik ja ühiskond näikse astuvat erinevat sammu.

Sageli inimesed kujutavad ette, et katoliku kirikus on rohkem reegleid, kui seal tegelikult on. Me armastame vabadust ja iga inimese isiklik vabadus on meile äärmiselt tähtis. Lihtsalt tuleb aru saada, et on asju, millele on seatud piirid.

Kirik usub väärtustesse nagu vabadus ja armastus, kuid nende mõistetega peab kaasas käima ka inimväärikus. Tihtilugu ongi probleem selles, et kirik ei näe kõike, mis on sündinud vabaduse vaimust, kooskõlas headuse ja väärikusega. Ja lõppude lõpuks vastutab iga inimene oma tegude eest ise.

Kirik ei kohusta mitte kedagi, ta ei tee ettekirjutusi, ta üksnes kannab endas tõde, mida õigeks peab. Mida inimene selle tõega teeb ja kuidas sellega suhestub, on juba tema enda otsus. Seega karta ei tohiks kindlasti.

Mina ise ei näinud noorena kunagi vastuolu oma isikliku vabaduse ja kiriku õpetuse vahel. Tõsi, õpetus võib kohati näida nõudlikuna, kuid inimene ei tohiks kinnistuda üksnes reeglitesse, vaid peab püüdma näha seda, mis on reeglite taga. Kui piirdume ainult reeglitega, siis ei saa meie usk kaua kesta, see närbub. Ometi on just usk see, mis annab vastused inimese eksistentsiaalsetele küsimustele.

Üks kiriku ülesannetest peakski olema hoida alal nii mõistust kui ka südant. Usk vajab mõlemat. Kui on üksnes mõistus, muutub usk fossiiliks, see kuivab. Kui on üksnes süda, kuid puudub doktrinaalsus, siis puudub usul alus ning sellest saab justkui pilv, mis muudab pidevalt oma kuju ja kulgeb sihipäratult, kuni lõpuks hääbub sootuks.


Kuidas aidata paremini kaasa kiriku ja ühiskonna teineteisemõistmisele?  

Inimesed ei tohiks kirikut vaadata kui üksnes organisatsiooni. Kirik oli olemas ka esimestel sajanditel, kui tal ei olnud struktuure ja ta ei kujutanud endast institutsiooni. Esimesed kristlased olid igapäevast tööelu elavad inimesed. Ehk peaksime omalt poolt just rohkem tagasi tulema esimeste kristlaste meeolu juurde.

See tähendab, et me ei tohiks ka ise näha kirikut lahusolevana igapäevaelust. Algkristlased ei moodustanud getosid või maailmast eraldunud sekte, nad elasid nagu kõik teised inimesed. Kristlaseks olemine ei tähenda mingit müstilist kogemust kuskil kirikuhämaruses, see tähendab elada oma igapäevaelu usu vaimus, seda nii tööl, pere keskel, koolis ja mujal. Kirikus käimine on üksnes mootor, millest me saame energiat, tegelik elu ise on aga kõikjal mujal.


Lennart Käämer