Tema Eminents kardinal Parolini Püha Missa kõne Tartu Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kirikus | 13 mai 16


Teie Ekstsellentsid,


Kallid vennad preestrid,
Auväärsed ametiisikud,
Vennad ja õed Kristuses,


Ma olen väga rõõmus, et saan ühineda teiega siin kogudusekirikus, mis on pühendatud õnnistatud Neitsi Maarja Pärispatuta Saamisele. Ma toon teile soojad tervitused Tema Pühaduselt paavst Franciscuselt, kes tagab teile oma palveid ja hingelist lähedust, saates oma õnnistuse kõigile kohalolijatele ning teie peredele ja sõpradele. Ma tervitan ka Tema Ekstsellents peapiiskop Pedro López Quintanat, apostellikku nuntsiust, piiskop Philippe Jourdan, Eesti apostellikku administraatorit, ning preestreid, vaimulikke ja ilmalikke usklikke, kes on siia tulnud. Ma tänan samuti ametivõimude ja teiste kristlike kirikute esindajaid, kes meiega on täna ühinenud.


Mõlemad tänased kirjakohad on seatud hüvastijätu konteksti. Paulus pöördub Efesose kogudusevanemate poole, enne asumist teele Jeruusalemma, teekonnale, teades, et see viib ta märtrisurma. Jeesus, ööl enne oma kannatusi, palvetab oma Isa poole, väljendades oma armastavat muret oma jüngrite pärast. Jeesus on teadlik raskustest, mis tema jüngreid ees ootavad. Samal ajal soovib ta julgustada neid võtma ette neile usaldatud missiooni, õpetuse levitamist. Paulus, järgides Õpetaja eeskuju, teeb sama Efesose kogudusevanematele.


Paulus hoiatab vanemaid, see tähendab kohaliku usklike kogukonna juhte, et nad puutuvad kokku ohtudega. Sel põhjusel kannustab ta neid olema valvsad ja usaldab nad „Jumala ja tema armusõna“ hoolde. Pauluse sõnad on olulised kõigile piiskoppidele ja preestritele. Nad peavad olema ustavad ja valvsad; nad peavad hoolitsema omaenda ja neile usaldatud koguduse hingelise elu eest. Teisisõnu peavad nad kogu aeg hoidma oma suhet Jumalaga, ustavalt kuulutama Jumala sõna, olema tähelepanelikud kultuuritrendide suhtes ja eristama seda, mis on hea ning mis on kahjulik, et suuta kindlustada kõigi usklike hingeline heaolu.


Paulus räägib ohtudest, mis võivad tekkida väljaspoolt kogukonda ja selle seest: „Mina tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka julmad hundid, kes karja ei säästa, ja teie eneste seast tõusevad mehed, kes moonutavad tõde, et vedada jüngreid eneste järele.“ (Ap 20:29-30) Kirjas efesoslastele hoiatab ta, et usklikke “pillutab ja kõigutab iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada” (Ef 4:14). Nende ohtude vastu peaks kogudusevanemad meenutama Pauluse enda eeskuju: „Seepärast valvake ja pidage meeles, et ma kolm aastat, ööd ja päevad, ei ole lakanud pisarsilmil igaühte manitsemast.“ (Ap 20:31) Paulus meenutab neile, kui palju ta vaeva nägi, et karja kaitsta, kui palju ta neid armastas ja nende eest hoolitses, kui ta nägi ette ohtusid, mis neid ootasid. Ta oli veetnud kolm aastat neile tõde õpetades. Tema lahkumise järel peavad vanemad jutlustama sama heldusega ja sama murega tõe pärast, mida tuleb alati rääkida, ütleb Paulus, “armastuses” (Ef 4:15).

Püha Paulus usaldab kogudusevanemad „Jumala ja tema armusõna“ (Ap 20:32) hoolde. Jumal ja tema armulised sõnad on tema inimeste pelgupaik ja tugi. Jumala sõna kuulutab tema armu või poolehoidu meile. Kui me oleme avatud sellele sõnale, saame Jumala armu anni. Tema sõna tugevdab meid, ehitab meid üles ja teeb meid pühaks, kui lubame sel nii teha.


Lõpuks Paulus põlvitab ja palvetab koos kogudusevanematega. See tegu osutab olulisele aspektile iga preestri elus. Ta peab palvetama iseenda ja nende eest, kes on tema hoolde usaldatud, sest tema teenistuse mõju ei sõltu temast, vaid Jumalast.


Ustavus, valvsus, tähelepanelikkus Jumala sõna suhtes: need on hädavajalikud aspektid iga preestri ja ka iga kristlase elus. Preestreid valitakse inimeste seast; nad ei ole täiuslikud ja nad peaksid olema teadlikud oma nõrkustest ning ohtudest, mis neid ümbritsevad. Jumala abiga aga saavad nad tegeleda nende takistustega rahulikul ja selgel moel. Lisaks ei pea preestrid teenima kasumit neilt, kes on neile usaldatud, vaid kulutama ennast nende heaks. Nad peavad muretsema selle pärast, mida nad saavad oma kogudusele anda, mitte aga selle pärast, mida kogudus saab neile anda.


See, mida püha Paulus ütleb neile kogudusevanematele, kehtib meile kõigile, sest vanemad peavad olema kogudusele eeskujuks. Mida Jumal ootab vanematelt, ootab ta ka meilt.

Tänases kirjakohas palvetab Jeesus Isa poole oma jüngrite eest, ülempreestri kombel, kes peab eestpalvust inimestele. Jeesus palub Isalt kõigepealt hoida jüngreid „oma nimes“, et nad võiksid olla üks. Oma avaliku teenistuse käigus Jeesus kaitses jüngreid ning hoidis neid ühendatuna vaimus ja südames. Nüüd naaseb ta Isa juurde ja nii palub ta, et Isa hoiaks neid ustavana tema nimele. Kui Isa hoiab meid „oma nimes“, siis oleme me kõik temas üks. Sellisel moel säilitame me ühtsuse, mis Isal ja Pojal on nende enda loomusest.


Jeesus palub ka Isal hoida oma jüngreid kurjast. Saatan, maailm ja meie enda patune loomus pidevalt astuvad meile vastu ja ründavad meid. Nende rünnakute vastu õpetab Jeesus meid palvetama: „Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.“ Kui me palvetame, et meid ei saadetakse kiusatusse, väljendame me oma teadlikkust, et saatan ei saa meie vastu midagi teha kui Jumal seda ei luba. Me palume Jumalal meeles pidada, et meie jõud on piiratud ja me palume tal olla lähedal oma kaitsva käega.


Lõpuks palvetab Jeesus ka, et jüngrid oleksid „pühitsetud tões“. Sellega mõtleb ta seda, et jüngrid peaksid olema eraldatud eesmärgiks, mida Jumal neile plaanib. Nad ei eksisteeri enam iseendale, vaid Jumalale ja teistele. Nende ülesandeks saab ühelt poolt olema arendada lähedast ühtekuuluvussidet Jumalaga, kes on nad endale valinud, ja teisalt, jätkata Jeesuse missiooni kõigini.

Hoolimata väljakutsetest ja raskustest, millega võime kokku puutuda vaimulikuametis või elades kristlikku elu, peaksime võtma südame rindu. Meid hõlmab Jeesuse palve, kes pidevalt palub me eest, nagu ta tegi oma jüngrite eest Viimsel Õhtusöömaaajal. Olgem oma teenistuses helded, nagu püha Paulus oli. Õppigem, kuidas tunda ära ohtusid ning eristada head ja hoida sellest kinni. Lõpuks, olgem palve inimesed, teades, et Jumal hoolitseb meie eest armastusega ja annab meile lõpliku võidu.

Võitluses kurjuse vastu usaldame end Maarja hooleks, keda pärispatuta saamisega hoiti ära igasuguse patupleki eest. Palugu ta meie eest ning aidaku meil seista vastu kiusatusele ja jääda alati ustavaks tema armastatud Pojale.