Õde Mary: Tavaliselt mõtlen sellele, mida järgmisena ette võtta

Need, kes õde Maryt Jeesuse Püha Vere õeskonnast Missal vaikselt pingis istumas ja palvetamas näevad, ei aimagi ehk, kui palju särtsu ja innustavat vaimu peitub selles väikest kasvu naises. Nõnda, et tema vanus sootuks unub. Ilmselt kõige paremini tunnevad õde Maryt aga Tartu Katoliku kooli lapsed, kellele ta õpetab inglise keelt. Nimelt on õde Mary Eestis kuulsaks saanud oma keelekümbluse meetodiga, mis tähendab, et õpetaja räägib klassi ees ainult inglise keelt. Ka siis, kui lapsed võõrast keelest veel midagi ei mõika. Küllap oleks meilgi aeg tutvust teha selle särava vaimuga.

Milline oli teie elu enne nunna-kutsumusele pühendumist?

Mu esivanemad on pärit Prantsuse Kanadast ja nii oli ka minu emakeeleks kuni viienda eluaastani prantsuse keel. Ja loomulikult oli mu kodu katoliiklik. Pärast kooli läksin tööle haiglasse, uskudes, et tahan saada meditsiiniõeks. Kuid juba kool ise, kus ma õppisin, oli katoliikliku taustaga ja seal töötasid nunnad, kelle hulka ma ise pärast astusin. Aga enne seda kuulsin, kuidas Jumal rääkis minuga ja kutsus mind nunnaelule.

Mis märgid näitasid kutsumust nunnaks hakata?

Kuidas just täpselt, on raske kirjeldada. Igal juhul tundsin, et mu kutsumus on väga tihedalt seotud selle tööga, mida tegid meie õed Soomes. Mis sest, et Soomest ei teadnud ma siis õieti midagi. Mind mõjutas suuresti üks õde, kes oli pöördunud luterlusest katoliiklusse. Tal oli väga hea huumorimeel ja elulähedane olemus. Tundsin, et meis on palju sarnast ja et ka mul on jalad maas. Arvatakse ju tihti, nunnad on nii pühad ega tea elust mitte midagi. Istuvad muudkui kirikus ja ainult palvetavad. Õdedel, keda mina tundsin, oli suurepärane huumorimeel, nad polnud üldsegi ülipühad, vaid väga tegusad. Aga vaadakem kasvõi õdesid meie kirikus, nad tegelevad väga praktiliste ja igapäevaste asjadega ja see abi, mida nad inimestele annavad, on väga oluline. Enamik inimesi on kutsutud abielule, kuid nunnade kutse on elada üheskoos. Nende osaks on üksteise toetamine ja seeläbi usus kasvamine - nagu mees ja naine annavad abielus üksteisele jõudu. Seda jõudu kogedes suudavad nad ka teisi aidata. Tavaliselt on abielunaised seotud pere ja lastega, neil puudub vabadust teha seda, mida teevad nunnad ja sageli pole ka sellist toetavat jõudu. Kuid kui jõudis kätte aeg langetada valik nunnaelu kasuks, valdas mind hirm. Nii tõsise sammu puhul on see ju ka mõistetav. Küsisin endalt tihti, kas mu samm on ikka õige ja kas see on minu tee. Sugugi mitte vähetähtsam polnud ka õdede eeskuju, kes olid alustanud koostööd Soomega ja mõte tööst Soomes tundus vägagi ahvatlev.

Milliste kogemuste najal on toimunud teie vaimulik areng?

Nunnatõotuse andmisele eelneb vaimne treening. See oli väga tõsine aeg, mil me harva väljusime kloostrist. Oli neidki, kes nende kolme aasta jooksul lahkusid. Ju neil polnud selleks eluks piisavalt kutsumust. Pärast kolme väga tõsist õpiaastat, mil ma väga palju elu üle järele mõtlesin, mõistsin, kui väga tähtis mulle oli, et mind ikka vastu võetaks. Teadupärast on see kahepoolne samm - meie palume, et meid võetakse vastu ja kloostris vaadatakse, kas nad ikka tahavad meid. Muidugi ei läinud kõik nii sujuvalt, kui võib ehk tunduda. Aegajalt kõikusid emotsioonid üles-alla ja oli hetki, kus tahtsin tõesti ära minna. Peaasi, et ei peaks sellist otsust vastu võtma. Pidin väga tõsiselt kaaluma, kas see on mu kutsumus või ei.

Kas teie valikud on enda või Jumala teha?

Õdede kogukonnal on oma eesmärgid ja see on osa nende vaimsest kujunemisest - tunda neid eesmärke ja mõelda, kas ta tahab olla osaline nende saavutamisel. Lühidalt öeldes on eesmärgiks tajuda ja tunda Kristuse kohalolu kõikjal, ehk kus on õed, seal on ka Kristus. Kui ma olen nõutu, püüan tavaliselt mõelda, milliseid valikuid teeks samas olukorras Jeesus. See aga, kas ja kuidas ma tunnen, et Jeesuse juhib mu elu, oleneb suuresti Pühast Vaimust. Nii ongi hommikuti mu esimene palve, et Püha Vaim juhiks mind. Kui ma kuulan Püha Vaimu, teen ma õige otsuse. Aga kui ma ei kuula, juhtuvad esiotsa väiksemad vead, mis varem või hiljem viivad juba suuremateni.

Kuidas Püha Vaim teid juhib?

See võib olla mõni mõte, et nüüd kohe pean kellelegi helistama või mõni kohtumine. Paljud meist pole harjunud tavaolukordades kuulama Püha Vaimu. Aga kui sa usud, et Jumal elab sinus, usud, et Ta räägib meie kõigiga, siis sa ju usud, et Jumal juhib ka su elu. Ja armastab sind. Aga lõppude lõpuks oleme kõik Tema tööriistad, sageli ka päris väikses asjades.

Millised on olnud teie vaimsed õpetajad või eeskujud?

Üsna paljud. Esiteks muidugi Jeesus. Samuti Therese Lisieux'st, kes ei teinud kunagi midagi suurt, aga ta teadis, kuidas pühitseda igat hetke ning leidis alati võimaluse pühendada end Jumalale. Ka mu õeskonnas on olnud väga häid vaimseid õpetajaid, kes on mulle õpetanud kõike, mida ma oskan ja teen. Nad olid väga head inimesed, kes uskusid minusse ka siis, kui ma ise seda ei suutnud.

Milline on olnud teie elu Tartus?

Muidugi väga huvitav, nagu üldse kogu mu siiasaabumine. Olin Soomes töötanud 46 aastat ning leidsin, et miks ma ei võiks oma 70 sünnipäeva siin pidada. Aga tegelik põhjus oli selles, et kui pühitsesin Soomes oma 50. ja 60. juubelit, seisin kaks tundi püstijalu, võttes vastu õnnitlejate käepigistusi ning see oli üsna kurnav. Varsti pidi mul täituma 50 aastat nunnaks saamisest ja seda ma tahtsin küll pühitseda, aga teistmoodi. Minu arust oli see oluline sõnum, mis räägib maailmale, kuidas olla 50 aastat truu Jumalale. Nii ma siis võtsin vastu Vanalinna Hariduskolleegiumi juhataja Kersti Nigeseni kutse tulla Tallinnasse. Ega ma öelnud talle oma tegelikku tuleku põhjust, seda ma ütlesin talle alles 10 aastat hiljem. Alguses ta lihtsalt küsis, kuidas Helsingi õed saaksid neid aidata inglise keele õpetamisel. Ja nüüd tuleb ka vastus sellele, kuidas Püha Vaim võib vahel rääkida. Toas, mis mulle anti, oli väga külm ja ma ei saanud kuidagi und. Vähkresin unetult voodis ja peas keerlesid mõtted, kuidas saaksin siinseid inimesi õigupoolest aidata. Korraga tabas mind keset ööd mõte, et miks ma ei võiks ise Eestisse tulla. Meie kool Soomes oli juba piiskoppidele üle antud ja mind seal enam vaja polnud. Niisiis räägib Püha Vaim vahel just siis, kui on külm ega tule und. Kuid sealjuures tuleks ära tunda ka Jumala arm, kui Ta sinuga räägib. Ja alati pole see nii lihtne. Meie, õed, peame küsima või mõistma, kuhu Jumal meid kutsub. Enne Eestisse tulekut kirjutasin meie ülemõele USAsse oma nägemusest ja oletasin, et ta vastab EI, et pean tegema hoopis muud. Aga ta vastas kohe jaatavalt. Nii see ju ongi, et kui Jumal ühe ukse sulgeb, avab Ta kohe teise ukse. Ja igal aastal on Ta uuendanud mu kohustust, et võiksin olla kindel, et järgin Jumala tahtmist. Aga igal aastal olen ma ka tõsiselt palvetanud, et kas Ta endiselt tahab, et oleksime siin või on aeg mujale minna. Lõppude lõpuks on ju nii, et kui oled õnnelik oma südames, pole ju tegelikult vahet, kus olla. Ilmselt samal moel ma siiski väga kaua jätkata ei saa. Mu kuulmine halveneb ja täisklassile on raske tunde anda. Kuid ma saan ju jätkata eraõpetajana ja arendada edasi oma inglise keele programmi. Võin olla paaril päeval siin ja paar päeva Tallinnas.

Mida on siinne elu õpetanud?

Õed, kellega ma koos siin töötan, on mulle väga heaks eeskujuks. Nad on väga pühendunud kõiges, millega tegelevad. Imetlen ka siinseid inimesi, kes on pidanud kommunismiga võitlema, väga paljust üle saama ja on väga palju juba saavutatud.

Ehk oskate nimetada mõnd vaimuliku mõtte või kirjakoha, mid on teid puudutanud, elus aidanud või julgustanud?

Mu lemmikuks on 139 psalm, samuti Matteuse 8.10, kus ta räägib, et and, mis sulle on antud, tuleb edasi anda. Ja kogu Johannese Evangeelium. Ka kiitmise ja tänupsalmid, sest kõik, mis meile on antud, on Jumala and, meie osaks jääb vaid Teda tänada.

Mida peate selles elus rõõmuks ja mida katsumuseks?

Lastega töötades näed, et nende andekuse ja võimete juurde kuulub enamasti ka nende laiskus, ja siis on raske kannatlikkust ilmutada. Kuid kui vanemad tulevad su juurde laste peale kaebama, ütlen, oodake 20 aastat. Aga meil on harva piisavalt kannatlikust, et oodata. Olen kaua töötanud õpetajana ühes ja samas kohas ning jälginud oma õpilaste elu. Seepärast ma tean ja usun, et alati on mõtet oodata. Kui vaja, siis ka 20, 25 või 30 aastat, sest ma olen kogenud, et viimaks on enamusest saanud väga head inimesed ja toredad lapsevanemad. Aga ka lapsed annavad suurt rõõmu. Kui olen kooli jaoks annetusi kogunud, on väga paljud mu endised õpilased ja lapsevanemad mu tööd toetanud minul endal pole ju midagi. Suur tänu neile selle eest. Aga ma mõistan, et see on nende viis aitäh öelda. Nagu mina tänan Jumalat palvega.

Millele mõtlete siis, kui olete endaga üksi?

Need on väga hinnalised hetked. Tavaliselt mõtlen sellele, mida tuleks järgmisena ette võtta. Enamasti mõtlen ka tagasi päevale. Meile on seda ju õpetatud. Meenutan seda, mis juhtunud ja seda, mille eest tänada ning mille eest andeks paluda.

Millise käsuga on kõige lihtsam, millega kõige raskem leppida?

Mõtlen rohkem kahele käsule, mida Jeesus meile andis, mitte kümnele. Armasta oma Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast.

Millest on tunda ja näha, et Jumal on teiega?

Ma arvan, et seda on tunda usust. Meid ju ristitakse Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel, ning nemad annavad usu. Jeesus ju tahab, et võtaksime Tema sõnu tõsiselt, sest Ta ütleb: "Mina armastan teid nagu Isa armastab mind." Ja see on see, mis on oluline. Me ei tohi mõelda, et Isa armastab meid vaid siis, kui oleme head lapsed. Ehkki oma vanematele meeldime enamasti siis, kui oleme head. Tegelikult peaksid vanemad oma lapsi armastama ainuüksi juba seepärast, et nad on Jumala looming. Seda on ehk kergem mõista, kui lugeda Evangeeliumis kirjakohta, kus räägitakse abielurikkujast naisest. Jeesus ütles: ma ei mõista sind hukka, ma olen sulle andeks andnud. Mine, aga ära tee seda uuesti. Samamoodi suhtleb Jumal ka meiega. Ta andestab alati, olgu siis pihil või missal. Ehkki meie ütleme: Issand, ma pole seda väärt - ja see on ka tõde. Keegi pole vääriline, et armulauda vastu võtta. Aga Jumal ütleb - tulge kõik, kes te olete koormatud. Mina annan teile hingamise. Selline on minu viis maailma näha ja sellest on ka näha, et Jumal on minuga.

Küsis ja õde Mary juttu vahendas Tiina Siimets
Loe lisaks: "Taevane ja maapealne hool"

CV
  • Sünd. 1923 a USAs Kansases (kodanikunimega Georgine Le Beau) 8-lapselises peres
    • 1941.a. alustas kloostri elu USAs
      • 1944.a. esimesed tõotused
        • 1949.a. inglise keele õpetaja Helsingis
          • 1995.a. Vanalinna Hariduskolleegium
            • 2001.a. Tartu Katoliku kooli inglise keele õpetaja