Pühendunud elu

Õde Vojtechat esimest korda nähes paelus mind tema sügavalt soe ja õnnelik naeratus. Kummaline, taevas ühe koolijuhataja pea kohal peaks olema ju piisavalt pilvine? Meie vestluse lõpus mõistsin aga seda, mida oleksin pidanud kohe taipama - niisugune naeratus on inimesel, kes on kogenud Jumala lähedust ja elab selles...

Milline oli teie elu enne nunna-kutsumusele pühendumist?

Mu lapsepõli oli kõigiti õnnelik, kuid seda on saatnud teadmine minu kaksikõest, kes suri pärast sündimist. Saabusime siia ilma kuu aega varem ja arstid ei aimanud, et ema ootab kaksikuid. Vahel mõtlen, et ju sel oli siis oma tähendus, kui Jumal valis just mind elule. Aga see paneb mind vahel küsima, kas mu elu on piisavalt väärtuslik? Kas ma suudan piisavalt tasa teha seda, et mu õde ei saanud elada? Kuid samas ma tunnen ka, et mul on taevas väga hea abistaja.
Mu vanematel oli vähe sugulasi ja nii polnud mu lapsepõlves ei tädisid ega onusid. Kuid meil oli väga palju peresõpru, kes olid katoliiklased nagu meiegi ja nii olin minagi koolis üks neljast lapsest, kes käis usuõpetustundides. Elasingi õnnelikult koos vanematega ajani, mil otsustasin, et nüüd lähen kloostrisse. Olin 20ne.

Mis märgid näitasid kutsumust, et just nunnaks hakata?

Tegelikult on väga raske oma südames aru saada, kas on see minu mõte või on Jumal tõesti mind valinud. Esimesi märke oli ehk see, kui gümnaasiumi lõpus pühitseti kaks mu sõpra preestriks, nägin nende silmis niisugust rõõmu ja õnne, mida ma teiste silmis polnud eales näinud. See puudutas mind väga sügavalt, ehkki ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on? Nad ju jätsid maha kogu oma senise elu ega saanud enam valida lapsi ega peret. See ei andnud mulle kaua rahu. Mõtlesin sellele ikka ja uuesti ning siis otsustasime sõbrannaga, et tuleks ka mõne kloostriga tutvuma minna. Tsehhis polnud see tol ajal kuigi lihtne, kloostrid asusid maal ja nende tegevus polnud avalikult lubatud. Ja ometi, pärast esimest kloostriskäiku, tekkis tunne, et ükskord hakkan ka mina nii elama. Terve aasta käis mu südames võitlus. Et see siiski ei sobi mulle ja et kloostrisse ei lähe ma mitte kunagi. Kuid oli ka vastupidine tunne, et kui tõesti tahan õnnelik olla, on see mu ainus võimalus. Aasta pärast tundsin, et jah, just nii see ongi! Minu esimene kloostriskäik sattus 15. augustile, Maarja Taevassevõtmise pühale, kus kloostri õed jagasid meile kirjakesi. Minu omas seisis: "Palveta iga päev kolm korda "Ole tervitatud Maarja", et õigesti elada." Ka teistel oli soovitusi, et palveta seda või teist palvet, kuid mulle oli veel lisatud: "Kui sa tahad õnnelik olla, anna oma süda Jumalale." Võtsin seda nii, et järelikult tahab Jumal minu eluga midagi teha ja palvetasingi kolm korda päevas "Ole tervitatud Maarja", et kui tuleb hetk, mil ma pean otsustama nunnaelu kasuks, otsustaksin õigesti. Möödus veel aasta, ja taas olime sõbrannaga kloostris. Juhtus, et samale ajale langes nii pulmamissa kui õdede korraldatud lõuna, kuhu olime ka kutsutud. Oletasin sisimas, et ju siis õed ei taha, et me pulmamissale läheme ning mõtteid eksitame. Otsustasin, et ei, just nimelt lähen. Ometi saabus seal väga selge äratundmine, et minu partner selles elus ongi Jeesus ja et Jumal kutsub mind tõesti sellele teele. See oli nii sügav kogemus, et istusin kogu ülejäänud päeva oma toas ja aina nutsin. Saabus õhtu, kell oli juba 9 ja kõik asutasid end magama, mina aga nutsin ikka edasi ja palvetasin kloostri kabelis. Kõik tundus nii lohutu. Peast käis läbi mõte, et kui nüüd praegu ei tule ülemõde mu juurde, ei ütle ma mitte kunagi, et tahan kloostrisse. Ja ma ei lähegi kloostrisse. Just sel hetkel avanes aga uks ja sisse astuski ülemõde. Ta tuli minu juurde ja küsis väga hoolivalt, mis juhtus ning kutsus mind oma tuppa. Hiljem sain teada, et ta lõpetab iga päeva koos Jumalaga kabelis palvetades. Mulle tähendas see aga tõelist imet. Niisiis ei jäänudki mul muud üle, kui öelda, et jah, ma tahan jääda teie juurde. Ta vaatas mulle mõistvalt ja lohutavalt otsa öeldes, et see kõik ei ole ju nii hull. Ilmselt võttis võitlus - kas jah või ei, mult nii palju energiat nagu ka teadmine, millest ma pidin loobuma. Nutu järel saabus suur rahu, teadsin, et tegin õigesti ja et kõige tähtsam siin elus ongi Jumala armastus.

Milline on olnud teie vaimulik areng?

Minu vaimulik tee on kestnud 16 aastat. Kui ma 26. augustil 1989 'jah' ütlesin, õppisin samal ajal veel ülikoolis. Tsehhi polnud veel vaba ega klooster avatud ja avalikult uusi õdesid juurde ei võetud, kuid salaja siiski. Novembris toimusid meeleavaldused, käis sametrevolutsioon, streigiti ja mulle meeldis väga streikida. Ka ülikoolis endas võitlesime valitseva korra vastu. Tegutsedes möödus aeg kiiresti. Jaanuaris avastasin aga, et mu eksamid on tegemata, pealegi olin õpingutega jõudnud sinnani, et tuli valida diplomitöö ja töökoht. Kuna ma oma sisimas teadsin, et olen niikuinii valinud teise tee, otsustasin, et ma ei pea enam õpingutega tegelema ega ka tööd otsima. Veebruaris läksin kloostrisse ja alustasin kaheaastast novitsiaati. See oli esimene tõsisem periood, kus kandsime juba õeriideid ja elasime koos nendega, aga kohustusi veel polnud. Kui oleksime tahtnud, oleksime võinud ka koju minna. Igavese tõotuse andmiseks tuli veel viis aastat kloostris elada. Niisiis on see seitsmeaastane periood, mil õde end proovile paneb, tal on ka omad kohustused ja töö inimestega. Kui ta on ikka eneses kindel, et tahab kloostris elada ja kui kirik leiab, et ta sobib selleks, antakse luba. Mina andsin oma tõotuse aastal 1997.

Mis siis elus muutus?

Elumuutus oli väga suur. Olin ju elanud pulbitsevat ülikoolielu, streikinud revolutsioonilises Prahas, lisaks tegutsesin ka kristlikus palvegrupis, laulsin kooris, töötasin lastelaagris. Klooster asus aga kõrvalises kohas keset rahu ja mägede vaikust. Muidugi käis peast läbi, kas ma suudan end täielikult Jumalale pühenduda ja mida see minu eluga teeb? Ma ei näinud ju telekat ega teadnud, millised poliitilised muutused toimusid. Mu senine elu oli olnud täiesti teistsugune. Aga Jumal teab väga hästi, et kui inimene peab millestki loobuma Tema nimel, annab Ta vastu midagi hoopis enamat. Enam ammu ei arva ma, nagu oleks mul vähe tegevust. Alatiseks on mul meeles suurepärased hetked esimese tõotuse andmisest, kui mu pere ja sõbrad olid kirikus. Tundsin siis, et jah, Jumal armastab mind väga tugevasti, et Ta on mind kutsunud ja valinud. Kui viis aastat oli möödas, saabus südamesse rahu ja see oli hoopis sügavam, kui me arvata oskame. Ja ehkki ka siis võid vahel kahelda oma otsuse õigsuses, mõeldes tagasi neile erilistele hetkedele, tunned 100 %, et oled õigel teel. Selliste kogemuste läbi kasvab ka usk, kuid selleks on vaja järjepidevalt palvetada. Ju on seegi Jumala kink, et meil selleks aega, sest palvega saad edasi areneda. Inimestel, kel on pere ja lapsed, pole lihtne palvetamiseks aega leida, ja nii võidakse ilma jääda suurest toest, mis palvest tuleb.

Kas palved on kuidagi muutnud?

Jumalaga koos on väga tore palves olla, sellest saab jõudu kogu päevaks. Tõusen hommikul 5.30 ja kui ma peaksin kohe tööle minema, oleks see väga raske. Teades, et mul on aega poolteist tundi palvetada, on see palju lihtsam. Paraku pole mu elus olnud suuri pöördumise hetki, sest ma pole kunagi elanud Jumalata, mul lihtsalt pole sellist kogemust. Isegi kui ma kahtlesin, palvetasin kogu aeg. Kõige enam meeldib mulle vaikne palve, kus ma saan olla isekeskis koos Jumalaga.

Kui palju saab inimene ise oma elus valida ja kui palju sekkub Jumal?

Kui inimene proovib järgida Jumala tahtmist ja palvetab selle eest, kuid oma südames soovib siiski muud, juhib Jumal teda ikkagi. Kas see pole siis ime, et ma olen siin Eestis ja juhatan kooli. On täiesti kindel, et ma poleks ise mitte kunagi valinud koolijuhi ametit. Kui, siis ehk õpetaja kutse. Inimene võib küll teha oma tahtmist, kuid koos Jumalaga saavad talle osaks suurepärased tulemused ja head üllatused.

Millised?

Kasvõi see, et mina, välismaalane, olen sattunud Eestisse, sellesse väiksesse toredasse kirikusse. Tsehhis on suured kogudused ja suhted ametlikud, kauged. Seal ei saaks kunagi piiskopiga rääkida sel moel nagu siin - see on kui kohtumine isaga, kes tõesti hoolitseb ja muretseb mu pärast. Meil on väga tore kool, juba kuus aastat tunnen ma meie õpetajaid ja arvan, et mõnega neist oleme head sõbrad. Eesti on väike, aga siin on huvitavad inimesed ja nende seas sõpru leida on tore.

Kas Jumala valikust saab ka ära öelda?

See on küll võimalik, aga raske. Me ju palvetame, et sündigu Tema tahtmine. Isegi kui kõhklesin, kas ma ikka lähen kloostrisse, võitis ikkagi Jumal. Kui sul on kogemus, et Jumal on meie isa, siis ka usud, et Ta teab, mis sulle hea on.

Teie vaimsed õpetajad, eeskujud?

Olen tõesti kohtunud inimestega, kes on mind mõjutanud ja kellesse suhtun suure austusega. Kloostris imetlesin õdesid, kes elasid seal terve oma elu. Oli vapustav näha, kui rahulikult ja õnnelikult nad surid. Mõtlesin, et see võiks olla ka mulle eeskujuks, kuidas siit ilmast lahkuda. Oma eeskujuks pean ka Neitsi Maarja, kes on mu kaitsepühak - nimelt andsid mu vanemad mind tema kaitse alla. Samuti Püha Klaara ja isa Pio. Ja loomulikult ei saa ma unustada Püha Voitechit.

Mida elu Tartus on teile õpetanud?

Siinne elu on kasvatanud minu usaldust Jumala vastu. Teadmist, et see, kes võitleb minu eest, on Jumal, mitte mina ise. Minu ülesanne on lihtsalt teha endast olenev. Koolijuhatajana olen õppinud nägema inimesi nende erinevustes ja mõistma, et igaühega on vaja suhelda just nii nagu tema seda vajab, kuid leida ka ühisosa. Inimesed on olnud mu vastu väga head ja mul on vähe kogemusi, et keegi oleks minuga halvasti käitunud.

Kas nunnadele on ka midagi keelatud?

Tõsi, meil on omad reeglid, ideaalpilt: kuidas toimida või palvetada, et elada vaimulikku elu. Keelatud pole midagi erilist. Selleks, et teada piire, saame kasutada oma mõistust ja palvetada. Kloostris on see lihtsam, seal on vastutav õde, kelle poole saab oma küsimustega pöörduda. Lubatud on kõik, mis aitab paremini suhelda Jumalaga. Mulle meeldib teatris vaadata mõnd toredat komöödiat, mis teeb südame rõõmsaks - seegi toob mind lähemale Jumalale. Mõnikord astume õdedega läbi kohvikust, et pisut kookidega maiustada. Aga jah, piire leida, kui kaugele minna... polegi alati nii lihtne. Väga rangete reeglitega õeskondadel nagu klarissid või karmeliidid, on mõneti lihtsam, sest sa ei pea ise mõtlema, mida võib ja mida mitte. Meil raskem, aga ega me seepärast väga muretse. Kui koged, et see eeskuju polnud kuigi hea või polnud sellest inimestele abi, proovime teinekord mitte teha seda. Näiteks saatis kord Tsehhi saatkond meile kutse ülikooli aulasse kontserdile. Kuna sellega oli seotud ka Tsehhi õlle reklaam, pakuti seal ka õlut. Muidugi me võtsime, üks fotograaf märkas seda ja hakkas pildistama, siis tuli teine fotograaf, ja kolmaski... .Kujutlesin, milline suurepärane reklaam oleks see õlletehasele - nunnad, õllekannud käes, õlut mekkimas. Ja aasta pärast Tsehhimaale minnes võiks seda siis juba igal pool näha.... Nojah, seda võib ju naljaks pöörata, aga see siiski ei sobi. Olen ka korra söönud paastuajal pitsat ja ehkki selleks oli küll põhjus, tundsin südames, et tegelikult võib õde vahel ka 'ei' öelda.

Ehk on mõni vaimulik mõte või kirjakoht, mis teid puudutanud, julgustanud?

Neid on palju, aga ...ma armastan väga ka "Väikest Printsi", mida saab rääkida inimesele, kes ehk Piiblist väga palju ei tea. Kui olen kurb, et kodused on kaugel või tunnen end üksildaselt, leian sealt endalegi häid mõtteid ja julgustust. Näiteks: "Ainult südamega näeme hästi", "Kõrb on ilus seepärast, et kuskil on peidus kaev", "Igaüks vastutab roosi eest, mida ta on endale võtnud."

Mida peate selles elus rõõmuks, mida katsumuseks?

On tõesti suur rõõm olla koos õdedega ja teha, mis meeldib. Näiteks käia looduses, seeni korjamas...Eestimaa on ju nii ilus. Endla rabas oleme vist küll juba sada korda käinud ja ka oma külalisi sinna viinud. Või siis linnas, kohtudes oma kooli õpilastega ja näha, kuidas nad püüavad sulle tere öelda ja ootavad, et ma neile vastan. Rõõm on koguduses liturgial olla ja koos palvetada. Või kui inimesed meilt nõu küsivad, rõõmustan, et meie elul on siin mõte. Katsumused on seotud töö ja nende otsustega, mida koolijuhataja peab langetama. On väga raske öelda inimesele, et nad ei käitu koolimajas sobilikult ja et pead töölepingu lõpetama...ehkki oma südames ma mõistan neid. Koolijuhataja tööst ei saa ka puhata - aina mõtled 9. klassi eksamitele, rahaasjadele, ehitustele või projektidele, mida tuleks kirjutada...Ja vahel tuleb mõelda, kuidas anda oma kolleegidele rõõmu edasi ka siis, kui kõik tundub vale või halvasti.

Kuidas seletada, et olete hästi rõõmsa näoga - justkui raskeid aegu polekski?

See rõõm tuleb Jumalast rääkides. Kui ma pean rääkima distsipliinist või rahaasjadest, siis ma nii rõõmus ilmselt pole. Kuid meil on võimalus palvetada. Tänu sellele, et me mõnest asjast loobume - ehkki see pole lihtne - jääb meil rohkem aega tegeleda Jumalaasjadega ja palvetamisega, see annabki rõõmu.

Millele mõtlete siis, kui olete endaga üksi?

Sellist aega on väga vähe. Pean oma töö tõttu palju suhtlema. Muidugi mulle meeldiks rohkem kodus olla, et jääks õdede jaoks rohkem aega. Ja vahel on ainus mõte, et saaks vaid magada. Mitte küll tihti, aga vahel mõtlen, mis võiks mind oodata Paradiisis - mis ei tähenda, nagu mulle siinne elu ei meeldiks. Aga ma tean, et kui siin on inimeste vahel probleemid ja mured, valitseb seal Jumala armastus.

Millisega käsuga on kõige lihtsam, millisega kõige raskem leppida?

Anda iga päeva alguses inimesele uus võimalus, isegi kui ta on petnud mu usaldust või käitunud nii, et tunnen end riivatud. Vahel on ka raske leppida, et ma pean armastama oma vaenlasi. Siis on muidugi lihtsam, kui vaenlane asub kaugemal, aga mitte siis, kui see puudutab mõnd väikest asja siinsamas. Aga see oleneb pigem perioodist, mis just rohkem häirib. Mõneti teeb meie elu lihtsamaks see, et oleme andnud kolm tõotust - elada vaesuses, kuulekuses ja karskuses. Kloostris saaksime nõu küsida oma ülemõelt ja teha tema arvamuse järgi. Aga meie elu teeb lihtsamaks ka see, et loobudes lähisuhetest inimestega on Jumal me südames esikohal. Nii ongi rasketel hetkedel abi Jumala ütlemisest: "Armastab mind see, kes täidab mu sõna." See teadmine on mulle toeks, või õigemini just see armastus. Mitte et ma alati suudaksin täita kõiki käske, sest elus pole alati kõik nii lihtne.

Millest on näha või tunda, et Jumal on teiega?

Mõnikord, kui mu vaimulikus elus on raske hetk, annab Jumal mulle juba ette palves toeks rõõmu ja siis pole see, mis tuleb, enam nii raske. Aga kui sellest hoolimata on väga raske, pean oma usku kasvatama, et sellele toetuda. Pean ütlema endale: "Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind!" Js 43,2. Ma näen rõõmuga, kuidas Jumal täidab mu soovid. Isegi need, mida keegi ei aima. Juhtub kuidagi iseenesest, et märgates kuskil mõnd ilusat lille tunnen väga selgelt, et just selle ongi Jumal mulle täna saatnud. Või kuulen mõnd meeldivat sõnumit, mis puudutab just mind, mõistan, et seegi on Tema läkitatud. Aga vahel saadab Ta mõne inimese, kes mind toetab või kohtumise, kust ma ei osanud abi lootagi. Sellest näen ma, et Jumal elab ning et ainult Tema saab mind niimoodi armastada ja rõõmustada.

Küsis ja õde Vojtecha juttu vahendas Tiina Siimets
Loe lisaks: "Taevane ja maapealne hool"

CV
  • Õde Vojtecha (kodanikunimega Miriam Zikeshova), sündinud 21.11.1968
    • 1987-1990 Praha Ülikooli matemaatika ja füüsikateaduskond
      • 1990. aastast kloostris
        • 1992-1997 teoloogiaõpingud, lisaks õppis kristlikku pedagoogikat
          • 1997. aasta augustist Tartus
            • 1998. aasta detsembrist juhib Tartu Katoliku Kooli