24. detsember
JÕULULAUPÄEV

Komme tähistada suurte pühade eelõhtut on väga vana. Juba 2. saj. alates peeti ülestõusmispühadel Jumalateenistust, mis algas laupäeva õhtul enne ülestõusmise pühapäeva ja kestis kogu öö.
Jõululaupäeva hakati tähistama V sajandi lõpupoole Roomas, kuid selle püha eelõhtu tähistamine omandas aja jooksul omapärase kuju. Nii on katoliiklastel Jõuluõhtu tähistamisel oma traditsioon, mida võib soovi korral järgida.

Õhtul, enne Kristuse sünnipäeva valitseb pühalik paastu- ja palvemeeleolu. Jõuluõhtusöömaaeg peab meenutama Agapet - algkristlaste armastussöömaaega. Valge laudlina alla pannakse heinu, mis sümboliseerib Kristuse sündi Petlemma tallis. Enne lauda istumist palvetatakse "Issanda Inglit". Sõnade "Ja Sõna sai lihaks" lugemisel laskutakse ühele põlvele. Pärast lühikest tänupalvet algab õhtusöömaaeg jõululeibade murdmisega, mis väljendab meie valmisolekut armastuseks ligimese vastu jagada temaga viimastki leivatükki, kui olukord seda nõuab. Leivamurdmisel soovitakse üksteisele kõike head ja rohket Jumala õnnistust.

  1. Esimese roana süüakse külma magusavõitu suppi, mis on keedetud nisu täisteradest, mooniseemnetest ja pähklitest. See sümboliseerib paradiisi küllust, milles elasid esivanemad Aadam ja Eeva.
  2. Siis tuuakse lauale odrakissell, mis on halli värvuse ja kibedavõitu maitsega, tähistades pattulangemist ja Vana Testamenti. Kõrvale juuakse meejooki, mis sümboliseerib Kristuse tulemislootust.
  3. Järgnevalt antakse lauale kalaroad puu- ja juurviljadega. Kala on Kristuse sümbol, puu- ja juurviljad tähendavad Kristuse lunastustööd, mille läbi kaob paradiisiaia keelatud viljast lähtunud needus.
  4. Siis juuakse magusat jõhvikakisselli, mis on määratud meile meenutama, et Kristuse veri on lunastanud meie patud.
  5. Lõpuks tuuakse lauale pirukad ja koogid, millest seitse ühesugust sümboliseerivad seitset sakramenti, kõik koos aga Jumala rohket armu, mis Kristuse läbi meile osaks on saanud.