19. mai

PÜHA CELESTINUS V, PAAVST


Celestinus V oli paavst 5. juulist 13. detsembrini 1294. Pietro del Morrone sündis 1210.aasta paiku talupoja perekonnas üheteistkümnenda lapsena kaheteistlapselises peres. Ta astus noorelt benediktiini kloostrisse, mille järel tõmbus Morrone mäel asuvasse koopasse eraklusse ja 1245.a. siirdus sealt avalikuse tähelepanu eest Maiellasse. Teda järgivad õpilased (hiljem tuntud kui tsölestiinid) inkorporeeris paavst Urbanus IV (1261-64) 1263.a. benediktiini ordu koosseisu ja kohalik piiskop lubas Pietrol ehitada Morrone mäele kiriku. Saavutamaks tsölestiinide sõltumatust piiskoplikust alluvusest reisis Pietro jalgsi 1274.a. Lyonis toimuvale XIV oikumeenilisele kirikukogule ja saavutas paavst Gregorius X (1271-76) privileegi, mis kinnitas tsölestiinide sõltumatust.
Pietro nimetati 1276.a. Santa Maria di Faifula abtiks ja San Spirito prioriks. Ta sai kuulsaks askeetlike eluviisidega, talle omistati mitmeid tervendamisi ja ta tõusis kohaliku kogukonna vaimseks juhiks. 1293.a. asus Pietro uuesti Morrone mäel asuvasse Püha Onofrio koopasse.
4. aprillil 1292 suri paavst Nicolaus IV (1288-92). Perekondlike ja poliitiliste probleemide tõttu lõhenenud kaksteist kardinali hakkasid valima uut paavsti, mistõttu oli kandidaatidel raske saada vajalikku kahte kolmandikku häältest. Kuna konklaav venis ja üks kardinal suri sellel ajal, leidis kardinal Malabranca 5. juulil 1294, et kirikut ei saa kauem ülemkarjaseta jätta ja toetudes prohvetikuulutusele, mille järgi pidi kirikut juhtima eremiit, valiti uueks paavstiks Pietro, kes ei kuulunud kardinalide kolleegiumisse.
Saadetuna Napoli kuninga Carlo II ja tema poja poolt sõitis Celestinus V eesli seljas L´Aquilasse, kus ta pühitseti ametisse. Paraku sattus püha mees oma ametis poliitiliste intriigide ohvriks.
Kuigi kardinalid tahtsid poliitilise olukorra tõttu tema ametissepühitsemist Perugias või Rietis, soovis Carlo II seda teha enda valdustes. Pealegi nõudis Carlo II, et paavst resideeruks Napolis. 18. septembril nimetas Celestinus V kaksteist uut kardinali, kellest seitse olid prantslased. Carlo II nõudel ratifitseeris Celestinus V La Junquera lepingu, mille alusel läänistati Sitsiilia saar Carlo vennale. Samuti uuendati Gregorius X poolt koostatud nõuded konklaavile, mille alusel peab konklaav algama kümme päeva peale paavsti surma. Carlo II-le anti privileeg domineerida järgmise konklaavi tegevuses.
Vaatamata poliitilistele sekeldustele annetas Celestinus V privileege tsölestiinidele ja kaitses frantsiskaani spiritualiste.
Paavsti sattumine üha rohkem Carlo II mõjusfääri tekitas kardinalide seas rahulolematust ja kardinal Benedetto Caetani pidas paavstiga nõu viimase tagasiastumise üle, kinnitades üha selle vajalikkust. Väidetavalt oli Caetani paavstile öelnud, et varem on selliseid juhtumeid olnud, mille tõttu astus Celestinus V 13. detsembril 1294 tagasi. 24. detsembril 1294 valiti paavstiks kardinal Caetani, kes võttis nimeks Bonifatius VIII.
Celestinus, keda nüüd tunti kui vend Peetrust, tõmbus avalikust elust tagasi ja soovis minna Morrone mäele, kuid Bonifatius VIII hoidis teda valve all, kartes tõenäoliselt mitte niivõrd Peetruse mõju rahvale, kui seda, et Carlo II võib endist paavsti hakata oma huvides ära kasutama. Põgenemiskatse järel hoiti Peetrust ametlikult vangis, kus ta suri ebainimlikes tingimustes halva kohtlemise tagajärel 19. mail 1296. Paavst Clemens V kanoniseeris ta 1313.
Celestinus V on raamatuköitjate kaitsepühak.

Allikad: J.N.D Kelly "Dictionary of Popes."
"Pope St. Celestine V," James F. Loughlin
Transcribed by W. G. Kofron http://www.newadvent.org/cathen/03479b.htm