Meie preestri isa Migueli vaimulik sõnum paastuajaks

Kallid vennad ja õed!

Tänane vaimulik sõnum aitab meil valmistuda Paastuajaks, Jeesuse kannatuse ja ülestõusmise müsteeriumiks, mis on meie kirikuelu keskpunkt.
Iisraeli rahva usk oli südameusk, sest Jumal ise pani oma seadused Iisraeli rahva südamesse. Need seadused polnud kirjutatud mitte raidkividele, need olid seadused, mis on meie südames. On need ju Tema sõnad: "Armasta Issandat, oma Jumalat kõigest oma südamest ja hingest, ja kõigest oma jõust ja kõigest oma meelest, ja oma ligimest armasta nagu iseennast." (Lk 10, 27).

Mitte ilmaaegu ei pidanud Iisraeli rahvas kõrbes rändama 40 aastat. See oli vajalik selleks, et tundma õppida oma südame kavatsusi. Ka Jeesus oli kõrbes 40 päeva, et vaadata oma südamesse. Ja nii kestab ka meie paastuaeg 40 päeva, et oskaksime näha ja ära tunda oma kavatsusi ja eesmärke.
Need kolm kiusatust, mis Jeesus kõrbes koges, tunduvad meile täna ehk ilmvõimatu muinasjutuna. Kuid mõelgem korraks - ehk räägivad nad midagi ka meist - meie endi kiusatustest.

Kurivaim soovis, et näljast vaevatud Jeesus - Jumala poeg muudaks kivid leivaks. Eks nurisenud ju ka Iisraeli rahvas kõrbes: miks meil pole leiba, vett ega liha, miks saab meile osaks nii palju ebamugavusi! Kus on nüüd see leib, mida Jumal annab meile igapäev?

Aga Jeesus ütleb oma Mäejutluses: "Ärge olge mures oma elu pärast, mida süüa, mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu on enam kui toidus ja ihu enam kui riided? Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6, 25.33)

Kuid eks pane Jumal vahel ka meie vaimu kõrbesse, et võiksime kogeda, kas suudame armastada Jumalat oma südames ka siis, kui oleme kiusamises?
Või teine kiusatus, mil Kurivaim püüab Jeesust panna kahtlema Jumala armastuses. Ta ütleb: Sa oled Puusepa poeg, tulid Naatsaretist, aga keegi ei tea, et oled Messias. Küsi Jumalalt imetegusid nagu küsis seda Iisraeli rahvas kõrbes. Las Jumal teeb nüüdki kivist vett, siis ei peaks Sa janus piinlema: "Ons Issand meie keskel või ei ole?" (2 Mo 17,7).

Võibolla kuuleme ka meie Kurivaimu küsimas: kus on sinu Jumal nüüd, kui sa oled hädas? Mis me siis teeme - kas küsime Jumalalt imetegusid? Või oleme valmis kandma oma risti? Kas suudame armastada Jumalat kogu hingest nagu oma elu - isegi oma viletsatel päevadel? "Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!" (Mt 11,28-30)

Või mõelgem kiusatusele, mis pani Iisraeli rahva kahtlusepäevadel ehitama Kuldvasikat. Kas mitte tänagi ei näita Kurivaim, kuidas kogu maailma rikkus ja edu on nende päralt, kes teda kummardavad. Tõesti - sinu usk peaks ju aitama sul elada?! Kuid ometi - mis kasu oleks usust, kui me ei kasutaks seda Jumala otsimiseks? Või mis kasu kasvõi kogu maailma rikkusest, kui peaksime elama ilma Tema osaduseta?
Tõepoolest, miks pidi Jumala Poeg surema ristil? Kurivaim ju ütles: mine alla ristilt, päästa end. Jah, see oleks olnud võimalik. Aga me teame, et Ta jäi ristile meie pattude pärast. Selleks, et meie saaksime päästetud.

Need 40 päeva aitavad meil paremini näha ennast, kannatada koos Iisraeli rahvaga kõrbes, või veelgi enam, olla kõrbes või ristil nagu Jeesus Kristus. Võime taas näha, kuidas Jeesus võitis ära kõik Tema ette seatud kiusatused, isegi oma ristisurma, täites meid uue eluga. Sest see oli Tema, kes Ta armastas Jumalat kogu oma haavatud südamest, kogu hinge ja vaimuga ka siis, kui Talle pandi pähe okaskroon. Täis vaprust, isegi kui Ta jalad ja käed olid murtud.

Vaevalt võime aga väita nagu tunneksime oma südant. Kuid julgust! Kui me kord juba oleme avanud end Jumalale, teeb Ta terveks ka meie südame, et võiksime näha Tema valgust.

Sisenedes Paastuaega täis usaldust ja lootust ning teadmises, et Jeesus kannatas ja suri meie eest, ei peaks me tundma end oma kannatustes üksi. Koos kirikuga saame me kuulutada: Kristus on üles tõusnud. Jah, Ta on tõesti üles tõusnud!

Isa Miguel