Tema Pühadus Johannes Paulus II läkitus paastuajaks 2005
Armsad vennad ja õed!

1. Igal aastal on paastuaeg meie jaoks hea võimalus tõsisemalt palvetada ja meelt parandada ning avada oma süda, et kuulekalt jumalikku tahet vastu võtta. Paastuajal asume vaimulikule teekonnale, mis valmistab meid ette taas kord läbi elama Kristuse surma ja ülestõusmise suurt müsteeriumi. See toimub eelkõige veelgi pühendunumalt Jumala Sõna kuulates ja veelgi ohvrimeelsemalt lihasuretamist harjutades ning tänu sellele on võimalik puudusesolijaile suuremat abi osutada.
Armsad vennad ja õed, tänavu tahaksin juhtida teie tähelepanu üsna levinud teemale, mida ilmekalt illustreerib järgmine värss 5. Moosese raamatust: "armasta Issandat ... see on su elu ja su päevade pikkus ..." (30,20). Nende sõnadega pöördub Mooses rahva poole, kutsudes neid Moabimaal võtma vastu lepingut Jahvega, "et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole" (30,19-20). Ustavus sellele jumalikule lepingule on iisraeli rahva jaoks tagatis tulevikuks: "et sa võiksid elada maal, mille Issand on vandega tõotanud anda su vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile" (30,20). Piiblile omase arusaama kohaselt on kõrgesse ikka jõudmine Kõigekõrgema armuliku heasoovlikkuse märk. Pikaealisus on seega, nagu näha, eriline jumalik and.
Selle teema üle tahaksingi paluda teil tänavuse paastuaja jooksul mõtiskleda, et sügavamalt mõista rolli, mida eakad inimesed ühiskonnas ja Kirikus täitma on kutsutud, ning seeläbi valmistuda oma südames neid vastu võtma armastusega, mida neile alati osutada tuleks. Tänu teaduse ja meditsiini panusele on tänapäeva ühiskonnas inimese eluiga märgatavalt pikem ja sellest tulenevalt on üha rohkem eakaid inimesi. Seepärast tuleb pöörata konkreetsemalt tähelepanu niinimetatud "vanema ea" maailmale, et aidata selle liikmetel elada täisväärtuslikult, võimaldades neil tervet kogukonda teenida. Eakate eest hoolitsemine - eelkõige siis, kui nad elavad üle raskeid hetki, - peab olema kõikide usklike südameasi, iseäranis Lääne ühiskonna kirikukogukondades, kus see probleem on eriti tuntav.

2. Inimelu on hinnaline and, mida tuleb armastada ja kaitsta igas eluetapis. Käsk "Sa ei tohi tappa!" nõuab, et inimelu austataks ja hoitaks alati, algushetkest kuni loomuliku lõpuni. See on käsk, mis kehtib isegi haiguse puhul ja ka siis, kui inimene kehalise nõrkuse tõttu enam ise hakkama ei saa. Kui vanaks saamist, koos sellega kaasnevate paratamatute tingimustega, tõsiselt usu valguses aktsepteeritakse, siis võib see kujuneda hindamatuks võimaluseks paremini mõista risti müsteeriumi, mis inimese olemasolule täieliku tähenduse annab.
Eakaid inimesi on vaja mõista ja abistada just seda silmas pidades. Tahaksin siinkohal väljendada oma tunnustust neile inimestele, kes nende vajaduste eest hoolitsemisele pühenduvad, ja kutsun ka teisi hea tahtega inimesi kasutama paastuaega, et oma isiklik panus anda. Paljudki eakad inimesed ei pea siis enam arvama, et nad on kogukonnale ja mõnikord isegi oma perekonnale koormaks, elades üksilduses, mille tagajärjel tekib kiusatus teistest eralduda või meeleheitesse langeda.
Avalikus arvamuses on vaja veelgi enam teadvustada, et eakad inimesed on igal juhul varandus, mida tuleb väärtustada. Seepärast tuleb pakkuda rohkem majanduslikku toetust ja seadusandlikke algatusi, et nad ühiskondlikust elust kõrvale ei jääks. Tõtt-öelda on viimase kümne aasta jooksul hakatud ühiskonnas nende vajadustele rohkem tähelepanu pöörama ja meditsiinis on välja töötatud leevendavaid raviviise, millest on eriti suur abi pikaajalistel haigetel.

3. Kuna selles eluetapis jääb rohkem vaba aega, siis on eakatel inimestel võimalus tegeleda esmatähtsate küsimustega, mis varem kiireloomulisemate või tähtsamana näivate murede tõttu tahaplaanile jäid. Teades, et lõppsiht on lähedal, keskendub eakas inimene kõige olulisemale, tähtsustades asju, mis mööduvate aastatega ei hävine.
Just selle tõttu saabki eakas inimene ühiskonnas oma rolli täita. On ju tõsi, et inimene elab oma eelkäijate pärandist ja tema tulevik sõltub otsustavalt sellest, kuidas tema rahva kultuuriväärtused talle edasi antakse; nii võib eakate inimeste tarkus ja kogemus valgustada tema rada üha täielikuma tsivilisatsioonivormi poole liikumisel.
Kuivõrd oluline on taas avastada see erinevate põlvkondade vastastikune rikastamine! Paastuaeg, mis ju tungivalt pöördumisele ja üksmeelele kutsub, aitab meil tänavu keskenduda neile tähtsatele, igaühte puudutavatele teemadele. Mis juhtuks, kui Jumala rahvas alistuks sellele kaasaegsele mõtteviisile, mis neid inimesi, meie vendi ja õdesid, peaaegu kasutuks peab, kui nende võimed vanuse või haiguse raskuste tõttu nõrgenevad? Samas, kuivõrd teistsugune oleks ühiskond, kui juba perekonnast alustades püütaks alati nende suhtes avatuks jääda ja neid vastu võtta!

4. Armsad vennad ja õed, mõtisklegem paastuajal Jumala Sõna abil selle üle, kuivõrd tähtis on, et igas kogukonnas leiduks armastavat osavõtlikkust nende jaoks, kes vanaks jäävad. Veelgi enam, tuleb harjuda surma müsteeriumisse usaldusega suhtuma, nii et lõplik kohtumine Jumalaga toimuks sisemises rahus, teades, et Tema, "kes kudus mind mu ema ihus" (Ps 139,13b) ja kes on loonud meid "oma näo järgi ja enda sarnaseks" (vrd 1Ms 1,26), võtab meid vastu.
Maarja, meie teejuht paastuaja rännakul, aitab kõigil usklikel, eriti aga eakatel inimestel, üha sügavamalt mõista surnud ja ülestõusnud Kristust, kes on meie olemasolu viimne põhjus. Olgu tema, oma jumaliku Poja ustav teenija, koos Pühade Anna ja Joakimiga, meie kõikide eestkostja "nüüd ja meie surmatunnil."

Minu õnnistus kõigile!

Vatikanis, 8. septembril 2004

Johannes Paulus II