Fanny de Sivers - lähedane ja tundmatu

Tekst: Tiina Siimets

Kas teadsite, et selle võõrapärase nime taga peitub Prantsusmaal elanud pärnulanna Fanny Isak, keda tunneme tänu ta sügavatele ja särava vaimsusega tekstidele?

Kaks aastat tagasi varjutas jaanipäeva, seda südasuvist rõõmupüha kurb teade – Pariisis suri keeleteadlane ja esseist Fanny de Sivers. Näis ju nii loomulik, et äsja 90. juubelit tähistanud Fanny jätkab aegade lõpuni pühapäevaõhtuseid helistamisi oma eesti sõpradele. Et tema sulest ilmuvad üha sügavad ja vaimuerksad kirjutised … Ikka veel, kuuldes pühapäeva õhtul telefoni helisemas, tunnen rõõmsat elevust: Fanny…? Viiv hiljem jõuab kohale tõde.

Fanny elukäik on põnev, kuid täis ka küsimusi. Lugesin üle märkmed, mida olin meie kohtumistest teinud. Võtsin uuesti käsile tema kirjutised. Kohtusin Fanny sõpradega. Kild killu haaval sai kokku pilt, kus mõnedki seigad selginesid. Killuke, muide, oli ka üks Fanny varjunimesid, mida ta kasutas kirjutades „Ristikäiku Maarjamaa eest.“

Põneva nimega autor

Minu esimene kohtumine Fannyga sattus aega, kui esimese kursuse filoloogiatudengina kirjutasin kursusetööd käskivast kõneviisist. Olin õppinud koolis prantsuse keelt ja nii soovitas mu juhendaja Aino Valmet, et küsigu ma prof. Väärilt üht Pariisis ilmunud eesti keele grammatikat. Autoril oli põnev nimi – Fanny de Sivers. Korralikult tekstist läbi puurimiseks polnud mu keeleoskus küll piisav, mäletan aga vaimustust – mõelda, üks prantslane on kirjutanud esimese teadusliku grammatika pärast 1875. aastal ilmunud Wiedemanni oma! Nii oli ju professor maininud ja lisas, et hoidku ma raamatut hoolega, see olla ainuke Eestis! Oli aasta 1970.

Ometi pole Fannyst kirjutatud tekstide lõpus ilmunud raamatute loetelus enamasti nimetatud grammatikat mainitud. Keeleteadlane Reet Vääri, professori abikaasa meelest võib põhjuseks olla, et uurijad-kirjutajad pole vallanud prantsuse keelt. Samuti, et autor ei elanud Eestis ja toona võis sel olla ka poliitiline tagamaa. Fanny de Siversilt on ilmunud omajagu keeleteaduslikke töid, muu hulgas ka uurimus liivi keelest. Nii et põnevat uurimismaterjali jaguks mitme doktoritöö tarvis.

Möödus enam kui kümme aastat, kui tuttav nimi taas silmapiirile ilmus. Sedakorda Blaise Pascali „Mõtted“ tõlkijana. Raamatuke, õigupoolest küll õhukesele maisipaberile teab mitmekordses paljunduses trükitud ja käest kätte liikuv tekst vaimustas. Ka kirjandusteadlane Rein Veidemann mäletab hästi seda raamatukest, temagi pidas tõlkijaks baltisakslast. „Ehkki vaimse põhitelje poolest olen oma õpetajast märksa maisem, süvenes Pascali lugedes minus kujutlus meist kõrgema olemasolust,“ tunnistab Veidemann.

Lapsepõlve tõsised silmad

Paar aastakümmet hiljem sain Fannyga kohtudes teada, et polnud ta teps mitte mõisapreili. Pärnu tüdruku maavillased juured ulatuvad Mulgimaale, kus ta suviti paar kuud ikka vanaisa talus veetis.

Meenub ammune jutuajamine, nii 1998. aasta paiku, kui palusin Fannyl meenutada oma lapsepõlve. „Inimesed räägivad sageli lapsepõlvest kui millestki helgest ja pilvitust. Võib-olla on see hea, isegi kui see on illusioon,“ alustas kirjanik ja tunnistas, et mäletab tollest ajast ka hoolimatust ning südametust. „Ei linna- ega taluelu polnud minu ajal sugugi nii rõõmus ja muretu nagu seda praegu vahel kirjeldatakse. Juba siis oli inimestel oma külakompleks. Ega teatud ju, et kusagil elatakse teisiti,“ lisas Fanny leebelt. Täpsustas aga, et see on piiratus, kui ei taheta aktsepteerida teistsugust. „Näiteks kui mu onu abiellus kena pealinna neiuga, silmitsesid maainimesed uustulnukat tuntava põlgusega - mis naine see on, kes rukkil ja nisul vahet ei tee! Vanaisa dikteeris, kuidas talus asjad pidid käima. Ja kui järele mõtlen, siis kõik meie pere naised tapeti tööga ja surid vara.

On veel üks mälestus. Mu isa ilmselt oletas, et saab talu endale. Kui aga vanaisa suri, läks kogu vara ülikooliharidusega pojale, ema vennale. Vististi nime pärast. Mäletan ema ahastust – mitte et rahast või talust ilma jäi, vaid et teda kui naist tühiseks peeti. Pärast juunipööret viidi mu vanemad Siberisse. Ema suri Tuula kandis, isa jäigi teadmata kadunuks. Onu, nime- ja talupärija, kelle üle vanaisa nii uhke oli, kaduski Venemaa põhja.“

Uuele kodumaale

Läbi Fanny eluloo sammudes võtsin abiks tema raamatu „Surra, kui oled veel noor“. „Mis meist saab? Kelleks me saame?“ küsib seal Fanny. „Tütarlapsed muidugi unistasid enamasti suurest armastusest, kuid see ei takistanud mõtlemast mõnele konkreetsele ametile. Armastus oli niikuinii segane mõiste. Abielu kuulus naise normaalsesse programmi. Muidugi võis klaveritunde anda, moemajale modelle joonistada või õppida keeli, - tõlketöid vajas iga tähtsam ettevõte,“ ja tunnistab samas, et tedagi huvitasid sel ajal rohkem Marika Rökki (tuntud Saksa-Austria näitleja. Toim.) pitsid ja krinoliinid.“

Neis ridades, ehkki kirja pandud tublisti hiljem, on eos mitmed järgnenud sündmused, ka keelteõpingud, mis andsid võimaluse töötada hiljem tõlgi, ajakirjaniku ja teadlasena.

Ent abielu… kui naise programm? Oma suhetest von Siversite perekonnaga on ta kirjutanud ajakirjanik Valve Raudnaskile. Selgub, et kui noored kohtusid, oli Hans-Georg lõpetanud just õigusteaduskonna, Fanny õppis sel ajal ülikoolis romaani keeli ja kunstiajalugu. Jaanuaris 1941 noored abiellusid, märtsis istusid nad juba laevale, ees ootas uus kodumaa.

„Baltisakslaste viimane ümberasumine märtsis 1941 tõi kokku inimesed, kes teadsid väga hästi, milline tulevik ees ootab. Eestisse neid vaevalt oleks jäetud ja teekond Siberisse ei ahvatlenud kedagi. Aga valima pidi, ja Saksamaa kuulus siiski rohkem Euroopasse kui suur ja lai Venemaa,“ selgitab Fanny.

Kuni mobilisatsioonini töötas Hans-Georg kohtus. Alguses tal vedas - sattunud lennuväeüksusega Sitsiiliasse, kirjutas ta rõõmsalt, et isegi päikest saab võtta. Kui Saksa väed Itaaliast välja viidi, sattus mees venelaste kätte ja suri sõja lõpul.

Fanny on meenutanud ka oma ämma Dagmarit, kellega suhtles Posenis (Poznanis) ja keda külastas hiljem baltlaste vanadekodus. „Mama armastas mind nagu oma last ja meie kirjavahetus oli tihe. Tänu tema majanduslikule abile sain lõpetada Breslau (Wroclaw) ooperiteatri balletikooli kursused ja anda tantsijanna riigieksami. Samal ajal õppisin Breslau ülikoolis prantsuse kirjandust ja filosoofiat.“ Teed ristusid ka teiste von Siversitega, kuid põgusamalt.

Eestist lahkumine tähendas minejatele maailma lõppu, on Fanny öelnud. Oleks aga võinud minna veel halvemini. Aasta enne Fanny surma päritakse ühingust „Memento“ selgust arhiivist leitud kummastava viite kohta. Kirjas seisis, et aastal 1941 viidi Siberisse Fanny vanemad, nendega koos ka Fanny, kes surnudki külmal maal. Kuidas siis nii? Fanny meelest võis asi olla järgmine: „Äraviimisega oli nähtavasti mingi segadus ja siit on näha, et ka mind ähvardas Siber. Ilmselt andsid vanemad võimudele valeandmed, kartes, et mind võidaks üles otsida.“

Kerge jalg ja tantsusammud

Fanny ülikoolikaaslased mäletavad teda kui kergejalgset rõõmsa meelega tudengineidu. Mis küll juhtus, et romaani keeli tudeerivast Fannyst sai tantsijanna? Hädavajadus sõjaajal leivateenimiseks? Ootamatult leidsin vastuse oma kunagisest intervjuust. Rääkisime Fannyga toona valikutest ja et kuidas otsustada, mis on õige ja mis mitte. „Teinekord kujunevad asjad aja jooksul ka ise õigeks nagu juhtus minuga. Unistasin tantsimisest ja noorpõlves oli mulle balletikarjäär väga tähtis. Kui oleksin seda teed jätkanud, kes teab, kuidas oleks mu elu läinud. Siis aga tegid arstid kindlaks, et mu süda ei kannata nii suurt koormust. Taipasin, et küllap on mul siin maailmas hoopis midagi muud teha ja et see muu on hoopis tähtsam. On väga harv ja õnnelik juhus, kui selgus nii lihtsalt tuleb.“

Nüüd pühendus Fanny litsentsiaadi kraadi omandamisele Pariisis (1953) ja Lundi Ülikoolis (1967). Tants aga ei kadunud Fanny elust, ta lihtsalt võttis teise kuju. Veidemannil on Fanny ja tantsu kohta põnev arvamus: „Miks ei võiks Fanny vaimne liikuvus tulenedagi sellest, et ta on tantsinud? Veelgi enam, kord arutledes essee olemuse üle, võrdles Fanny seda kirjanduslikku žanri tantsu väljendusvahenditega. See, mis balletis väljendub visuaalses ja kehalises vormis, on essees keeleline. Muidugi eeldab selline võrdlus fantaasiat, sünesteetilist teadvust, ja Fannyl seda oli.“

Näis, nagu ei tähendaks aastad Fannyle midagi. Särav mõtteerksus, töövõime … ja sund liikuda, sest lähim poodki asus kolme km kaugusel. Kord kurtis ta küll telefonis, et liigesed valutavad, ju annab vanus tunda. Siis aga meenus talle, et oli eelmisel päeval roninud puude otsa, et oksi kärpida. 88-aastaselt!

Usu juurde, väikse käänakuga

Fanny ristiti Pärnus Eliisabeti kirikus pooleteise kuu vanusena12. detsembril 1920. Nii oli toona kombeks. Et kodused tema usklikkust oleks mõjutanud, seda Fanny ei mäleta: „Ema, lihtsa inimese jaoks, oli Jumal nähtavasti kõrgel ja kaugel. Ega ma täpselt teagi, mida mu vanemad mõtlesid, siis ei räägitud omavahel kuigi palju.“

Aga miks just katoliiklus, uurisin Fannylt? „Juba lapsena kiusasid mind metafüüsilised küsimused, aga ei vanemad ega õpetajad osanud neile vastata, Prantsusmaale jõudes selgus, et on teisigi, kes mõtlevad nagu mina. Ja et katoliku usk on teistest vähemteoreetilisem ega hõlju pilvedel. Temaga saab seostada igapäevaasju, mitte et lähed pühapäeval kirikusse, istud seal tunnikese ja nädal otsa elad teist elu.“

Veel täpsemalt selgitab ta oma mõtteid raamatus „Surra, kui…“: „Paganiseerunud ristiusus, mis vormis mu teadmisi religioossel pinnal, puudus rõõm. Jumal asus lõpmatus kauguses. Kellelegi ei tulnud mõttesse, et Looja võiks astuda looduga otsesesse kontakti, et ta võiks oma kätetööd vaadelda naudinguga, sekkuda isiklikult tema töödesse ja tegemistesse, tunda valu sellest, mis tema elus ebaõnnestub. Alles ratsionalistlikul Prantsusmaal said mulle kõige olulisemad metafüüsilised tõed selgeks. Neid olin ma juba lapsena aimanud, hiljem ka teoloogilisest kirjandusest lugenud, kuid seni olid need jäänud kahvatuks ja ebamääraseks.“

Fanny hämmastas siinseid sõpru sellega, et ei surunud kunagi oma usku ja tõekspidamisi peale. Ajakirjanik Valve Raudnask, kes teda korduvalt intervjueerinud ning vahendanud Fanny tekste „Elukirjale“ ja „Maalehele“, meenutab tema tõdemust: usk laiendab silmaringi, mitte ei kitsenda.

Küll oli Fanny meelest ehmatav, et eestlased justkui uhkustavad oma ateismiga - õnnistavad küll lippe, aga võitlevad usu vastu.

Raudnaski meelest oli Fanny hea näide sellestki, kuidas sügav usk annab hingerahu: „Oli aeg, mil meie pensionid ja palgad ei tõusnud, küll aga muud hinnad. Ja ehkki Fanny küsimusele, kuidas meil läheb, ei rääkinud ma talle siinsetest muredest, oli tuttavaid, keda ta aitas ja kelle pärast muretses ning oli meie eluga hästi kursis. „See oli ühel detsembriõhtul,“ meenutab Raudnask, „kui ta soovitas, et vaatamata muredele võiksime katsuda kasvõi pisutki oma hinges rahu leida. Sest kui rahu ei tee, ei leia ka lahendusi. Mulle piisas vahel vaid Fannyga rääkimisest, et hingerahu leida.“

Fanny leidis alati julgustavaid sõnu ja oskas lohutada. Oma sõnade järgi ta elaski - õnnelik on elu, kui saad öelda, et oled aidanud kellelgi elada, on ta öelnud.

Tagasi Eestisse

Mõte ei tunne piire. Fanny vaim jõudis siia märksa varem kui ta ise. Blaise Pascali eestindamisest oli juba juttu. Laiema lugeja ette jõudsid Fanny säravad ja vaimukad kirjutised ajal, mil Veidemann töötas ajakirjas „Looming“ asetoimetajana. Veidemann meenutab, et aastal 1983 tegi ta Fannyle ettepaneku kaastööks ja pakub, et õhutust saada võis ta mõnelt Fanny põlvkonnakaaslaselt, Ain Kaalepilt näiteks. Nii ilmuski „Ülevaade Pariisi kunstinäitusest“.

Teadupärast polnud tol ajal kuigi lihtne välis-eesti autoreid avaldada. Veidemannil on asja käik hästi meeles: „Kui lugu poognates, saadeti see kohe partei keskkomiteesse tsenseerimiseks ja küsiti, kes see Sivers niisugune on. Ilmselt selgus aga Fanny tausta uurides, et ta kuulus toonase pagulaskonna opositsiooni ning tema sulest oli juba ilmunud artikleid, kus ta polemiseeris Rootsi konservatiivsema seltskonnaga. Seepeale tsensuur enam takistusi ei teinud. Soosivalt suhtus Fannysse ka peatoimetaja Kalle Kurg, kes nagu Veidemann isegi oli endine pärnakas.

1986. aastal siirdus Veidemann „Vikerkaarde“ ning uute ja espriist kantud lugude ilmumine jätkus. Ja nii nagu vahetusid Rein Veidemanni töökohad toimetustes, võis lugeda ka Fanny artikleid juba uuest väljaandes – „Päevalehes“ ja „Postimehes“.

Vahel on jutuks võetud, et meil, eestlastel, puudub oma filosoof, mõtleja, kelle eluväärtused võiksid kanda meie vaimu. Miks ei võiks see filosoof olla Fanny de Sivers?

Heast ja kurjast

Oli aasta 1993 ja intervjuu kokku lepitud käretalvisele päevale. Vaid korra varem suvises Pariisis trehvanud, ei tundnud ma esimese hetkega ära tuisus sumavat viltides ja halli-valgeruudulises suurrätis memme. Aga kulus vaid hetk, kui villasest palakast ilmus nähtavale Fanny, tumeda kampsuni kaelusest säramas valged kraenurgad ning koketne erksates värvides rätik. Samal viisil esines ta ka järgmisel päeval külalisõppejõuna tudengite ees, teemaks mood. Eksisid aga need, kes lootsid kuulda sellekevadisi moeuudiseid Pariisist.....Oma loengukonspekti sirvides näen, kuidas jutt kandus hoopis kirjandusele, filosoofiale ja et viimasel ajal on moodi läinud … kurjus. Kohe järgnes ka põhjendus: „Kurjus näib kuidagi värvikam, vitaalsem … ent sellest ei tohi end eksitada lasta. Ka see, kes kurjuse uurimisse liialt süveneb, võib lõpetada nagu Sartre, hullumajas,“ hoiatas Fanny.

Jah, leebes ja südamlikus Fannys oli ka teine pool. Nähes alatust või ebaõiglust, vastas ta sellele viivitamatult mõne artikli või kommentaariga. „Kristlane peab oma arvamust avaldama, sest kes rohkem näeb, sel on kohustus seda väljendada,“ leidis ta.

Tema kirjutised polnud kõigile pärikarva, ei nõukogude ajal ega nüüdki. Ühele ei sobinud tema usulised vaated, teisele kutse näha oma mättast kaugemale. Raudnask meenutab üht jutuajamist Fannyga, mil äsja jooksis kinos film „Söekaevurid“ ning prantsuse ajakirjanduses võeti sel teemal ohtralt sõna. Fanny oli häiritud mõtteviisist nagu oleks kohustus olla hea kastreeriv, kurjus seevastu vitaalne ja põnev. „Selline mõtteviis laastab, ka kurjuse uurimine ning selle üle arutlemine. Kurjusega tuleb võidelda, nii eneses kui enda ümber,“ kinnitas ta.

Justkui täna oleksid kirjutatud read 2001. a. ilmunud „Paastuaja kirjades“: „Mõtlen kurbusega kõhnadele ja kahvatutele eesti lastele, kelle alatoitlus hävitab tõusva sugupõlve elujõu. Mõtlen kibedusega vanadele, kes peavad valima toidu ning vajalike arstirohtude vahel. Kõigile, kel pole enam kohta meie rabelevas tarbijaühiskonnas. Ja samal ajal varastab, raiskab ning pidutseb nõndanimetatud „seltskond“, kelle veiniklaasitõstmiste ja tordilõikamistega kostitavad meid „edumeelsed“ ajalehed.“

Kolm aastat varem tõdes ta meie kohtumisel, et praegusaja inimesed pole võimelised tõeliselt vihastama. Ja lisas: „Nad on ainult pahurad ja nördinud. Rahvas, kes ei suuda vihastada, võtab kurja vastu ja haliseb, kuidas kõik on halvasti. Palju lihtsam on hambad risti kannatada, kui viia oma nahk turule. Ehk tuleb käegalöömine pikast orjapõlvest?“

„Tema vaimsus oli intensiivne, ideed sageli pöörased, väljakutsuvad. Jah, provokatiivsed! Need ei jätnud kedagi ükskõikseks,“ meenutab Veidemann ja kirjeldab esseisti nii: „Tema isiksuslik kolmainsus oli sügav usklikkus. Usk, et tal on Jumalaga leping ning et Jumal on kinkinud talle vabaduse. Teiseks oli ta teadlane, väga palju lugenud ja teadusartikleid kirjutanud. Ta väitles, sest talle oli tähtis tõde. Kolmandaks oli ta Montaigne’i ja Prantsuse esseistika ning vabamõtluse traditsiooni kandja. Need kolm külge temas täiendasid üksteist. Olgu et ma ei saanud alati tema vaateid omaks võtta, inspireerisid need tohutult. Mäletan tema sõnu: „Enne kui taastate selle riigi, peate ehitama endas kirikut. Muidu ei tule sellest midagi välja.“ Fannyl oli õigus. Me pole suutnud näha, et vabaduse tunnetamine tähendab piire ja vastutust.“

Pühapäevaõhtud Fannyga

Ootasin pühapäevaõhtuid, sest siis võis helistada Fanny. Enamasti korda paar kuus. Fannyl oli imekspandav oskus tekitada tunnet kui endaga võrdsest vestlejast, kelle arvamus oli talle oluline ja huvitav. Tavaliselt võttis reipa ja rõõmsa häälega Fanny jutuks mõne käsiloleva artikli või päevasündmuse. Või näiteks geenitoidu, mille vastu ta soovitas võidelda ja nõuda, et need oleksid poes märgistatud. Vahel uuris: kas sa teadsid, et …või küsis: mis sa arvad, kas see huvitaks teie lugejaid? Tihti olid need teemad, millele me ehk siin suurt tähelepanu ei pööranud, aga mis kaugemalt paistsid hoopis teises valguses. Kuid talle oli ka oluline, kas tema kirjutised lähevad siin kellelegi korda? Või … ega see kedagi riiva?

Veidemann kasutab Fannyt iseloomustades sõna passionaarsus – väljenduslikkus, mis avaldus vaimu ja hinge keskendatuses kõrgema eesmärgi poole ning enese ettevalmistamises selleks. „Kohtumised, ehkki põgusad, olid inspireerivad, isegi kui need olid telefonis või kaartidel … ja ta innustas mind tohutult.“

Fanny läkitatud kaardid polnud kunagi juhuslikud, vaid ikka seotud mõne sündmuse või tähtpäevaga. Veidemann meenutab viimast, 13. aprillist 2011, kus Fanny muu hulgas kirjutab: „… meil on juba kevad ja mõni päev koguni suvi. Maa ei värise ja kodusõda ka ei ähvarda, nii et pole põhjust viriseda. “Tema viimasena sõnum mulle oli: ei tohi viriseda,“ usub Veidemann.

Kirjutamine on eluviis

Ükskõik millist Fanny teksti lugedes on näha kutse muuta midagi endas või enda ümber. Kuid kuidas tema kirjatööd sündisid? Milline oli eeltöö, kui palju ta oma tekste viimistles? Lugedes näib, nagu oleksid need ühe hingetõmbega paberile saanud. Lihtsad, sügavad...vabad sõnaprahist. Kahjuks ei taibanud ma õigel ajal seda Fannylt endalt uurida. Sestap palusin appi Fanny hea sõbra, Pariisis elava keraamiku Aire Allikmetsa.

Nii kirjutabki Aire, et Fanny kogus alati huvitavaid tekste mõne teema kohta, mis teda köitsid ja neid oli mitmeid. Tema riiulitel olid kaustad kogutud materjaliga, sageli lõiguti alla kriipsutatud. Materjali kogudes ja teema üle mõtiskledes vormus ka selge nägemus. Kui mõte oli kuju võtnud, kirjutas ta loo otse kirjutusmasinasse.

Fannyl oli kombeks iga päev kirjutada. Pisut vähem ehk viimasel ajal. Ta meenutas ikka, kuidas õppejõud oli talle üliõpilaspõlves öelnud: „Kirjutage iga päev, kasvõi kaks lauset. Peaasi, kirjutage!“ Küllap arenes korrapärasest, kindlas suunas mõtlemisest ja kirjutamisest aastate jooksul eluviis, rohkem isegi kui vajadus end kirjas väljendada.

Fanny hommikud polnud varajased (eriti pensionil), sobiv aeg kirjutamiseks saabus sageli just hilja õhtul. Selle juurde kuulus ka hea kohvi, mida Fanny armastas. Omajagu aega neelas suur kirjavahetus. Alalõpmata küsiti temalt abi ja kui ta vähegi suutis, siis ka aitas. Ilmselt ei aimanud küsijad isegi, kui palju tegelikult abivajajaid oli. Muidugi saadeti talle ka raamatuid ja kirjutisi, et nende kohta oma arvamust avaldaks.

Fanny puhul näis, nagu oleks kirjutamine teine hingamine. Kas juhtus, et mõni lugu ei tulnud kuidagi välja või mõte ei jooksnud? Aire jääb vastuse võlgu ja oletab, et seda juhtub ju kõigiga. Fannyt see ilmselt ei seganud, tal oli korraga pooleli mitmeid tekste ja kui üks pidi ootama vaimset valmisolekut, võttis ta käsile teise. Või kirjutas mõnd tellitud artiklit, vastas kirjadele, pesi pesu ja tegi vajalikke toimetusi.

Kirjanduslikke eeskujusid Aire meelest Fannyl polnud, küll aga vaimsed. Pühakud, suurkujud, kelle elu ja mõttevärskus ning julgus olla omas ajas ise, ka siis, kui see tavaarusaamadega ei klappinud, inspireerisid teda rohkem kui kellegi kirjutamisoskus. Fanny oli kriitilise pilguga ja allumisele mittekalduv tark vaatleja. „Kristlane peab oma arvamust avaldama, sest kes rohkem näeb, sel on kohustus seda väljendada,“ leidis ta.

Kuid millega seletada Fanny vaimuerksust? „Kindlasti aitas teda palve, see korrastab, puhastab, annab „juhiseid“ ja teravdab intuitsiooni,“ meenutab Aire Fanny sõnu. „Palvetamist soovitas Fanny ka oma sõpradele - see aitab, kui elujaks otsas. Aga isegi kui jaks kahanes, siis naerda kogu hingest armastas ja oskas Fanny päevade lõpuni.“

Mõni päev hiljem aitab mul küsimusele vastust leida taas Fanny ise - näppu satub tekstikatke mõttega: „Kui vaimustuda ei suuda, on elu kuidagi mage.“ Mageda elu üle Fanny tõesti kurta ei saanud. Ju hoidsid tema vaimu vormis püsiv vaimustus ja uudishimu elu vastu.

Seda kinnitab ka Aire meenutus ühest viimase aasta poeretkest, mil Fanny end veel vaevaliselt auto juurde vedada suutis. Kui ränk reis seljataga, võttis autost väljumine veelgi enam aega. Kui ta lõpuks auto kõrval seisis ja end ringutas, eksis ta pilk korraks naabri aeda. Äkitselt lõi ta pilk särama, nägu valgustus … vaev ja väsimus olid kui pühitud, sest ta oli märganud muru sees tillukest sinist lilleõit.

Teisele kaldale

Mõne teema juurde pöördus Fanny tihti tagasi. Nii võttis ta vahel jutuks, et meil pole käsiraamatut või juhist, kuidas vananeda, olgu et see tabab meid kõiki: „Jah, pornograafiast on lihtsam rääkida, aga vanadus on vist nii kole, et sellele ei taha keegi mõelda.“ Ei mäleta, et ta siiski sellest pikemalt oleks kirjutanud, kui mitte arvestada mõtisklusi intervjuu-filmis „Vananemine on seiklus“ (2006).

„Küllap ta aimas viimaks, et igaühel on oma viis vanaks saada, vananeminegi on omal viisil pühadus, mida ei saa õpetada,“ oletab Aire. „Ta julges arutleda tabuteemade üle, aga jälgis ka teatava ängistusega oma tervist ning interpreteeris vahel arsti juhiseid. Elu lõpupoole suhtus ta vananemisse rahulikumalt. Kõik on lõppude lõpuks Jumala kätes, meist ei sõltu siin midagi, seepärast pole ka muretsemisel mõtet, leidis ta viimaks.“

Küll aga räägib ta surmast ja selleks valmistumisest raamatus „Ühelt kaldalt teisele“ ja leiab, et surm võib olla ka põnev seiklus. Ometi pole kõik nii lihtne. „Katoliiklasena ma tean, et surm pole lõpp. Et see on põnev seiklus … aga ikkagi on sellest kole mõelda ja see tekitab hirmu …“ tunnistas ta kord meie telefonivestluse ajal.

Samas raamatus on Fanny ka öelnud, et surra ei tohi äkki ja märkamatult, seal peab ise juures olema. Nii ka juhtus. Ajalehti täis postkasti märgates leidsid naabrid ta oma toa põrandalt ja viisid haiglasse. Nädal hiljem suri Fanny teadvusele tulemata. Kuid kui preester talle viimast surma-eelset sakramenti andis, reageeris Fanny „Ave Maria’t“ kuuldes.

Olin täiesti kindel, et Fannyt saabuvad ära saatma arvutud lugejad ja austajad või et matustest teatatakse avalikult. Oli aga suvi, puhkused ja jaanijärgne rammestus. Teade matustest vilksatas vaid kõrvalises veerus. Ka Vene tänava katoliku kirikus oli rahvast hõredalt. Õhus oli lohutut kurbust.

Hetkeni, mil isa Vello Salo meenutas Püha Augustinuse sõnu Fanny raamatust „Ühelt kaldalt teisele“. „Ära nuta, kui sa mind armastad,“ ütles Fanny nende ridadega. „Ära nuta.“ Jah, me armastasime Fnnyt.

Hiljem, „Paastuaja kirju“ üle lugedes leidsin veel ridu, mis tunduvad tähenduslikud: “Surnud ei olegi võib-olla nii surnud nagu nad paistavad, ja me peaksime seda meeles pidama, kui me neist kõneleme või kirjutame. Minevik on olemas, nagu olevik ja tulevik.“

....................................................................

Kuivõrd me teda siis ikkagi tundsime? Või juhtus nii nagu ühes loos, mida Fanny ühe kevadise intervjuu lõpetuseks rääkis: „Kord tahtnud Itaalia väikelinna võimud avaldada oma austust pühale Franciscusele ja palunud teda külla. Püha Franciscus lähenes linnaväravaile ja märkas lapsi kiikuvat. Paljajalu nagu ta oli ja lihtsais rõivais, võttis ta nõuks laste seltsis veidi lustida. Mõistagi olid linna-isad seda nähes kohutavalt šokeeritud. Oodatud oli ju pühameest, arvata, auväärset hallhabet. Tuli aga hoopis noor mees, kes lastega mängis. Nii et elus on sageli küsimus just äratundmises,“ lõpetas ta naeratades oma jutu ja me läksime kohvikusse vaimu turgutama.

....................................................................

Keeleteadlaste sõprus

Reet Vääri, keeleteadlane

Esimene kirjalik märge meie koduses raamatukogus kahe keeleteadlase kokkupuutest on aastast 1969, kui äsja oli ilmunud Fanny Siversi grammatika „Analyse grammaticale de l’estonien parle′‟ (G. De Bussac, Clermont-Ferrand, 1969, 391 lk), (ANALYSE GRAMMATICALE DE L’ESTONIEN PARLE′). Pühenduseks on autor kirjutanud: „Ed. Väärile parimate uus-aasta soovidega, autor. Montmorency, dets. 1969‟.

Eduard Vääri hindas kõrgelt Fanny Siversi keeleteaduslikku tegevust, eriti tema uurimusi ja kirjutisi liivi keele kohta, eesti keele grammatikat, aga ka kirjanduslik-filosoofilisi esseid. Fanny de Sivers oli meie külaliseks Tartus viimati 8. detsembril 1993 ja 24. mail 1996. Tegime autoga ringsõite mööda Tartut ja Lõuna-Eestit ning tutvustasime talle mitmeid paiku. Eriti meeldis meie külalisele Tartu Supilinn, millest ta sattus otse vaimustusse, leides, et seda asumit tuleks säilitada ja taktitundeliselt restaureerida. Naljatades märkis pr Sivers, et kui tema peaks Tartusse elama asuma, ostaks ta maja just Supilinna. Pikema peatuse ajal käisime Otepääl ja Rõngu kalmistul. Lõunastasime Rõngu kõveras kõrtsis, mille kohta jäid meie külalisraamatusse järgmised read: „Tore, et maailma kõverate asjade seas on üks Rõngu kõver kõrts... Vaimustatud tänuga selle fantastilise väljasõidu eest. 24. mail 1996. Fanny Sivers.‟

Fanny de Sivers väikseformaadilisest esseekogumikust „Surra, kui oled veel noor‟ kasvasid välja hoogsad vestlused meie Tartu kodus.

Viimast korda kohtusid Sivers ja Vääri 2001. aastal Pariisis. Sellest annab tunnistust Fanny Siversi pühendus Eduard Väärile oma äsja ilmunud liivi keele käsitluses „Parlons live. Une langue de la Baltique‟ (L’Harmattan, 2001): „Heale eesti-liivi sõbrale Eduard Väärile ühe liivistunud pariislase tervitustega, autor. Pariisis, nov. 2001).‟

Fanny de Sivers ja Eduard Vääri olid keeleteadlased ja pikaajalised sõbrad, kelle kokkupuuted keskendusid liivi keelele, üldkeeleteadusele, eesti keele grammatikale, kirjandusele, filosoofiale, esteetikale ja ka poliitikale.

....................................................................

Tuulutas kivinenud arusaamu

Urmas Bereczki, keraamik, kultuuridiplomaat

Tundsin Fanny de Siversit lapsepõlvest saadik, sest ta käis juba 1963.aastast alates pidevalt Ungaris ning puutus tihedalt kokku mu keeleteadlasest isaga ja emaga, kellega nad mõlemad olid lõpetanud sama Pärnu Tütarlaste Gümnaasiumi, kuigi eri aegadel. Meie jutuajamisi mäletan ma siiski alles 70ndatest, kui ülikoolis käisin. Pariisis käies jalutasime koos kümneid kilomeetreid, mille käigus ta püüdis juhtida mu tähelepanu prantsuse kultuuri ja vaimsuse sellistele tahkudele, mida 1979. aastal raudse eesriide tagant tulnud tudeng poleks muidu osanud tähele panna. Pealegi öeldakse, et oskame märgata ainult seda, mida niigi teame. Mina neid tahke ei tundnud ega tea neist palju tänagi, kuid oskan nüüd vähemalt hinnata võimalust kokku puutuda inimesega, kellel lisaks prantsuse kultuuripärandi tundmisele oli võime ja julgus näha ka igapäevaseid asju teise vaatenurga alt. See iseloomustab tabavalt Fanny mõttelaadi ja näitab, et talle meeldis kivinenud arusaamu tuulutada.

Enam kui kolmekümne aasta möödudes, kui ma hiljuti lahkunud Fanny (1920-2011) tühjaks jäänud Pariisi lähedases majas Montmorency‘s tema testamendi kohaselt Kirjandusmuuseumi ja katoliku kiriku jaoks ta kirjavara sorteerisin, tulid vanade asjade hulgast välja mõned Fanny vanad päevikud, kirjutatud vaheldumisi prantsuse ja eesti keeles. Mais aegunud passi koopia, pooleldi täidetud prantsuse ristsõnad, vanad pildid ja postkaardid, kirjavahetus, Aafrika-aineline kirjutis, ilmselt eluloolistel ainetel, näidend, mille tegevus toimub Metsakalmistul pärast autori surma. Le Figaro suhteliselt värske number, esikaanel Dominic Strauss Kahn New Yorgis. Reisisuveniirid, artiklid, ajalehtede väljalõiked ja pildid katedraalidest, kunstist, arheoloogilistest leidudest vanadest kultuuridest, loomadest ja maastikest, igasugused materiaalsed ja vaimsed marginaaliad ühe inimese elust, mis kaotavad oma mõtte siis kui keskpunkt, gravitatsiooniallikas, mis neid koos ja teatud otstarbekal orbiidil hoidis, on nende keskelt kadunud.

Tohutute paberivirnade keskelt tuli välja teiste hulgas üks kaustik, milles olid ajakirjadest välja lõigatud reproduktsioonid tuntud vanadest ja uutest kunstiteostest ning arhitektuurimälestistest. Alguses tekkis kiusatus need välja visata. Milleks kõige selle säilitamisega muuseumitöötajaid koormata? Siis aga mõtlesin, et ehk on ka sellisel materjalil oma väärtus tulevase uurija jaoks, kes tahab Fanny maailmast paremini aru saada. Ja tõesti, juba hakkas tundumagi, et nende piltide vaatamine tõstab toonust. See ei olnud ehk ainult ilu, mis paljude kaasaegsete kunstikuraatorite meelest olevat igav, vaid pigem akumuleeruv positiivne energia, mis kunstiteostest alguse sai. Kausta pealkirjaks oli: „Kunst, mis aitab elada“. Kuivõrd lihtne ja iseenesest mõistetav sõnum, mida ma pole siiski sellises sõnastuses veel kuulnud!

Kunagi võiks keegi Fanny mälestuseks panna kokku näituse nende kunstiteoste reproduktsioonidest, mida ta oma kaustikutesse oli kogunud, selleks, et püüda järele aimata seda tunnetust, mis temal elada aitas ja millest võiksid ka paljud teised energiat ammutada.

....................................................................

Mõnusad õhtupoolikud Fannyga

Mariina Viia, õpetaja Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuses

Kohtusime Pariisis 1997 augustis, kui katoliku kirik tähistas XII Maailma Noortepäeva, kus mina osalesin Eesti noorte delegaadina. Pariisi põhjaosas asub St. Jacques-St. Christophe’i kirik, kus Eesti noortele pidasid loenguid Philipp Jourdan ja Fanny de Sivers ning kuhu mind oli palutud kõnelema oma kogemustest ülemaailmsel noorte foorumil. Sealt algas minu sõprus Fannyga. Huvitav, et Fannyle meeldis kinkida siidirätikuid: tema esimene kingitus on minuga pildil. Viimane on mereroheline – minu lemmikvärv, kuidas ta küll teadis?

Fanny oli väga soe ja südamlik, temaga oli väga huvitav vestelda kõigist ilmaasjust. Neist vestlustest saime teineteise vaadetele kinnitust: et headusest on maailmas ikka suur puudus ja kurja on küllaga. Oma eraelust kõneles ta vähe. Iga kord, kui ma Prantsusmaale sõitsin, saime ikka kokku ja veetsime mõnusa õhtupooliku mõnes Pariisi kohvikus, üks tema lemmikuid asub Opéra (teater Pariisis) lähedal; ent viimasel ajal sagedamini ka Enghien-les-Bains’s, Pariisi eeslinnas, mis asub Fanny kodust Montmorency’s ligi 3 km kaugusel. Selle maa käis Fanny alati jalgsi. Esimene kord, kui Enghien-les-Bains linnakesse sõitsin, et Fanniga kohtuda, tekkis väike segadus: ootasin ja ootasin, terve tunni, aga Fannyt ei kusagil. Mõtlesin siis, et jalutan pisut ringi enne Pariisi tagasi sõitmist, ja ennäe, keda kohtasin – Fannyt, kes tuli teiselt poolt raudteejaama. Selgus, et tema oli samal ajal teisel pool oodanud... Enghien-les-Bains on kena järv ja park, kuna oli ilus suvepäev, tutvustas Fanny mulle kohalikke vaatamisväärsusi ja pärast ajasime kohvikus juttu.

Oma vaadetelt polnud Fanny sugugi idealist, tema meelest oli vaimse tööga tegelemiseks väga oluline ka materiaalne kindlustatus ja rahulik elu-olu. Et ei peaks kogu aeg ühest kohast teise kolima, et oleks soe ja muud esmavajadused täidetud. Ise ta küll külmetas oma majakeses, kui talv külmem oli. Eriti raske tundus viimane talv, kui ta muidu kunagi oma elust eriti ei kirjutanud, siis seekord kurtis ta, et käed külmetavad ja majas on rõske ja külm – kuna sajab pidevalt vihma.

....................................................................

Elukäik

Fanny de Sivers (neiupõlvenimega Isak) sündis 26. oktoobril 1920 Pärnus. 

Õppis Pärnu Ühisgümnaasiumis ja Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas (1938–1941), abiellus Hans Georg von Siversiga ja lahkus Eestist 1941. aastal Saksamaale. Jätkas õpinguid Breslau, Würzburgi ja Innsbrucki ülikoolides ning omandas litsentsiaadikraadid Pariisi ülikoolis ja Lundi ülikoolides.

Töötas tantsijana Ülem-Sileesias Neisse linnateatris 1942–1944,toimetaja ja tõlgina, teadurina ja külalisprofessorina Hamburgis (1981–1982), Tartu ülikoolis (1993–1995), Prantsusmaal tõlgi ja sekretärina riigiasutustes, 1964–1986 keeleteadlasena Prantsuse Riiklikus Uurimiskeskuses (CNRS). 1993–1994 oli Tartu ülikooli külalisõppejõud.

Kirjutas:

Prantsuse keeles: „Analyse grammaticale de l’estonien parle′‟ (1969),„Parlons live. Une langue de la Baltique“ (2001), „Mateeriasse kootud palve“ (1976).

Eesti keeles: „Mateeriasse kootud palve“ ja „Surra, kui oled veel noor“, „Kristliku kultuuri sõnu prantsuse keeles“, „Alguses oli Sõna. Neljas evangeelium“, „Aeg on täis. Teine evangeelium“, „Paastuaja kirjad“, „Jõuluaja kirjad eesti sõpradele“, „Ühelt kaldalt teisele“, „Haigus võib avada aknaid“, „Jumala loomaaed - tuttav tundmatu maailm“; artikleid „Vikerkaares“, „Loomingus“, „Elukirjas“, “Eesti Ekspressis“, „Päevalehes“, „Peres ja Kodus“, „Eesti Kirikus“ jm.

Artikkel on ilmunud ajakirja "Elu Lood" suvenumbris ning avaldatud siinsel lehel autori loal ja ajakirja peatoimetaja loal.