SAAME TUTTAVAKS -
MEIE MISJONÄRID
JESUS JA BLANCA
Kust te tulete ja mis linnast olete pärit?Tuleme Lõuna Hispaaniast, linnast nimega Jerez de la Frontera, mis asub Andaluusia maakonnas.
Milline on teie katoliiklik kogemus?
Meie vanemad olid traditsioonilised katoliiklased ja nii oleme meiegi juba lapsena ristitud. Aga nagu toona paljud me eakaaslased, ei käinud ka meie kuigi sageli kirikus. Ja seda väga olulisel põhjusel näis, et kirikul polnud meile miskit öelda. Või polnud meil lihtsalt piisavalt usku?
Ehkki ristitud kristliku kultuuri ja traditsioonide järgi, ei andnud keegi meile edasi usukogemust. Vanemad käisid küll kirikus, aga nad ei rääkinud kunagi midagi Jumalast. Alles neokatehumenaalsel teel avastasime taas enda jaoks katoliku kiriku. Kuid see tee on meid õpetanud mitte ainult armastama oma kirikut, vaid seda paremini tutvustama ka teistele. Nii olemegi praegu kiriku teenistuses.
Kuidas tutvustaksite oma neokatehumenaalset kogemust?
Neokatehumenaat ilmus meie ellu väga olulisel ajal. See oli mitmeti raske hetk meie elu oli kaotanud mõtte, peres olid probleemid. Tundus, et pole vahet, kas elada või mitte. Käies katehheesides leidsime aga sügavaid ja tõsiseid vastuseid meie küsimustele ja eksistentsile laiemalt. Kuid mis peatähtis, saime tagasi lootuse ja elurõõmu Kerygma (= heade sõnumite kuulutamine) läbi, mis seisnes selles, et Kristus suri ja tõusis üles meie pärast, koos meiega. Ja selle teadasaamiseks ei pidanud me tegema mingeid kulutusi.
Kuidas tekkis nii radikaalne otsus tulla Eestisse misjonäriks?
Sellele on väga raske üheselt vastata, kuna see puudutab meie väga isiklikku suhet Jumalaga. Põhimõtteliselt on misjonile minek väga suur elumuutus. See tähendab elu võõral maal, tuleb omaks võtta uus kultuur ja keel, mis ei sarnane meie omaga. Pideme kõrvale jätma kõik oma senised eluplaanid, seega üsnagi mugava elu. Ja miks? Selleks, et kuulutada Kristust.
Miks valisite just Eesti?
Meie ise pole seda valikut teinud. Asi oli nii, et 2000. aastal oli Roomas üleilmne neokatehumanaalse tee kohtumine, kus tähistati kahe tuhandet aasta möödumist Kristuse sünnist. Samas kutsuti üles inimesi ja peresid minema misjonitööle. Kuhu just, määras loos.
Kas paavst soosis Eestis misjoneerimist?
Järgmisel päeval pärast loositõmbamist kogunes Püha Peetruse basiilikasse ligi 100 peret. Püha Isa kutsus meid enda juurde, andis oma õnnistuse ja kinkis igale perele risti.
Kaua te olete siin olnud ja millised olid esimesed kogemused?
Tegelikult oli algus väga raske. Mitte et Eesti või meie omavahel ei klapiks, vaid et koht, kust tulime, on hoopis teistsugune nii ilma, kultuuri kui ka toidu poolest. Pärast nelja siinoldud aastat võime aga öelda, et Jumal on olnud meie vastu hea ja aidanud siin ilma eriliste viperusteta hakkama saada.
Mäletame hästi, kuidas isa Miguel ja õed Vojtecha ja Hyacinta meid alguses vastu võtsid. Nad olid esimesed, kes näitasid, et asjad ei ole nii keerulised, kui esiotsa paistab ja et Jumala abiga on kõik võimalik. Ka meie vastuvõtt kirikusse ei läinud lihtsalt. Ehkki suurem osa suhtus meisse hästi, oli neidki, kes meid võõrastasid ega mõistnud, mida me siin teeme ja miks me siin oleme. Samas on ka selge, et üks suurimaid takistusi oli kesine keeleoskus. Kuid me palvetame selle eest, et Issand annaks ühel päeval meile võimaluse rääkida kõigiga.
Mida arvate meie kogudusest siinses kirikus?
Kuuluda siinsesse kogudusse on suur Jumala arm. Oleme viimase nelja aasta jooksul näinud, kuidas kirik on arenenud ja muutunud. Ja mis eriti tähtis, oleme näinud ka inimeste kasvamist koos kirikuga. Ei tähenda ju kirik nime ega hoonet, kirik on müsteerium, mis ilmub ikka meie keskele.
Kauaks olete otsustanud siia jääda?
Alati, kui me seda ka iseendalt küsime, jääme vastuse võlgu. Kindel on vaid üks, me liigume oma eesmärkide poole ja elame mõneti samasugust elu nagu Hispaanias. Nii et oleme siin seni, kuni Jumal seda soovib.
Millest te siin elate? Kuidas lapsed hakkama saavad?
Mina töötan itaalia restoranis kokana ja saan palka, Blanca on kodus ja täidab oma missiooni nagu viie lapse ema ja abikaasa. Pole ju lihtne saata iga päev kooli ja lasteaeda viis last. Me saame riigilt lastetoetust, bussiliiklus on tasuta, vahel toetab meid ka me Hispaania kogudus. Aga see kõik pole nii lihtne, kui ehk paistab.
Siin on meil olnud õnn näha suurt imet, seda, kuidas ka meie lapsed liiguvad oma usuteel. Ehkki muidu nagu tavalised Tartu lapsed, lähevad nad rõõmsalt kirikusse, osalevad pühapäeviti laste sõnaliturgial ja 8-aastane Gloria valmistub oma esimeseks armulauaks.
Näeme rõõmuga, kuidas Jumal aitab neil suhelda teiste lastega ja paistab, et see läheb väga hästi eesti keelt räägivad nad juba üsna aktsendita.
Käime pühapäeviti missal, kuid peame ka kodus hommikupalvust. See on väga tähtis aeg, kus me püüame aidata oma lapsi, andes neile edasi oma usukogemust. Samuti räägime sellest, mis hetkel tähtis, nädala jooksul kogunenud probleemidest või lahendame lastevahelisi arusaamatusi. Tavaliselt koguneme pärast Jumalateenistust ühiselt sööma. See on meie aeg, hetk, kus me oleme tõeliselt üheskoos. Nädala sees on see ju raskem.
Milline roll on neokatehumenaalsel kogudusel meie kirikus?
Meie paavst Johannes Paulus II on öelnud, et neokatehumenaalne tee avardab Jumalakogemust, mis sobib hästi just tänapäeva inimesele. Neile, kes pole varem kuigi tihti kirikus käinud või on olnud usus leiged. Need, kelle elus puudub usk, võivad selle taasleida neokatehumenaalsel teel. On ju piisavalt inimesi, kes on küll ristitud, kuid ei tea õigupoolest selle tõelist tähendust. Niisiis on neokatehumenaalne tee vastus küsimusele, kuidas saada oma usus täiskasvanuks. Neokatehumenaalne kogudus, toetudes oma kolmele põhialusele sõnaliturgiale, euharistiale laupäeva õhtul ja konviventsiale kord kuus, aitab kasvatada inimeste usku. Ning nende armastus üksteise vastu on kui märk Kristuse kohalolust.