Angelus 2. aprillil 2006
BENEDICTUS XVI

ANGELUS

Püha Peetruse väljak

Paastuaja 5. pühapäev, 2. aprill 2006

Kallid Vennad ja Õed!

Eelmise aasta 2. aprillil, samasugusel päeval nagu täna, neil samadel tundidel, elas meie armastatud Paavst Johannes Paulus II läbi viimast faasi oma maises palverännakus, usu, armastuse ja lootuse palverännakus, mis jättis sügava jälje Kiriku ja kogu inimkonna ajaloole. Tema surmaheitlus ja surm olid justkui Püha Paasatriduumi pikendus.

Me kõik mäletame pilte tema viimasest Ristiteest Suurel Reedel: suutmata minna Kolosseumi jälgis ta krutsifiksi käes hoides seda oma kabelist. Siis, Ülestõusmispühapäeval, edastas ta oma õnnistuse "urbi et orbi" vaid oma käeliigutusega, suutmata sõnu välja öelda. See oli valusaim ning liigutavaim õnnistus, mille ta jättis meile suurima tunnistusena meelekindlusest viia lõpuni täide oma missioon.

Johannes Paulus II suri nagu ta oli elanud, hingestatud usu alistamatu julgusega, andudes Jumale ning usaldades ennast Pühima Maarja hoolde. Täna õhtul meenutame me teda mariaanliku palvusega Püha Peetruse väljakul, kus ma homme pühitsen tema eest Püha Missat.

Aasta pärast tema lahkumist maa pealt Isa kotta võime enestelt küsida: milline on see pärand, mille jättis meile see silmapaistev paavst, kes juhtis Kiriku kolmandasse aastatuhandesse? Tema pärand on mõõtmatu, kuid tema väga pika pontifikaadi sõnumit võiks võtta kokku sõnadega, millega ta ise siin, Püha Peetruse väljakul, soovis sisse juhatada oma pontifikaati 22. oktoobril, 1978. aastal: "Avage uksed Kristusele!"

Seda unustamatut üleskutset kehastas Johannes Paulus II kogu oma isikuga ning terve tema kanda oleva Peetruse järglase missiooniga, eriti oma erakordse apostoolsete reiside kavaga. Külastades riike üle kogu maailma, kohtudes rahvahulkade, kiriklike kogukondade, valitsusjuhtide ja usujuhtidega ning seistes silmitsi erinevate sotsiaalsete olukordadega, tegi ta oma esimesi sõnu kinnitava unikaalse ning tähendusrikka liigutuse.

Ta kuulutas alati Kristust ning asetas Ta kõigi ette kui vastuse inimeste ootustele - vabaduse, õigluse ning rahu ootustele - nagu seda oli teinud Teine Vatikani Kirikukogu. Talle meeldis korrata, et Kristus on inimese Lunastaja, iga inimese ning kogu inimkonna ainus Päästja.

Tema elu viimastel aastatel võttis Issand temalt vähehaaval kõik, et nõnda ta täielikult enesega sarnastada. Ning kui ta ei suutnud enam reisida ja hiljem isegi mitte kõndida ning lõpuks enam ka mitte rääkida, jäi tema viipest, tema kuulutusest alles vaid kõige olulisem: lõpuni enesest andmine.

Tema surm oli järjekindla usutunnistuse täitumine, mis puudutas paljude hea tahtega inimeste südameid. Johannes Paulus II lahkus meie juurest laupäeval, päeval mis on eriti pühendatud Maarjale, kelle vastu ta tundis pojalikku andumust. Me palume nüüd taevast Jumalaema, et ta aitaks meil hoida aardena kõike seda, mida andis ja õpetas meile see suur paavst.