NOORTEVIGIILIA MARIENFELDIL (20. august 2005)
XX ÜLEMAAILMSED NOORTEPÄEVAD KÖLNIS

NOORTEVIGIILIA

TEMA PÜHADUSE PAAVST BENEDICTUS XVI KÕNE


Köln, Marienfeld

laupäeval, 20. augustil, 2005

Kallid noored sõbrad,



Oma palverännakul koos saladuslike Hommikumaa Tarkadega oleme me jõudnud hetke, mida Püha Matteus kirjeldas oma Evangeeliumis järgmiste sõnadega: "Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites" (Mt 2,11). Väliselt oli nende rännak nüüd lõppenud. Nad olid jõudnud oma eesmärgini.
Kuid sel hetkel algas nende jaoks uus rännak, sisemine palverännak, mis täielikult muutis nende elusid. Nende vaimusilmas olev pilt otsitavast väikesest kuningast pidi olema väga erinev tegelikkusest. Nad olid peatunud Jeruusalemmas eesmärgiga küsida seal elava kuninga käest uudiseid äsjasündinud tõotatud kuninga kohta. Nad teadsid, et maailm on rahutu ning sel põhjusel olid nad oma südametes murelikud.

Nad olid kindlad, et Jumal on olemas ja et ta on õiglane ning leebe Jumal. Ning ehk olid nad kuulnud ka Iisraeli suurtest prohvetlikest ettekuulutustest, mis rääkisid Kuningast, kellel on Jumalaga lähedane side, Kuningast, kes Jumala eest ja Tema Nimel toimides taastab maailmas korra.

Nad olid asunud teele just selleks, et leida seda Kuningat: sügaval sisimas tundsid nad tungi minna otsima tõelist õiglust, mis saab tulla vaid Jumalalt, ning nad tahtsid teenida seda Kuningat, langeda põlvili ta jalge ette ning nõnda täita oma osa maailma uuendamises. Nemad olid ühed nendest, "kellel on nälg ja janu õiguse järele" (Mt 5,6). See nälg ja janu oli neid nende palverännakul kannustanud - neist olid saanud palverändurid, kes otsisid õigust, mida nad ootasid Jumalalt ja mille teenistusse nad ennast pühendada soovisid.

Võib-olla pidasid need, kes olid koju jäänud, Kolme Hommikumaa Tarka utopistlikeks unistajateks, kuid tegelikkuses olid nad praktilised inimesed ning nad teadsid, et maailma muutmiseks on vaja võimu. Seega oli vähetõenäoline, et nad otsiksid lubatud lapsukest kuskilt mujalt kui kuningalossist. Ometigi kummardasid nad nüüd vaeste inimeste lapse ees ning nad mõistsid peagi, et Heroodes, see kuningas, kelle käest nad olid nõu küsinud, kavatses kasutada oma võimu lapse lõksu püüdmiseks, ta perekonda pagulusse sundides.

Uus kuningas, kellele nad nüüd austust avaldasid, oli täiesti erinev nende ootustest. Sel viisil pidid nad teada saama, et Jumal ei ole selline, nagu me teda tavaliselt kujutleme. Sellest teadmisest algas nende sisemine rännak. See algas just sel hetkel, kui nad lapse ette põlvili laskusid ning ta lubatud Kuningaks tunnistasid. Sisemiselt aga oli neil veel vaja need rõõmsad þestid omaks võtta.

Neil tuli muuta oma mõtlemist võimu, Jumala ja inimese kohta ning seda tehes pidid nad muutma ka iseendid. Nüüd võisid nad näha, et Jumala vägi ei ole sarnane selle maailma vägevate omaga. Jumala teed ei ole sellised nagu meie neid ette kujutame või näha soovime.

Jumal ei asu võistlema selle maailma maiste vägevatega. Ta ei rivista oma vägesid teiste vägede kõrvale. Jumal ei saatnud 12 inglite leegioni Jeesust Õlimäel aitama (vrdl. Mt 26,53). Ta seab selle maailma lärmakale ja suurustlevale väele kontrastiks armastuse kaitsetu väe, mis alistub ristisurmale ning sureb üha uuesti kogu ajaloo vältel; ometi on just seesama armastus uus jumalik sekkumine maailma asjadesse, mis astub vastu ebaõiglusele ning juhatab sisse Jumala riigi.

Jumal on teistsugune - see on tõde, mida nad nüüd mõistavad. Ning see tähendab, et ka nemad peavad nüüd saama teistsuguseks, nad peavad õppima toimima Jumala moodi.
Nad tulid, et astuda selle Kuninga teenistusse, et kujundada oma võim tema võimu eeskujul. See oli nende austusavalduse, nende tähendus. Selle austusavalduse juurde kuulusid ka nende kingid - kuld, viiruk ja mürr - kingid, mida anti Kuningale, keda peeti jumalikuks. Kummardamisel on sisu ning sellega kaasneb andmine. Selle kummardamisakti läbi soovisid need Idamaa mehed tunnistada selle lapse oma Kuningaks ja anda oma vägi ja võim tema teenistusse ning seda tehes olid nad kahtlemata õigel teel.

Teda teenides ning teda järgides tahtsid nad koos temaga teenida headuse ja õigluse eesmärke siin maailmas. Seda soovides tegid nad õigesti.

Nüüd aga peavad nad õppima, et seda kõike ei ole võimalik saavutada vaid kõrgelt troonilt käske jagades. Nüüd peavad nad õppima iseennast andma - ükski väiksem and ei ole selle Kuninga jaoks piisav. Nüüd peavad nad mõistma, et nende elud peavad sobituma selle jumaliku võimukasutusviisiga, Jumala enda olemisviisiga.

Neist peavad saama tõe, õigluse, headuse, andestuse, halastuse kandjad. Nad ei küsi enam: kuidas on see minule kasulik? Selle asemel peavad nad küsima: kuidas saan ma teenida Jumala kohalolekut maailmas? Nad peavad õppima oma elu kaotama ning selle läbi elu leidma. Jätnud Jeruusalemma selja taha ei tohi nad Jeesust järgides kalduda kõrvale rajalt, mille teetähised on seadnud tõeline Kuningas.

Kallid sõbrad, milline on kõige selle tähendus meie jaoks?

Kõik see, mida oleme just öelnud Jumala erineva loomuse kohta ja selle kohta, kuidas meie elud tuleb vormida vastavalt - kõik see kõlab väga kaunilt, kuid samas jäävad need sõnad ebamäärasteks ning ähmasteks. Just selle tõttu on Jumal andnud meile eeskujud. Tähetargad Hommikumaalt on vaid esimesed pikas protsessioonis, mis koosneb meestest ja naistest, kes on püüdnud pidevalt hoida oma pilku Jumala tähel nende elus, otsides Jumalat, kes on tulnud meie lähedale ning näitab meile teed.

Selle suure pühakutehulga - nii tuntud kui tundmatute - eludes on Issand avanud meie silme all Evangeeliumi ning pööranud selle lehti; ta on teinud seda kogu ajaloo jooksul ning teeb seda endiselt ka tänapäeval. Nende eludes, otsekui suures pildiraamatus, saavad ilmsiks Evangeeliumi aarded. Nemad on see särav tee, mida Jumal ise on rajanud kogu ajaloo vältel ning mida Ta ka tänapäeval endiselt rajab.

Minu auväärne eelkäija paavst Johannes Paulus II, kes on sel hetkel koos meiega, kuulutas õndsaks ja pühakuks suure hulga inimesi nii kaugest kui hiljutisest minevikust. Läbi nende isikute tahtis ta meile näidata, kuidas olla kristlane: kuidas elada nõnda nagu elama peab - Jumalat järgides. Pühakud ja õndsad ei otsinud kangekaelselt omaenese õnne, vaid tahtsid ennast anda, sest nende peale oli paistnud Kristuse valgus.

Nad näitavad meile, kuidas saavutada õnne; nad näitavad meile, kuidas olla inimesed selle sõna tõelises tähenduses. Kõigi ajaloo tõusude ja languste jooksul olid nemad tõelised uuendajad, kes üha uuesti päästsid selle pimeduse kuristikku langemisest; nemad olid need, kes pidevalt näitasid valgust, mida oli vaja, et leida mõtet - isegi kannatuste keskel - sõnades, mille Jumal lausus loomistöö lõpetuseks: "See on väga hea".

Piisab vaid sellest, kui mõtleme sellistele isikutele nagu Püha Benedictus, Assisi Püha Franciscus, Ávila Püha Teresa, Püha Ignatius Loyola, Püha Carlo Borromeo, 19. sajandi religioossete ordude lood, kes inspireerisid ja juhtisid ühiskondlikku liikumist või meie aja pühakud - Maksymilian Kolbe, Edith Stein, Ema Teresa, Isa Pio. Nende isikute üle sügavalt mõeldes saame me teada, mida tähendab "kummardamine" ning mida tähendab elada Petlemma Lapse mõõdu järgi, Jeesuse Kristuse ja Jumala enda mõõdu järgi.

Pühakud, nagu me ütlesime, on tõelised uuendajad. Nüüd tahan ma seda väljendada isegi radikaalsemal viisil: vaid pühakutest, vaid Jumalast, tuleb tõeline revolutsioon, otsustav viis maailma muuta.

Eelmisel sajandil kogesime me revolutsioone, millel kõigil oli üks programm - Jumalalt enam midagi ootamata võtsid need revolutsioonid endale täieliku vastutuse maailma ühise ürituse eest, et nõnda maailma muuta. Ning see, nagu me nägime, tähendas, et inimlik ja poolik vaatepunkt võeti alati absoluutseks juhtprintsiibiks. Selle absolutiseerimist, mis ei ole absoluutne vaid suhteline, nimetatakse totalitarismiks. See ei vabasta inimest, vaid võtab ära ta väärikuse ning orjastab ta.

Mitte ideoloogiad ei päästa maailma vaid ainult naasmine elava Jumala, meie Looja juurde, kes on meie vabaduse tagaja; ainus, kes tagab selle, mis on tõesti hea ja tõeline. Tõeline revolutsioon on lihtsalt pöördumine Jumala poole, kes on õige mõõdupuu ning samal ajal igavene armastus. Ning mis muu peale armastuse võib meid päästa?

Kallid sõbrad! Lubage mul lisada veel vaid kaks lühikest mõttekäiku.
Maailmas on palju neid, kes räägivad Jumalast; mõned isegi jutlustavad Jumala nimel vihkamise sõnumit ning teevad vägivallategusid. Sellepärast on oluline avastada Jumala tõeline pale. Hommikumaa targad leidsid selle, kui nad põlvitasid Petlemma Lapsukese ees. "Kes on näinud mind, see on näinud Isa," ütleb Jeesus Filippusele (Jh 14,9). Jeesuses Kristuses, kes lasi meie eest läbistada oma südame, näeme me Jumala tõelist palet. Me järgneme talle koos selle suure hulgaga, kes läksid enne meid. Siis kõnnime me õigel teel.

See tähendab, et me ei ehita endale oma isiklikku Jumalat, me ei ehita endale isiklikku Jeesust, vaid usume ja kummardame seda Jeesust, keda näitab meile Pühakiri ning kes ilmutab ennast elavana selles suures usklike protsessioonis, mida me kutsume Kirikuks, olles alati meie kõrval ja alati meie ees.

Kirikus on palju, mida võib kritiseerida. Me teame seda ja Issand ise ütles meile nõnda: see on noot heade ja halbade kaladega, põld nisu ja raiheinaga.
Paavst Johannes Paulus II näitas Kiriku tõelist palet nendes paljudes pühakutes, kelle ta kanoniseeris, kuid samas palus ta ka andeks selle halva eest, mida ajaloo jooksul on oma sõnade ja tegudega korda saatnud Kiriku liikmed. Sel viisil näitas ta meile meie eneste tõelist peegelpilti ning kannustas meid koos kõigi meie vigade ja nõrkustega astuma oma kohale selles pühakute protsessioonis, mis sai alguse Hommikumaa Tarkadest.

On tegelikult lohutav mõista, et Kirikus on raiheina. Sel viisil võime me hoolimata kõigist oma puudustest loota, et meid loetakse patuseid kutsuma tulnud Jeesuse jüngrite hulka.

Kirik on nagu inimlik perekond, kuid samas on Kirik ka suur Jumala perekond, mille läbi Ta kehtestab üleüldise osaduse ning ühtsuse, mis hõlmab kõiki mandreid, kultuure ja rahvaid. Nõnda on meil hea meel kuuluda sellesse suurde perekonda, mida me siin näeme; meil on hea meel, et meil on vennad ja sõbrad igal pool maailmas.
Siin Kölnis avastame rõõmu, mida toob kuulumine sellesse perekonda, mis on suur nagu maailm, mis hõlmab Taevast ja maad, minevikku, olevikku ja tulevikku ning igat maakera kanti. Selles suures palverändurite salgas kõnnime me külg külje kõrval Kristusega, kõnnime koos tähega, mis valgustab meie ajalugu.

"Ja majja sisse astudes nägid nad last koos Maarja, tema emaga, ja kummardasid teda tema ette maha heites" (Mt 2,11). Kallid sõbrad, see ei ole kauge lugu, mis leidis aset kaua aega tagasi. See toimub meiega praegu. Siin, Pühas Hostias, on Ta kohal meie ees ja meie keskel. Nagu tookord, nii ka praegu on ta saladuslikult looritatud püha vaikusega; nagu tookord, nii ka siin saab meile ilmsiks Jumala tõeline pale. Meie pärast sai Temast nisuiva, mis langeb maasse ning sureb ja kannab vilja maailma lõpuni (vrdl. Jh 12,24).

Ta on praegu kohal nagu ta oli siis Petlemmas. Ta kutsub meid sellele sisemisele palverännakule, mida kutsutakse adoratsiooniks. Asugem teele sellel palverännakul ning palugem Teda, et ta oleks meie teejuhiks. Aamen.

(tõlge mitteamelik - neitsimaarja.ee toim.)