Piiskopi läkitus Ülestõusmispühade puhul 2011
Armsad vennad ja õed!
Taas kord oleme jõudnud liturgilisse aega, mida Kirik nimetab “Pühaks Nädalaks” ja ma tahaksin Teid julgustada, kallid vennad ja õed, et see aeg saaks tõesti “pühaks” meie elus ja meie hinges. Pühal Nädalal tähistame koos kogu Kirikuga Kristuse kannatamist, surma ja Ülestõusmist. Need sündmused on muutunud kogu Inimkonna ajaloo keskpunktiks ja püha Missal, mida Kirik pühitseb iga päev kuni maailma lõpuni, ulatub see Kristuse ohver meieni mitte sümboolselt, vaid reaalselt ja tegusalt (Katoliku Kiriku Katekismuse kompendium n. 280).
Kui nüüd vaatame nende sündmuste kajastust meie hinges, siis on võimalik, et me mõnikord tunneme, kuidas meie mõtted ja tähelepanu tahaksid kohe hüpata Kristuse Ülestõusmise juurde ja nii vähe kui võimalik vaadelda Tema kannatamist ja surma, seda kohutavat Kolgata teed, mida Jeesus pidi taluma oma viimastel tundidel. See on täiesti loomulik, sest iga inimene tunneb hirmu surma ja valu ees ning püüab vältida isegi mõtlemist nende peale. Kas meie heaoluühiskonnas ei ole selline tendents eriti selge? Tahaksime täielikult kustutada surma või kannatuse kogemuse, ja läheme nii kaugele, et nimetame vahel „väärikaks surmaks“ seda, kui elu kustutatakse surma tahtliku esilekutsumisega. Sellise suhtumisega ei saa kristlane kunagi nõus olla. Ja selle kõrval – kui sageli me näeme paradoksaalselt filme ja vahel meediat ise kujutamas kannatamist ja surma üha julmemal viisil.
Siiski ei kartnud Kristus ennast näidata kannatuste kiusatuna ja ristilööduna. Me ei näinud Teda Ülestõusmas – saame Teda ainult ette kujutada, ja see ettekujutus jääb väga kaugele reaalsusest, mis ületab täielikult meie kogemuse – aga me saime Teda näha kannatamas. Õppigem sellest: kannatustes kohtume Kristusega ristil. Varsti tähistab kogu Kirik rõõmuga paavst Johannes Paulus II õndsakskuulutamist. Ja eriti rõõmutseb selle üle meie Eesti katoliiklik kogukond, sest see püha paavst on meie seas viibinud. Millise õpetuse on Johannes Paulus II andnud tervele maailmale oma viimaste aastate ja kuude kannatustega! Mingil määral sai kogu tema õpetus Jumala ja inimese kohta nähtavaks tema elu sellel viimasel perioodil. Ja see õpetus ulatus palju kaugemale, kui Katoliku Kiriku nähtavad piirid. Oleme näinud kuidas parkinson’i tõbi piiras samm-sammult tema tegevust ja võimalusi. Viimasel aastal ei suutnud tema näojoonud isegi enam väljendada seda õrnust ja inimlikkust, mida tema žestid näitasid, sest nad olid haiguse tõttu nagu tardunud. Aga tema mõtted olid üha lähemal Jeesusele, kuni sel 2. aprillil 2005. a., kell 21.39, sai ta täielikult kohtuda Jeesuse Kristusega. Praegu saame avalikult teha seda, mida meie süda meile soovitas juba ammu: saame paluda Taevaselt Isalt kõike seda, mida meie hing ja ihu vajab, paavst Johannes Paulus II eestkoste kaudu.
Nendel kannatustel on ka oluline roll meie lunastamisel. Me ei saa unustada Püha Pauluse valgustavaid sõnu: „Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustes Kiriku heaks“ (Kol 1:24). Need sõnad juhatasid Johannes Paulus II-st tema elu viimastel kuudel. Nad võivad valgustada ka meie eluteed, eriti siis, kui tulevad raskemad ajad, haiguse või kannatuste ajad, või lihtsalt kui vanusest tulenevad piirangud muutuvad üha ahistavamaks. Rõõmustada oma kannatustes ei tähenda seda, et me naudime kannatusi, vaid et me näeme nende taga Jumala armastavat kätt ja oskame neid ohverdada. Me näeme, et see „puuduv osa“ millest Apostel räägib, ei tähenda, et Kristuse kannatused inimeste heaks oleksid kuidagi puudulikud, vaid et Kristus ise jättis meile kanda teatud osa meie enda lunastamisest. Ja me täidame oma osa peamiselt mitte oma tegudega, kuigi teod on kindlasti vajalikud, vaid sellega, kuidas me oskame kanda kannatusi, mida alati toob kaasa meie inimeseks-olemine.
Nii näeme paremini, kuidas iga haige inimene, abivajaja, surija, jne. on tegelikult aare, kui näeme tõesti temas kannatavat Kristust. Kristlik visioon läheb palju kaugemale, kui puhas humanism või kaastunne, või alistumine sündmustele. Kristlane ei ole tundetu ja ei unusta kannatuste reaalsust. Ta näeb nendes Kristust, kes on võitnud surma ja kannatuse.
Armsad vennad ja õed, loodan, et need mõtisklused aitavad teid elada Suure Reede Ristiteed ja Püha Risti Ülendamise teenistust suurema harduse ja rõõmuga. Ja üldiselt, et meie armastus Kristuse Püha Risti vastu kasvaks. Krutsifiks või ristikuju peaks olema kogu aeg meiega kaasas, sest ta meenutab meie Lunastaja suurt armastust. Me ei peaks häbenema ka seda, et krutsifiks on meie kodudes, tubades, või töölaual, jne. – see on Kristuse märk. Samamoodi on meie armastatud ristimärgiga. Ristimärk ei ole ainult komme või rituaal, mida ma täidame, kui siseneme kirikusse. See on hinge ja ihu ühine palve, see väljendab meie usku, ja eriti seda, et Kristus suri ristil armastuse pärast. Ja seetõttu väjendab see suurepäraselt ka meie armastust Kristuse Risti ja kannatuste vastu, kui me oskame seda elada kogu oma hinge ja südamega, ilma kiirustamata, pöördudes samal ajal hingega Kristuse poole, kes meid vaatab tabernaaklis.
Ma soovin teile ja teie pereliikmetele õnnistatud Ülestõusmispühi. Kristus on tõesti Ülestõusnud! Hoidkem eriliselt oma mõtetes ja palves neid inimesi, kes jõuavad ristimisele või esimesele armulauale pärast pikka ettevalmistust. Ja valmistugem ka elama erilise vagadusega Jumaliku Halastuse pühapäeva, seda kiriklikku püha, mida paavst Johannes Paulus II on nii palju soovinud ja armastanud, ja mis saab nüüd tema õndsakskuulutamise päevaks.
+ Philippe Jourdan
Pertusa titulaarpiiskop
Eesti Apostellik Administraator