Armsad vennad ja õed!

Püha Nädala alguses, me võtame ennast kokku ja tahame kaasa elada nii sügavalt kui võimalik meie lunastamise peamistele sündmustele, Kristuse surmale ja ülestõusmisele. Palugem Jumalat, et ta tugevdaks meis soovi pöörduda Tema poole, muuta meie elu, puhastada meie hinge takistustest, mis meid pidurdavad Taevariigi teel.

Ülestõusmispühad toimuvad tänavu sel ajal, kus tõsised mured tekitavad maailmas ja paljude inimeste südametes ebakindluse tunnet. Meie ei jää kristlastena ükskõikseks nendele sündmustele, vaid me õpime olukorda vaatama teisest perspektiivist nagu kirjutas üks varasem kristlik kirjanik «Kristlased elavad maa peal, aga nad on Taeva kodanikud, nad elavad lihas, aga mitte liha järgi «(Diognetose kiri, 2. sajandil). Viimased sündmused Ukrainas näitavad, kui habras on rahvusvaheline rahu ja kui vajalik on kristlaste palve maailma eest. Maailm on veel täis ohte ja sõdu, meie ühiskonnas ja tsivilisatsioonis valitseb suur segadus ning see segadus kandub ka inimelu kõige intiimsematesse aspektidesse. Sarnastes olukordades pole kristlaste vastus kunagi olnud olla taandatud, leppida sellega, millega ei saa nõus olla ja kurta et kõik läheb halvasti. Kristlane ei tagane maailmast, vaid püüab seda muuta, mitte nagu seloodid, kes panid oma lootuse ainult inimliku võitluse peale. Ta tegutseb armastuses ja usus nagu Jumala laps. Selles mõttes Püha Nädal võib olla eriti meie jaoks sel aastal valguse allikaks maailmas, kus muidu vahelduvad pidevalt pilved ja päike. Püüdkem elada neid päevi kogu südamest, mitte kui mineviku sündmusi, mida me tuletame meelde, vaid kui lunastavat reaalsust, milles me aktiivselt osaleme. Elagem suure optimismiga, mis ei tulene sellest, et kõik läheb hästi – sest kõik ilmselgelt meie maailmas ei lähe hästi – vaid sellest, et me tunneme ennast Jumala lastena ja teame, et Jumala kohalolek maailmas on reaalne kuigi nähtamatu ning on alati suurem ja võimsam kui kõik võimalikud mured ja ohud. Kes tahab olla realistlik peab alati arvestama selle salapärase ja püsiva kohalolekuga.

Püha Nädal on muidugi meie jaoks suurepärane võimalus tunda Jumala kohalolu esiteks tema sakramentide kaudu, kus Jumal puudutab sakramentide läbi meie hinge ja selle olemuse sügavust. Suurel Neljapäeval me täname Issandat armulaua sakramendi eest, millega ta annab meile osaluse oma Ihust ja Verest ning tõeline Kristuse ohverdus Pühal Missal peaks olema iga päev rohkem meie hingeelu allikaks.

Pühade ajal Kirik palub, et me peseksime ennast oma pattudest pihi ehk meeleparanduse sakramendis. Inimkond koosneb patustest. Me oleme kõik patused, aga sellised patused, kes saavad igal ajal püsti tõusta ja alustada uut elu. Valmistagem ennast pihiks, võib-olla sügavamaks pihiks sellel korral ja ärgem kartkem meeleparandusest rääkida meie lähedastele ja samas neid julgustada. Pihil käimine on alati nõudlik samm, aga annab kõige rohkem rahu ja rõõmu sellele, kes julgeb sellist sammu astuda.

Armsad vennad ja õed, ma usaldan teie palvele järgmise piiskoppide sünodi, mida paavst Franciscus on kokku kutsunud käesoleva aasta oktoobrikuuks ja mis peab arutama Kiriku pastoraalseid väljakutseid seoses perekondade olukordadega praeguses maailmas. Paavsti palvel oleme üheskoos diötseesi preestritega juba antud teemal päris palju tööd teinud. Perekond on meie rikkus. Selle sünodi korraldamisega paavst tahab meid aidata paremini mõistma ja elama kristlikku õpetuse järgi abielu ja perekonna kohta, eriti neid olulisi aspekte, mis lähevad rohkem vastuollu praeguse mentaliteediga nagu abielu ühtsus ja lahutamatus. Nii nagu esimestelgi sajanditel Kirik tahab nüüd samuti pakkuda maailmale uut eluviisi, mida maailm ei ole alati valmis vastu võtma, aga mis on ainukene Jumala laste vääriline. Palvetagem pidevalt selle intentsiooni eest, mis on nii oluline Kiriku ja maailma jaoks. Järgnevate põlvkondade õnn ja pühadus sõltub sellest palvest.

Pidagem meeles ka, et järgmisel aastal tähistame Maarjamaa 800. aastapäeva. Maarjale on pühendatud meie maa ja rahvas ning meie südamed. Me peaksime uuendama iga päev oma hinges seda pühendamist ja loodetavasti saame seda pidulikult teha järgmisel aastal. Mul on väga hea meel, et teised kristlased ja riigistruktuurid ka teevad koostööd sündmuse väärika tähistamise nimel. See on kindlasti väga hea võimalus kutsuda Eesti ühiskonnas tähelepanu pöörama kristlikele juurtele ja väärtustele.

Ja lõpuks täname Issandat selle eest, et 27. aprillil paavst Franciscus kuulutab pühakuks Johannes Paulus II ja Johannes XXIII. Arvestades, et Johannes Paulus II on meid külastanud 20 aastat tagasi, tunneme erilist vastutust ja õigust pöörduda tema eestkoste poole esitades palveid Jumalale meie ja Eesti Katoliku Kiriku vajaduste eest. Palugem eriti kutsumuste eest, et Jumal saadaks meile sel aastal Eestist pärit preestrikutsumusi.

Ma soovin teile ja teie perekondadele õnnistatud Ülestõusmispühi. Püha Neitsi Maarja, Maarjamaa kuninganna, ja õnnis Johannes Paulus II kaitsku meid oma palvetega ja saatku meid pühaduse teel, mis viib meie Issanda Jeesuse Kristuse ja Taeva rõõmuni.








 + Piiskop Philippe Jourdan

Pertusa titulaarpiiskop

Eesti Apostellik Administraator

Tallinnas, 27. märtsil 2014.