Isa Miguel Angel Arata

Isa Miguel Angel Arata Rosenthal on Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kiriku preester juba seitse aastat. Aga paljukest me temast teame? Seda, et ta jutlustes on tuld ja südant. Ja et kuulaja saab oma küsimustele just neid vastuseid, mida ta vajab, et püsida järgmise missani rahus. Jumala rahus.
Ühel kenal pärastlõunal ma temalt pärisingi: kuidas ta seda teeb?

Milline oli sinu tee usu juurde?

Sündisin Tshiilis, katoliiklikus peres ja olin vanem vend oma kahele õele ja vennale. Käisin katoliiklikus kirikus, kus mind kinnitati ja sain armulauda.
Aastate 16.-17. vahel oli mu elus tõsine murrang. Kirikus ma siis suurt ei käinud, esiplaanil olid sõbrad, gümnaasium ja tööotsimine. Kuid oli ka küsimusi, mis mind painasid: mis on elu mõte, mida ma tahan oma elus teha ning kuidas seda ellu viia.
Ülikooli läksin ikkagi õppima informaatikat ja matemaatikat. Et miks siis nii, ehkki koolis ei istunud matemaatika mulle sugugi? Enne kõrgkooli hipodroomil töötades hakkasid mind huvitama arvutid, pealegi võis sel erialal saada suuremat palka, paremat tööd ja ma nägin, et see viis mind lähemale mu eesmärgile. Tol ajal oli see lihtne - naine ja lapsed, reisimine, maja, suvila mere ääres ja kõige uhkem sportauto. Mis sest, et mind häiris mõte teha midagi ainult seepärast, et teised teevad nii.
See oli mu elus ka väga vastuoluline aeg: pingelised suhted isa ja emaga, meie kodu sarnanes hotelliga, kus igaüks ajas oma asja ning oldi üksteisest kaugel. Kõik see kokku oli väga ängistav ja pani küsima, mis on siis üldse pere mõte?
Et asi veelgi selgemini kätte paistaks, kohtusin - ilmselt Jumala tahtel - mehega, kel oli olemas kõik see, mida minagi soovisin, aga ometi oli ta elu põrgu: peresuhted sassis ja kogu aeg kulus tööle. Olin jahmunud, kas siis see ongi elu, millest ma unistan?
Kuid elu viis mind kokku ka mehega, kelle sügav kogemus Jumalast mind hämmastas ja kes näis tõesti õnnelik. Hakkasin tajuma, et ilmselt jõuaksin elus kaugemale koos Jumalaga. Hoolimata sellest, et veel 20-21selt kõhklesin, kas Jumal ikka on tegelikult olemas.
Hipodroomil töötades nägin lähedalt ka maailma, kus oli oluline raha, edu, mäng ning kirg ja kuidas inimesed sellest sõltuvad. Küsisin endalt, mis on elu mõte siis, kui oled kaotanud kõik?

Millised märgid näitasid kutsumust?

Elu läks edasi, lõpetasin doktorantuuri informaatika alal ja töötasin Santiago ülikoolis matemaatika- ja arvutiõppejõuna. Samal ajal alustasin koos oma vanematega ka neokatehumenaadi teed. Kuna usul oli mu elus väga tähtis koht, palusin Jumalat, et ta aitaks mul teha elus õige valik.
Ei läinud kaua, kui kirik kutsuski mind lahkuma mu suhteliselt kindlast elust, et minna vaeste sekka, favelasse, evangeeliumi kuulutama. Sellest alates muutus kõik.
Ehkki igatsesin elu, kus oleks kõik, millest seni puudust tundsin, sattusin hoopis vastupidisesse paika. Kuue kuu jooksul nägin sügavat vaesust, vägivalda, haigusi ja ebaõiglust. Ja nii uskumatu kui see ka pole - selles mu seniste arusaamade järgi absurdses elus kohtasingi Jumalat. Oli täiesti selge, et seal kas on Jumal või elul pole üldse mõtet. Võisin näha, kuidas Jumal juhib nende elu ja et see oli müsteerium. Tegelikult siis süütu kannatuse müsteerium. Ehkki nad polnud valinud sellist elu, pidid nad seda siiski elama ega nurisenud.
Kuid mis eriti imekspandav, kõigile raskustele vaatamata kogesin seal ka sellist rahu, mida ma varem polnud tundnud. Siis otsustasingi, et tahan olla kristlane ja seda sügavamalt kui seni. Minu sees ütles miski, et kristlasena leian ka vabaduse ja kõik, mida ma elus otsin.
Ja ehkki olin seminari ajal kihlatud, ootasin, et Jumal annaks märgi, kas olla kristlane koos perekonnaga või preestrina. Muidugi oli hirmutav mõelda, kuidas elada naise ja lasteta ning loobuda oma tahtmistest. Mitte miski pole preestri elus kindel, ei elu- ega töökoht. Preester elab ju inimestele ja seal, kuhu Jumal ta saadab. Kas mul jätkub selleks kuulekust? Või kannatlikkust oodata, et Jumal ilmub ja aitab inimesi nende katsumustes? Lõpuks pole ju preestril võlukeppi, et leida kõigile küsimustele vastuseid.
Lõpliku otsuse langetamiseks sõitsin 1990. aastal Itaaliasse. Meid saadeti koos brasiillasest noorukiga 10 päevaks ühte väikelinna. Polnud võimalik kellegagi suhelda, sest me ei osanud itaalia keelt. Aga me ei suhelnud ka omavahel, sest mina ei osanud portugali ja tema hispaania keelt. Ometi oli Jumal meiega kogu aeg, meil ei puudunud midagi, mis sest, et polnud raha ega peavarju.
Tagasi tulles astusin New Jerseys rahvusvahelisse piiskoppide seminari, kus mind ordineeriti märtsis 1995 preestriks. Esimest korda saabusin Eestisse 1994. aasta suvel. 1997. aastast jäin juba pikemalt Eestisse.

Mis eeldused peavad vaimulikul olema?

Pead tundma, et oled tööriist Jumala käes. Isegi kui Jumal sind vahel proovile paneb, nii et sinust endast ei olene mitte midagi. Pead oskama näha, kui tugev on sakrament ja selle läbi osasaamine Pühast Vaimust. Kuid kui ma ei palvetaks Jumala poole, oleks elu võimatu.
Tänapäeva inimene on kriisis seepärast, et tema jaoks on usk ja elu eraldi. Nii või teisiti on elu igapäevane võitlus. Ka siis, kui usk ei vasta mu eluküsimustele. Asjad muutuvad siiski palju lihtsamaks, kui nähakse, et tegelikult lähevad usk ja elu koos.

Ka oled oma valikut kahetsenud?

Mõnikord mulle meeldib olla Kristusega ja mõnikord mitte. Olen aga kindel, et kõige tähtsam on ära tunda Jumala tahtmine ja leida selles oma tee.
Tunnen, et tahan olla kristlane koos oma kogudusega. Preestrirüü ei anna mulle mingeid plusse, Jumala silmis on kõik võrdsed.
Loodan, et inimesed mõistavad, et kristlus aitab elada rõõmsamat ja paremat elu. Iga kristlane on nagu sool või valgus, mis näitab, et elu on väärtus, millel on maitse. Ma ei muretse, kui palju meid on, kirik pole bisnis, kus on tähtsad statistika ja arvud. Kirik on müsteerium, mitte äri.

Preestriameti juurde kuulub ka hea inimesetundmine. Kas oled kuskil psühholoogiat õppinud?

Ma ei usu, et oleksin parem preester, kui oleksin psühholoogiat õppinud. See on armastus Jumala vastu, mis kingib teadmise, kuidas inimestega suhelda. Ema, kes armastab oma lapsi, tajub intuitiivselt nende vajadusi, sest ta teab ja tunneb neid. Kogedes oma elus Jumala armastust, saan ma seda peegeldada teistele. See, et mul endal pole naist ega lapsi, ei tähenda, et ma intuitiivselt ei tajuks oma kogudust, oma lapsi. Ma kannatan ja võitlen koos nendega ja peegeldan neile Jumala isaliku armastust. Aga ma ei pea end Jumalaks -või ma poleks hea preester.
See aga, et ma oma kogudusest hoolin, ei tähenda siiski, et ma võtaksin inimeste probleemid enda peale. Pigem on tähtis, et kui inimene tuleb kohtuma Jumalaga, suudaksin mina väljendada Tema armastust. Olen kõigest vahendaja, kui Jumal tahab inimese elus midagi tähendada. Kui Jumalal on inimesega mingi plaan, ei saa ma aga sekkuda. Võin vaid olla inimese kõrval tema kannatustes. Sest ma näen, et see on Jumal, kes inimesi juhib ja see kasvatab mind ennastki.
Aga see pole nii lihtne. Oleks ju väga mugav öelda inimestele, et julgust! ja sellega piirduda. Ma palun pidevalt, et Jumala kasvataks mu võimet inimesi armastada ja et ma suudaksin seda teha kogu südamest. On Ta ju koguduse näol kinkinud mulle pere ja lapsed.
On üsna lihtne olla isa ühele lapsele, aga kuidas olla hea isa, kui lapsi on kuus või seitse või veel rohkem? Või-olla ühtviisi hea isa nii kadunud pojale kui sellele, kes jääb koju. Minu arust pole vahet, kas oled preester või pereisa, sa pead armastama kõiki lapsi, kõigis nende erinevustes - ja sul peab kõigile jaguma aega.

Mis vahe on elul siin ja Tshiilis?

Olen väga tänulik võimaluse eest olla Eestis. Isegi siinne külm kliima sobib mulle. Kaks-kolm nädalat palavust ja merd on küll hea, aga sellest tüdib. Liigne kuumus teeb mind tuimaks ja neelab energiat. Siinolemine on seda lihtsam, et see polnud minu valik - Jumal oli see, kes mu siia saatis. Jah, ehkki need seitse aastat on olnud täis raskusi ja õppimist, on see tegelikult suur õnnistus - mugav ja muretu elu ei puuduta sind kunagi sama sügavalt. Ma usun, et olen koos kogudusega liikunud Jumalale lähemale.
Ja ehkki Eesti on Tshiilist kaugel, olen siit oma vanematele ja vendadele-õele hinges justkui lähemale jõudnud. Ilmselt palju rohkem, kui külg külje kõrval elades.

Millega oli Eestis kõige raskem harjuda?

Eestlase iseloomuga ehk. Eriti alguses tundus, et inimesed ootavad, nagu saaksin aru, mida nad tahavad isegi siis, kui mitte midagi ei räägita. Olen õppinud ootama ja nägema märke, et mõista, mida mult oodatakse. Aga ma siiski sooviksin rohkem kuulda, mida inimesed arvavad meie kirikuelust, kas nad on rahul sellega, kuidas asjad toimivad või peaksin midagi teisiti tegema. Oleks hea, kui me räägiksime ja otsustaksime rohkem üheskoos. Aga eestlastele on omane, et kui midagi on halvasti või südamel, ei juleta öelda. Tshiilis väljendatakse oma mõtteid kohe ja otse.
Tegelikult oli kõige raskem esimene aasta, kui ma ei osanud keelt. Seda oli raske ka harjutada, sest kui küsisin midagi inglise keeles, ei vastatud mulle üldse. Kui aga küsisin oma konarlikus eesti keeles, vastati inglise keeles.Ilmselt oli tähtis, et ma vähemalt püüdsin eesti keelt selgeks saada. Olin väga rõõmus, kui esimese aasta järel jaanuari lõpus ütles keegi, et oli väga ilus jõulumissa.

Millest koosneb vaimuliku päev? Kas vaimulikul vaba aega ka on ja mis ta siis teeb?

Kui võimalik, sooviksin rohkem kohtuda teiste vaimulikega. Aga siin ei loe minu soov, sest kas isa või ema saavad öelda, et nad on seda vaid 8 tundi? Vanemaksolemine kestab 24 tundi, ja niisama on preestriga. Ma siiski ei tunne, nagu oleks see töö. Arvan, et mul on kogu aeg vaba. Kui vahel tulebki kiusatus, et võtaks auto ja põgeneks kuhugi omaette - küsin ma endalt, kas see on ka Jumala tahe?
Lisaks kirikutööle käin vanglas sõnaliturgiat pidamas, peagi võtame sealt ühe mehe kogudusse vastu. Igal nädalal püüan külastada lastehaiglas 12-aastast tüdrukut, kes on olnud juba neli aastat haige. Ka korporatsioonid on mind oma üritustele kutsunud - preester peab ju olema avaliku elu tegelane. Mulle meeldib käia ka kontsertidel, kinos, teatris ja pitsat söön ma nagu iga teine inimene. Olen endale vabaks teinud pühapäeva õhtu, kella 7 paiku, mil vaatan jalgpalliuudiseid Itaalia kanalilt, samamoodi pakuvad huvi ka lihtsalt uudised.
Kõik kohad preestrile siiski ei sobi. Mulle meeldis varem tantsida, kuid see on liiga isiklik suhe naisega ja ma pean olema ettevaatlik.

Kuidas on Jumal sind muutnud? Mil viisil, milliste märkidega on ta sind juhtinud?

On mitmeid märke. Näen meie kogudust kasvamas, juurde on tulnud palju lapsi, noori peresid, ristimisi.
Tunnen endas üha rohkem Jumalat, aga see pole nagu tõus ülesmäge, pigem liikumine sügavuti. Näen järjest rohkem, kes ma olen ühest küljest inimene nagu iga teine, kel on samuti omad patud. Samas loodan, et see ei sega inimestel kohtumast Jumalaga läbi minu. Sest lõpuks on ju kristlane nagu Kuu, kes peegeldab valgust, aga mitte enda, vaid Jumala valgust.
Ma näen ka, kuidas Jumal juhib mind kannatuste kaudu. Aga ma tean, et kui ma olen nõrk, olen ma tegelikult tugev,sest siis olen ma koos Jumalaga.
Ja vahel ma kardan, et inimesed lähevad kirikusse minu, peaksid aga minema Jumala pärast. Teinekord muretsen, et võin sõnadega kellelegi haiget teha. Kuid näen, et Jumal hüüab ja usaldab mind tegelikult, ehkki ma pole seda alati väärt. Ma ei unusta, et isa Miguel on tööriist Jumala käes, aga ma tean, et see on väga raske vastutus.

Kuidas aru saada, kas sinus räägib Jumal?

Kui pärast teenistust on minu sees rahu, siis ei saa ju see tulla mujalt kui Jumalast. Kui mõni mõte hakkab segama, võtab rahu ja seab kahtluse alla Jumala plaani, ei tule see kindlasti Jumalast. On väga tähtis valvata oma mõtteid ning teha vahet, mis on mesi ja piim või mis mürk.
Kui pean missat, tunnen, et minus on olemas Püha Vaim. Ma ei räägi oma tarkusest, vaid seda, mis kirikul on öelda, Jumala sõna, sakramenti. Kuid minagi otsin endas pidevalt, kuidas siseneda Jumala kirikusse.

Selle aja jooksul on kõvasti edenenud ka kiriku majandusasjad. Kust need kogemused?

Elu õpetab, ja see on seda lihtsam, kui on raha. Tegelikult olen ehitusasju omal käel õppinud. Aga eks pereisa peabki torusid parandama või katust, kui vesi sisse jookseb. Kole mõeldagi tagasi ajale, kui tulin - torud jäätusid talvel kinni ja olid muidki avariisid.

Kas ka preester võib vahel mässata Jumala tahtmise vastu?

Tõtt öelda nurisen minagi Jumala peale, sest tahan, et mu soovid täituksid kohe ja ma ei kannata oodata. Aga Jumala aeg on teistsugune ja sellega on vaja harjuda. Tema mõtted ja teod pole meie teha ja ma ei ela oma vaid Kristuse elu. Tunnen, kuidas Kristus elab minu sees ja Ta ei vali kohta ega aega tegutsemiseks.

Tõtt öelda ei teagi ma vaimulikku, kelle hääles oleks selline vägi. Kas muusiku elukutset polnud mõttes?

Ei, üldsegi mitte. Olin meie peres kõige kehvem laulumees ega pidanud viisi. Ma polnud ka käeliselt kuigi osav, et kitarri mängida. Kõik, mida ma kodus puudutasin, läks katki. Minu hääl on Jumala kingitus, et seda jumalateenistusel kasutada.

Mis on vaimuliku elus õnnistuseks, mis katsumuseks?

See, mis teeb mind õnnelikuks, ei pruugi olla tavalisele inimesele nii tähtis ega märgatav. Mulle piisab mu elust preestrina, sest see ei pane mind muretsema nii nagu teine elu. See on mu elukutse, mida ma elan iga päev 100%.
Katsumus? Ma tunnen sageli, et inimesed ei saa tihti aru, mida tähendab olla vaimulik. Kui ma kuskil preestrirüüs liigun, on esimene reaktsioon tõrjuv, justkui poleks mu seltskond mugav. Ometi on väga tähtis kanda just neid riideid, märki sellest, kes ma olen - surnud tavalisele maailmale - ja et ma ka ise ei unustaks, kes ma olen.

Mis vaimuliku töös on kõige raskem, mis kõige rõõmsam?

Siseneda inimestega Jumala müsteeriumi, ära tunda, mis on Jumala plaan, sest inimesed otsivad kogu aeg vastuseid ja ootavad neid. Kõige raskem on olla koos inimesega Jumala tahtmises, sest vahel on väga raske aru saada, miks on asjad just nii läinud. Ja märke on raske lugeda. Jumal võib rääkida inimesega väga erineval moel, ilmuda mõnes raamatus või pühakirjas, aga miks mitte ka mõne looduspildi kujul. Siiski, ei maksaks seada Jumalale piire, kuidas Ta inimesega suhtleb. Pean aga jälgima end, et ma ei püüaks mängida Kristust. Olen märganud, et kui ma seda proovin, võin lõpetada ristil.
Kui inimesed jagavad minuga oma rõõmu, siis puudutab see ka mind. Mulle on tähtis, et ma pole nendega mitte ainult hädas, vaid ka rõõmus. Või kui näen, et Jumal on kedagi üles tõstnud, tunnen minagi sama. Nagu isa, kes rõõmustab oma laste pärast.

Kuidas sa tunned, et Jumal on lähedal?

Olen näiteks liturgiat pidades kogenud kummalist asja, et kahetunnine teenistus möödub justkui tunniga. Nagu oleks Jumalal oma aeg ja dimensioon. Vaimuliku elu võib võrrelda ka erinevate aastaaegadega, kusjuures igaüks neist on väga kasulik ja tähtis. Varem arvasin, et Jumala lähedalolu on nagu suvi ja päikesepaiste. Aga Ta on meie juures igal ajal, ainult et me ise ei lase Teda alati lähedale. Kuid isegi kui me end Tema ees sulgeme, on Tema ikka meie juures. Ka siis, kui me vahel kasutame oma vabadust ja eemaldume.
Mind üllatab vahel ikka veel, et Jumala armastus on alati uus ning et Tema lähedus ei pea alati olema seotud rõõmuga. Ta on mu kõrval ka mu kurbuses või ängistuses, võibolla lähemalgi, kui rõõmus. Sest Jumala armastus on tõesti suur ja Ta otsib neid, kes tahavad seda vastu võtta.
Kuid kui su elu on nagu palve, võid näha Jumalat kõikjal. Sa ei peagi selleks midagi tegema, vahel sa isegi ei märka seda, ehkki kõik räägib Jumalast ja näitab sulle, et igatsus ja armastus Tema vastu kasvab. Nõnda nagu on kirjutatud Saalomoni Ülemlaulus, mis minu jaoks tähendab eeskätt armastust Jumala vastu. Mida rohkem ma Teda taga igatsen, seda lähemale Ta tuleb. Aga nagu elus, nii on ka usus, et vahel on talv ja vahel kevad.

Küsis ja isa Migueli juttu vahendas Tiina Siimets

CV
Sündisin: 3. jaanuaril 1965 Santiagos, Tshiilis.
1981. a. lõpetasin gümnaasiumi.
1982-2003 neokatehumenaalne tee .
1983-1988 Santiago Ülikooli informaatika ja matemaatika eriala.
1988. a. magistrikraad Santiago ülikoolis.
1989.a. doktorikraad arvutiteaduste alal.
1990-1995 New Jersey Seton Hall'i rahvusvaheline piiskopkondlik seminar, kus 1995.a. ordineeriti preestriks.
Esimest korda Eestis 1994, pikemalt alates aastast 1997.
Keeled: hispaania, inglise, itaalia, vene, eesti, prantsuse, ladina.