17. jaanuar
(Mälestuspäev)
KOLLEKT
Jumal, Taevane Majesteet,
kes Sa Püha Antoniuse kõrbeüksindusse oma imelist tõde teenima juhtisid,
õpeta meid tema eeskujul, end ära salates,
Sind üle kõige armastama,
Kristuse, meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen.
Ida munkluse isana üldtuntud Antonius Suur sündis Egiptuses aastal 251. Tema vanemad olid kõrgest soost, rikkad ja ristiusku. Pärast vanemate surma, kui Antonius oli 18-aastane, äratati tema vaim. Ta jagas kogu vara vaestele ning läks koos ühe erakute salgaga kõrbesse.
Antoniuse elu kõrbes kulges söömata, magamata, hirmsates nägemustes. 20 aastat elas ta Niiluse lähedal varemetes, püüdes jagu saada oma liha nõtrusest ja elades ainult Jumalale. Tema võitlus kiusatustega, mida ta ise nimetas "deemoniteks", on andnud ainet paljudele kunstiteostele.
Kui Antonius üksindusest tagasi pöördus, omandas ta sellise vaimujõu, et suur hulk inimesi tuli tema lähedusse elama, et eluks juhtnööre saada. Antonius organiseeris need inimesed lihtsaks kogukonnaks, mis elas tema juhtimisel üksildases palves, tulles kokku vaid Jumalateenistusteks ja ühistööks.
90-aastaselt uskus ta, et on suurim kõrbepühak ning keegi pole nii pikka aega elanud üksinduses ja enesesalgamises kui tema. Taevane hääl aga ütles talle: "Ei, keegi on sinust suurem". Püha Antonius asus teele toda pühameest otsima, ja sai niiviisi kokku erak Paulusega. Kui need kaks vana meest, kes olid andnud oma elud Kristuse hoolde, kohtusid, langesid nad kallistades teineteise käte vahele. Mõlemale tegi rõõmu näha kedagi, kes armastab Jumalat veel enam kui ta ise. Ronk, kes tõi iga päev erak Paulusele pool pätsi leiba, tõi päeval, mil Püha Antonius külla tuli, terve pätsi leiba. Ja kaks pühakut jagasid leiba, sest isegi kõrbeisa vajab sõpra.
Antonius jäi Pauluse juurde kuni viimase surmani. Siis tuli kaks lõvi Antoniusele appi vana meest matma. Pärast seda läks Antonius oma endisesse elupaika tagasi ja jäi sinna 14. aastaks, kuni surmani 356. aastal, kui ta oli 105 aastat vana.
Peale kõige muu oli tal ka palju õpilasi, ta julgustas keiser Diocletianuse poolt korraldatud tagakiusamistes kannatada saanuid, abistas Püha Athanasiost võitluses arianismi vastu ja töötas veel mitmeti kiriku hüvanguks. Tema säilinud kirjade hulgas on üks keiser Constantinusele ja mitmeid kloostritele; temanimeline kloostriordu põhikiri sisaldab ka õpetusi.
Püha Athanasios, kes teda tundis ja kirjutas temast biograafia, ütles: "Antoniust ei tuntud tema kirjutiste, tarkuse, kunstiande, vaid tema aukartuse pärast Jumala vastu." Tänapäeval võiksime mõelda, mida õppida mehelt, kes elas kõrbeüksinduses, sõi vaid leiba ja magas paljal maapinnal. Me võiksime mõelda, et ei saa kunagi temasarnaseks. Kuid see on võimalik, kui elame sügavas usus ja täielikus pühendumises Jumalale.
Püha Antoniuse põrm on viidud Püha Antoniuse ordu peakloostrisse La Motte'is, mis rajati 1100. aastal palverändurite eest hoolitsemiseks. Selle ordu mungad ravisid loomi ja pidasid maksuvabalt sigu.
Antonius on nime andnud ka Tallinna Tõnismäele - 15. sajandil asus siin Antoniuse kabel. Teine Antoniuse kabel on säilinud - see asub varasema Matteuse kabeli kohal Niguliste kiriku lõunaküljel ja ehitati 1488-1492.
Püha Antoniust järgides: Paastu üks päev, süües vaid leiba ja sedagi vaid pärast päikeseloojakut. Palveta, et Jumal näitaks Sulle, kui sõltuv sa Temast oma tugevuses oled.
Püha Antonius on korvipunujate kaitsepühak.
Tema atribuudid on siga, T-kujuline kepp, kelluke.
Allikad: Õde Wendy "Pühakute raamat"; George Ferguson "Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis"; "Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid". Koostanud Kristi Tarand., www.catholic.org
............................................................
20. jaanuar
PÜHA FABIANUS, PAAVST ja MÄRTER
KOLLEKT
Jumal, preestrite kirkus,
anna meile püha märterpaavsti Fabianuse eestkostet
nii usus kui pühas teenistuses
kasvada Kristuses meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen.
Nagu märgib Püha Eusebius, kes sündis paar aastat pärast Fabianuse surma, tuli viimane kõigile tundmatuna Rooma 236. aastal, pärast Paavst Anterose surma. Arvatavasti tegi ta seda kurvastusest surnud Paavsti pärast, uudishimust uue Paavsti vastu ja murest ristiusu edasise käekäigu pärast.
Pilt, mis talle Roomas avanes, pidi olema meeliülendav. Koos oli palju tähtsaid inimesi, et valida uus Paavst. Kas Paavstiks saab kõige võimukam, kõige sõnaosavam, kõige julgem ...?
Valimisvaidluste ajal laskus taevast äkki alla tuvi ja "istus otse Fabianuse peale kui selge märk Pühast Vaimust", nagu märgib Eusebius. Ja kindlasti töötas siin Püha Vaim, sest kõik tunnistasid Fabianuse sobivaks Paavstikandidaadiks ja see tundmatu mees saigi valituks.
Koos Fabianusega algas paljukannatanud ja tagakiusatud Kirikule rahuaeg. Valitsev keiser Philip oli kristlaste vastu sõbralik ja lõppes nende tagakiusamine. Fabianus määras ametisse seitse diakoni ning aitas koguda materjali märtritegudest.
Kuid peaaegu alati on võimukandjad tundnud kadedust edukate uustulnukate vastu. Koos Philipi surmaga lõppes ka rahuaeg. Uus valitseja, Decius, käskis kristlastel Kristusest lahti öelda.
Fabianus suri 250. aastal märtrina ja on maetud Callistuse Katakombi, mida ta ise oli aidanud üles ehitada ja kaunistada. Kiviplaat tema nimega on siiani alles.
Püha Fabianust järgides: Palveta kõigi maade eest, kus Kirikut taga kiusatakse, samuti nende eest, kes seisavad oma usu pärast silmitsi surma, hädaohu või üksindusega.
Eriti palveta aga nende eest, kelle Kirikud on elujõulised ja õitsengus, et rahulolu ei muudaks nende usku nõrgaks ja ebakindlaks.
Allikas: www.catholic.org
............................................................
20. jaanuar
PÜHA SEBASTIANUS, MÄRTER
KOLLEKT
Anna meile, Issand,
kindel vaim auväärsest märtrist Sebastianusest eeskuju võtta,
et oleksime kuulekad rohkem Sulle kui inimestele
Kristuse, meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen.
Püha Sebastianus, suurtsugu noormees, sündis Narbonne'is, Gallias. 283. aastal sai temast Rooma armee sõdur. Tema salajane usk Kristusesse tuli avalikuks, kui ta julgustas kaht kaasohvitseri, Marcellinust ja Marcust, keda nende usu eest piinati, pigem surema kui usku salgama. Sellest kuulda saanud, püüdis keiser Diocletianus Sebastianust veenda, et too hülgaks ristiusu. Kui Sebastianus keeldus, käskis Diocletianus ta posti külge siduda ja nooltega surnuks lasta. Käsk täideti ja surnuks peetud Sebastianus jäeti maha. Kuid ühe tema märtrisurma surnud kaaslase ema, Püha Castuluse lesk, märkas, et Sebastianus oli veel elus. Ta ravitses Sebastianuse haavad ja soovitas tal Roomast põgeneda. Kuid vastupidiselt sellele otsustas Sebastianus oma usku avalikult tunnistada. Kui Diocletianus teda nägi, oli ta üllatunud ja küsis: "Kas sa pole mitte Sebastianus?" Selle peale vastas noormees: "Ma olen tõesti Sebastianus, kelle Jumal sinu käest päästis, et võiksin kinnitada oma usku Jeesus Kristusesse ja kosta Tema sulaste eest." Seepeale käskis Diocletianus ta viia areenile ja nuiadega surnuks lüüa. Et sõbrad teda ei leiaks, visati ta keha reoveekanalisse, kuid keha leiti siiski ja maeti katakombi Püha Peetruse ja Püha Pauluse jalgade juurde.
Püha Sebastianus on vibuküttide, sportlaste ja sõdurite kaitsepühak. Tema poole palvetatakse ka katku puhul, leevendab surijate kannatusi.
Atribuut: nooled
Allikad: George Ferguson "Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis", www.catholic.org, www.newadvent.org
............................................................
21. jaanuar
PÜHA AGNES, NEITSI ja MÄRTER
(Mälestuspäev)
KOLLEKT
Kõikvõimas igavene Jumal, selle haige maailma tervendaja,
lase meil, kes õndsa märtri Agnese mälestuspäeva tähistame,
tema usukindlusest eeskuju võtta Kristuse,
meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen.
Püha Agnes sündis umbes aastal 292. Ta oli 13 aastat vana, kui pühendus ristiusule. Tema armastus Jumala vastu oli väga suur ja ta vihkas pattu rohkem kui surma. Agnes oli väga kaunis ja paljud noormehed soovisid temaga abielluda. Kuid tütarlaps vastas: "Jeesus Kristus on mu ainus Peig".
Rooma prefekti poeg sai väga pahaseks, kui Agnes keeldus tema abieluettepanekust. Ta püüdis neiu otsust kõigutada kallite kingituste ja lubadustega, kuid Agnes vastas alati: "Ma olen juba lubatud Issandale. Ta on säravam kui päike ja tähed ning ütles, et ei jäta mind kunagi."
Noormehe isa püüdis Agnest veenda Kristusest lahti ütlema, kuid see keeldus. Ta püüdis tütarlapse meelt muuta, pannes ta ahelatesse, kuid Agnese nägu säras rõõmust. Seejärel lasi prefekt neiu avalikku majja viia. Vaga neiu jäi aga sealgi puhtaks, tema juuksed kasvasid nii pikaks, et katsid ta täielikult ning taevast heideti talle hiilgav rüü.
Seepeale käskis prefekt ta ära põletada, ent Agnes seisis leekidest puutumatuna. Lõpuks anti sõdurile korraldus tal pea maha lüüa. "Ma oleksin oma Peigmeest solvanud, kui oleksin teinud teie meele järele. Tema valis mu esimesena ja ma saan Tema omaks", ütles neiu enne surma. Agnes suri märtrina umbes 304. aastal.
Paavst Damasus ehtis tema haua vaimulike värssidega. Keiser Constantinus, kes esimesena tunnustas ristiusku ja lõpetas kristlaste tagakiusamise, oli Pühast Agnesest nii mõjutatud, et lasi viimase matmispaigas oma tütre Constantina ristida.Constantina omakorda lasi aga 349. aastal sinna basiilika ehitada.
Püha Agnese päeval, 21. jaanuaril, õnnistab Paavst pidulikult kaks lammast, kelle villast valmistatud palliumid saadetakse peapiiskoppidele.
Püha Agnes kaitseb noori tütarlapsi, kihlatuid, aednikke.
Atribuudid: lammas, mõõk
Allikad: www.catholic.org, www.newadvent.org, www.cin.org, www.scborromeo.org, George Ferguson "Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis"
............................................................
22. jaanuar
PÜHA VINCENTIUS, DIAKON JA MÄRTER
KOLLEKT
Kõikvõimas igavene Jumal, saada meile oma Püha Vaimu väge,
mille abil Püha Vincentius kõiges kindlaks jääda suutis,
et meie südamed Tema armust kinnitust leiaksid Kristuse,
meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen.
Püha Vincentius, Hispaania esimärter, oli 3. sajandil diakon Saragossas, Hispaanias. Koos piiskop Valerianusega vahistati ta prokonsul Dacianuse poolt. Valerianus saadeti maalt välja. Vincentiust aga piinati metsikult enne, kui ta haavadesse suri. Ta pandi piinapinki, piitsutati, küpsetati, lömastati veskikividega. Lõpuks lubati sõpradel teda külastada, kes valmistasid talle roosidega ülepuistatud udusulgedest aseme. Sinna heitnud, andis Vincentius oma hinge Jumala hoolde ja suri. On teada, et ta suri umbes 304. aastal.
Dacianus käskis tema keha metsloomadele toiduks visata, kuid kohale lendas üks ronk, kes kaitses seda loomade eest. Siis viidi keha paadiga merele ja heideti üle parda, imelisel viisil aga uhuti keha kaldale ja merelained uuristasid Pühale Vincentiusele rannaliiva haua. Tema keha leiti aastaid hiljem ja maeti Valenciasse, kuhu püstitati ka kabel.
1175. aastal toodi põrm Lissaboni. Tema säilmeid väidetakse olevat ka Castres'is, Cremonas, Baris. Childeric I lasi Püha Vincentiuse auks ehitada kiriku Pariisi, hiljem tuntud St-Germain-des-Prés nime all. Ka Roomas on kolm kirikut pühendatud sellele pühakule.
Püha Vincentius kaitseb veinitegijaid, müürseppi, meremehi.
Atribuudid: varesed, piits, ahel, praerest, veskikivi.
Allikad: www.catholic.org, www.newadvent.org, www.scborromeo.org, www.cin.org, George Ferguson "Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis"
............................................................
24. jaanuar
PÜHA FRANCISCUS SALESIUS, PIISKOP ja KIRIKU DOKTOR
(Mälestuspäev)
KOLLEKT
Issand, kes Sa andsid Franciscus Salesiusele kaastunde vaimu,
et juhtida kõiki lunastuse teele,
lase meil tema eestkoste läbi näha Sinu leebet armastust
Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen.
Püha Franciscus Salesius sündis 21. augustil 1567. aastal perekonnalossis Prantsusmaal, Savoys. Juba 13-aastaselt tundis ta kutsumust saada preestriks. Kannatlikult Jumalalt vastust oodates ja oma isa, kes polnud poja kutsumusega nõus, õrnalt suunates, asus ta haridust omandama, kõigepealt Clermontis, siis jesuiitide kolledzhis Pariisis. 1588. aastal asus ta õppima Padua ülikooli retoorikat, filosoofiat ja teoloogiat ning 1591. aastal sai temast õigusteaduste doktor.
Kuigi oma kutsumuses kindel, ei kiirustanud ta, oli kannatlik ja visa. Need iseloomujooned saatsid teda kogu elu. Et endas ja oma tegemistes kindel olla, ootas ta alati Jumala soovi, tahtmata Teda oma soovidega tülitada.
1593. aastal ordineeriti Franciscus preestriks Genfis, Šveitsis. Ta soovis jutlustamise ja kirjutiste abil teha kalvinistlikust Šveitsist uuesti katoliikliku maa. Seda tegi ta oma elu ohtu seades, suure armastuse ja mõistmisega. Kolm aastat tegi ta tulemusteta tööd, ilma, et teda keegi oleks kuulda võtnud. Suletud uste alla libistas ta käsitsikirjutatud jutlused, jutlustas lastele, kelle vanemadki jäid kuulama. Ja taas, kannatlikkuse, visaduse ja armastusega õnnestus tal 40 000 kalvinisti tagasi tuua katoliiklusesse.
Seda tööd jätkas Franciscus ka pärast Genfi peapiiskopiks saamist 1602. aastal. Franciscus oli laialt tuntud, eelkõige oma tundlikkuse ja osavõtlikkusega inimeste suhtes. Ta jutlustas väga palju, külastas inimesi ja jagas vaimulikke juhtnööre. On teada, et ta tegi kateheesi isegi ühele kurttummale mehele, et too saaks vastu võtta esimest armulauda. Ühes oma kirjas Jane Frances de Chantalile, kelle pihiisaks ta oli ja kes ka hiljem pühakuks kuulutati, kirjutab Franciscus: "Nii paljud inimesed pöörduvad minu poole, et pole aega mõelda iseendale. Tunnen sügaval sisimas - Jumal olgu kiidetud selle eest! See töö on ääretult vajalik!"
Franciscus õpetas, et pühadus on igaühe jaoks ja et igaüks meist peab püüdlema täiusliku elu poole. Tema tähtsaim raamat "Sissejuhatus vagasse ellu", on kirjutatud tavaliste inimeste jaoks. "Kui Jumal, Looja, kõik tegi, siis käskis ta igal taimel oma vilja kanda; nõndasamuti käskis ta kristlastel, kes on elavad taimed Kirikus, kanda vagaduse vilju, igaühel vastavalt oma iseloomule, olukorrale ja kutsumusele ... sest vagadusharjutused peavad olema kooskõlas igaühe jõuga, ametiga ja kohustustega."
Armastusest Jumala vastu on ta kirjutanud: "Need, kes tunnevad inimlikku armastust, on sellest täiesti haaratud, nende südamed on täis kirge ja nende huuled ei väsi seda kiitmast. Kui armastus on möödunud, väljendavad nad oma tundeid kirjades ja kraabivad armastatu nime puukoorde. Need, kes armastavad Jumalat, ei suuda lakata mõtlemast Tema peale, nad igatsevad Tema järele, püüdlevad Tema poole ja räägivad Temast. Ja kui nad saaksid, kraabiksid nad Jeesuse nime kogu inimsoo südamesse."
Veel enne oma surma avaldas Franciscus soovi elada erakuna, kuid oli kõigi poolt nõutud rohkem, kui kunagi varem. Üksteise järel vajasid teda Paavst, printsesss, Louis XIII. Püha Franciscus suri 28. detsembril 1622, andes viimse soovituse ühele nunnale: "Alandlikkus."
1877 kuulutati ta Kiriku Doktoriks.
Püha Franciscus on kirjanike, toimetajate ja kurttummade kaitsepühak.
Allikad: www.catholic.org, www.scborromeo.org, "Kiriku Elu" nr 168
............................................................
25. jaanuar
PÜHA PAULUSE PÖÖRDUMISPÄEV
(Kirikupüha)
KOLLEKT
Kõigevägevam Jumal, kes Sa püha Pauluse kuulutuse läbi
kogu maailmale õpetust jagasid,
anna meile, kes tema pöördumispäeva tähistame,
selle suure pühaku eestkostel armu,
et tema eeskujul siin maailmas Sinu tõe tunnistajaiks oleksime
Kristuse, meie Issanda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen.
Apostel Püha Paulus on on 1. sajandil elanud Jeesuse järgijatest üks tuntumaid. Ta sündis Tarsoses, arvatavsti 3. aastal ja sai endale nimeks Saulus. 14-aastaselt õppis ta variseridest rabi Gamalieli juures juutide seadust, kuid traditsioonikohaselt ka praktilist telkide tegemist. Tarsuses sündinuna oli Paulus automaatselt Rooma kodanik ning ta oskas peale aramea keele ka kreeka keelt.
Saulus oli kristlaste tulihingeline tagakiusaja, kes uskus tõsimeelselt, et uus usk on vastumeelt Jumalale, keda tema kummardab. Ta oli ka esimese kristliku märtri Stefanuse kividega surnuksloopimise tunnistajaks. Kui ta reisis Damaskusesse ülesandega hävitada sealne kristlaste kogudus, lõi ere valgus ta teel pimedaks ja ta kukkus hobuse seljast maha. Jeesuse hääl ütles: "Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?" Pimestava arusaamisega mõistis Paulus, et ta meel oli olnud tõele suletud. Sauluse kaaslased viisid pimedaksjäänud Pauluse Damaskusesse. Seal külastas teda Ananias, kes käte pealepanemisega andis talle nägemise tagasi. Saulus lasi ennast ristida ja tema nimeks sai Paulus.
Pärast pöördumist veetis Paulus kolm aastat üksildases palves ning hakkas siis jutlustama Damaskuses, kus tal tekkis palju vaenlasi. Ta põgenes Jeruusalemma, kus kohtus teiste apostlitega, kuid ka seal lõppes jutlustamine põgenemisega.
Ta tegi kolm misjonireisi läbi kogu Väike-Aasia ja Kreeka. Esimese reisi tegi Paulus Küprosele (45-49) ja teel läbi Galaatia püüdis jutlustada ka juutidele, kuid need olid tema suhtes tõrjuvad. Ka kristlikud juudid Jeruusalemmas, eriti Peetrus, ei nõustunud Paulusega. Teisel misjonireisil (51-54) juhatas unenägu ta Filippi linna ja seega toodi Uus Testament esmakordselt Euroopasse. Ateenas pidas Paulus kuulsa jutluse "Tundmatust Jumalast" ning veetis seejärel poolteist aastat Korintoses. Pärast Efesose külastamist pöördus ta Jeruusalemma tagasi. Kolmas reis viis ta esmalt läbi Väike-Aasia ning kaks aastat viibis ta Efesoses. Läbi Ahhaia, Makedoonia ja Miletose reisis ta Jeruusalemma, kus roomlased pidid ta vangistama, et teda vihaste juutide eest kaitsta. Oodanud kaks aastat kohtuotsust, kasutas ta Rooma kodaniku õigust pöörduda keisri kohtu poole.
Reisil (61. aastal) hukkus Malta rannikul ta laev, teda hammustas rästik (mürk ei teinud talle midagi). Roomas paigutati ta koduaresti, kuid teda võis külastada ja ta võis kirju kirjutada. Paulus langes keiser Nero tagakiusamiste ohvriks ja ta hukati Rooma müüride taga (raiuti mõõgaga pea maha) arvatavasti 66. aastal. Pauluse põrm on San Paolo fuori le Mura basiilikas.
Pauluse kirjad õhutasid noori kogudusi ühinema üheks kirikuks. Need on esimesed kirjalikud dokumendid kristlusest.
Kaitseb telgivalmistajaid, sadulseppi, misjonäre.
Atribuudid: mõõk, raamat
Allikad: Õde Wendy "Pühakute raamat"; George Ferguson "Märgid ja sümbolid kristlikus kunstis"; "Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid". Koostanud Kristi Tarand.
............................................................
26. jaanuar
PÜHAD TIMOTEOS JA TIITUS, PIISKOPID
(Mälestuspäev)
KOLLEKT
Taevane Kuningas,
kes Sa õndsaid Timoteost ja Tiitust apostlike voorustega ehtisid,
lase meil nende mõlema eestpalve varal
selles elus õiglaselt ja vagalt elades
taevast isamaad ära teenida
Kristuse, meie Isssnda läbi, kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen.
Pühad Timoteos ja Tiitus olid Püha Apostel Pauluse ustavaimad ja armastatumad jüngrid ning saatsid teda paljudel reisidel.
Tiitusele kirjutab Paulus ühe oma kirjadest, tervitades teda kui "tõelist poega meie ühise usu poolest." (Tt 1,4) Tiitust pole mainitud Apostlite Tegude raamatus, kuid kirjast Galaatlastele loeme, et Paulus läks koos Barnabasega Jeruusalemma, kaasas ka Tiitus. Seejärel saadeti Tiitus Kreekasse, Korintosesse, kus ta edukalt lepitas kristlikke kogudusi, millele Paulus oli aluse pannud. Talle olid antud ülesanded, mis nõudsid kannatlikkust, diskreetsust ja heldust. Ta pidi küll noomima neid, kes kõhklesid usus, kuid veenma olema ka suuremeelsed. Tiitus oli oma ülesannetes edukas. Ja lõpuks möönab Paulus pöördudes korintlaste poole - "tänu olgu Jumalale, kes andnud sellise hoole Tiituse südamesse teie heaks." (2Kr 8,16)
Hiljem sai Tiitusest peapiiskop Kreeta saarel, kus tema ülesandeks oli organiseerida kristlikke kogudusi ja seada ametisse vaimulikke. Tiituse elu lõpust pole kuigi palju teada. Kirjast Timoteusele võime lugeda, et Tiitus oli Dalmaatias veidi enne Püha Pauluse martüüriumi. Ta olevat surnud Kreeta saarel, olles üle 90. aasta vana. Tema säilmed on Veneetsias, Püha Markuse Kirikus.
Timoteos sündis Lüstras. Ta isa oli kreeklane ja ema juuditar Eunike, kelle usku Paulus kiitvalt märkis. Timoteos õppis juba noorena tundma pühakirja ja temast sai Pauluse kaaslane ja esindaja Tessaloonikas, Korintoses, Efesoses. Eusebius nimetas teda esimeseks Efesose piiskopiks. Pauluse kirjad Timoteosele soovitavad uuendajaid ja vääritimõistjaid korrale kutsuda ning määrata tööle piiskoppe ja diakoneid.
Timoteos suri märtrisurma, olles üle 80. aasta vana. Ta tapeti kivide ja kaigastega, kui ta oli paganlike pidustuste vastu välja astunud. Ta maeti Efesosesse. Põrm viidi hiljem Konstantinoopolisse, kus pühamu lähedal hakkasid toimuma imelised tervenemised.
Allikad: http://magnificat.ca; www.newadvent.org, www.catholic.org; "Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid". Koostanud Kristi Tarand.
............................................................
27. jaanuar
PÜHA ANGELA MERICI, NEITSI
KOLLEKT
Sind palume, Issand,
ärgu lakaku õnnis neitsi Angela meie eest kostmast,
et suudaksime tema armastuse ja mõistlikkuse eeskujul
Sinu õpetust kaitsta ja voorustes areneda
Kristuse, meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen.
Püha Angela Merici sündis 21. märtsil 1474. aastal Desenzanos, väikeses Itaalia linnakeses. Tema pere oli väga usklik. Isa armastas lastele tihti lugeda suurtest pühakutest ning Angela olevat juba 5-aastaselt otsustanud end usule pühendada.
Noores eas kaotas Angela mõlemad vanemad ja õe. Ta läks elama onu juurde Salo linnakesse, kus teda kasvatati tasakaalukuses, arukuses ja armus. Angela nägi ilmutust, et peab looma ühingu Jumalale pühendunud neidudest, mis tegeleks heategevusega. 15-aastaselt astus ta püha Franciscuse III (tertsiaanide) ordusse.
1516. aastal asus Angela elama Brescia linna. Ta nägi enda ümber palju vaesust ja kannatust. Moraali langus ja pidevad sõjad lõhestasid perekondi.
Angela aitas vaeseid ja kannatavaid inimesi, saatis oma päevi mööda palvetades, paastudes ja teisi teenides. Tema nõu vajasid noored ja vanad, rikkad ja vaesed, naised ja mehed, usklikud ja uskmatud. Kuid siiski veel ei näinud ta oma nägemuse teostumist.
Angela tegi mitmeid palverännakuid. Üks neist toimus Pühale Maale, mille käigus ta kaotas nägemise. Teine tähtsaim palverännak viis ta Rooma Paavsti vastuvõtule.
Brescia linn oli vahepeal saanud varjupaigaks paljudele sõjapõgenikele. Angela ümber koondus grupp vallalisi ja lesknaisi, kes nägid temas inspireerivat juhti ja apostliku helduse musternäidist. Paljud tema ümber koondunutest olid tütarlapsed rikastest perekondadest, paljud orvud, lesknaised tõid kaasa ka oma tütred. Angela hakkas nimetama seda kogukonda Püha Ursula järgi, sest pidas teda pühendunud neitsilikkuse eeskujuks.
Angela oli kui armastav ema ning kutsus neid, kelle eest hoolitses ja kes tema lähedal olid, armastatud tütardeks. Ta ei taotlenud, et tema ümber koondunud neiud ja naised saaksid nunnadeks traditsioonilises tähenduses. Ursuliinid tegutsesid väljaspool kloostrit, aitasid ja õpetasid vaeseid ning orvuksjäänud tütarlapsi. Angela tahtis, et ursuliinid näitaksid ja annaksid eeskuju, milline peab olema kristlik elu. Ursuliinide sooviks oli tervendada perekonna vaimu ja parandada nii ühiskonda tervikuna. Angela eeskujuks oli olnud tema enda tugev ja terve perekond.
Angela ja tema õed töötasid välja ka palvereeglistiku ja tõotused, mille järgi elasid. Nad avasid mitmeid orbudekodusid ja koole. 1535 leidis Püha Ursula ordu tunnustamist ka Paavsti poolt ja Angela nimetati selle asutajaks. Tema ilmutus oli saanud teoks.
Angela Meridici suri 27. jaanuaril 1540 ja kuulutati pühakuks 1807.
Püha Angelat järgides: Vaata enda ümber! Selle asmel, et lihtsalt mööduda, ava silmad! Milliseid inimesi sa näed? Kes vajaksid abi, aga keda ei abistata? Millised on nende inimeste vajadused? Võta endale kohustus neid kuidagi aidata!
Allikad: www.ursulinesisters.org, www.catholic.org
............................................................
28. jaanuar
(Mälestuspäev)
PALVE
Kõrgeim tarkuse Jumal,
kes õndsa Thomase vagaduse
ja püha teaduse tundmise poolest ülevaks tegid,
lase meil tema õpetust mõista
ja tema teguviisist eeskuju võtta
Kristuse, meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen.
Püha Aquino Thomas sündis perekonnalossis Lombardias 1225. aastal. Ta sai hariduse benediktiini munkadelt Monte Cassinos. 1239. aastal läks ta Napoli ülikooli, kus dominiiklastest mungad talle erilist mõju avaldasid.1244. aastal astuski ta perekonna vastuseisust hoolimata dominiiklaste ordusse.
Välimuse järgi otsustades poleks keegi teda targaks pidanud. Kloostris oli ta hüüdnimi "rumal härg" sest ta oli väga suur ja vaikne. Kaastundlik kaasnoviits hakkas talle teoloogiat õpetama ja pühak võttis selle tänuga vastu. Kord kui ta noor juhendaja eksis seletusega, pakkus Püha Thomas alandlikult välja oma lahenduse. Alles pärast seda hakkasid mungad mõistma, milline geniaalne mõtleja Püha Thomas tegelikult oli.
1248 läks ta koos oma õpetaja Albertus Magnusega Kölni, kus ta 1252 preestriks pühitseti. Seejärel õpetas ta Pariisis ja avaldas ka oma esimesed kirjutised. Saanud doktorikraadi, õpetas ta mõnda aega Itaalias ja siis uuesti Pariisis. 1272. aastal määrati ta Napoli ülikoolis õppetöö regendiks. 6. detsembril 1273 elas ta Napolis läbi jumaliku ilmutuse, mis sundis teda "Summa Theologicat" pooleli jätma, öeldes, et võrreldes sellega, mida Püha Vaim talle palves õpetanud oli, paistab see "paljaste õlgedena". Müstiliste kogemuste edasiandmiseks ei ole isegi geeniusel sõnu. Sellest hoolimata osutavad kõik tema sõnad, mis on võrsunud väljendamatust, meile teed selle vaikiva tarkuse poole.
Järgmise aasta 7. märtsil ta suri.
1323 kuulutati Aquino Thomas pühakuks, 1368 viidi ta põrm Toulouse'i Saint Sernini kirikusse ning 1974 Jakobiinide kirikusse. 1567 kuulutas Pius V ta Kiriku doktoriks ning 1880 nimetas Leo VIII ta kõigi koolide ja kolledzhite patrooniks, nõudes, et pühaku tööd peavad kuuluma teoloogiaüliõpilaste õppekavva.
Mahukaim tema töödest on viieköiteline lõpetamata "Summa Theologica". Tähtis on ka traktaat Jumalast ja maailma loomisest "Summa contra gentiles" ehk "Summa Philosophiae" (1261-1264). Kogu meie arusaamine usust on mõjutatud temast, tema seletustest ja muidugi pingsast palvetamisest.
Püha Aquino Thomas kaitseb akadeemikuid, filosoofe, teolooge, raamatukaupmehi, ülikoole
Atribuudid: härg, armulauakarikas, täht
Allikad: Õde Wendy "Pühakute raamat"; "Pühakuteraamat. Nende elulood, teod ja ikonograafilised embleemid". Koostanud Kristi Tarand.
............................................................
31. jaanuar
PÜHA JOHANNES BOSCO, PREESTER
(Mälestuspäev)
PALVE
Jumal, armastav Isa,
kes Sa püha preestri Johannese noortele isaks ja õpetajaks andsid,
luba, et tema armastuse tulest sütitatuina,
abivajajaile alati vastu tulles,
Sinu nimele kiitust teeniksime
Kristuse, meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen.
Püha Johannes Bosco sündis 15. augustil 1813 Becchis, Itaalias. Juba lapsena tundis ta kutsumust saada preestriks. Õppides seminaris oli ta õnneliku ja pühendunud elu eeskujuks.
1841. aastal ordineeriti ta preestriks.
Kogu elu pühendas Johannes Bosco noorukite õpetamisele ja kasvatamisele. Saades preestriks, hakkas ta noortele korraldama kateheesikursusi. Peagi kogunes teda kuulama üle 400 noore. Tema kateheesikursusest kasvas välja kool vaestele ja raskestikasvatatavatele noorukitele. Neile anti haridus, õpetati ametit ning armastama Jeesust. Johannes oli esimene, kes asutas ametikoole. Tema õpetamismeetod "mängi - õpi - palveta"; töötas hästi 100 aastat tagasi ja töötab ka tänapäeval. Johannes Bosco tugevuseks oli armastus noorte inimeste vastu ja nende probleemide mõistmine.
1859. aastal pani Püha Johannes Bosco Paavst Pius IX toetusel aluse Salesi Püha Franciscuse kongregatsioonile, mille eesmärgiks oli, nagu ka tänapäeval on, - tegeleda noorte haridus-, kasvatus- ja misjonitööga. Tänapäeval on salesiaani vendi ja õdesid ligi 40 000.
Johannes Bosco suri 31. jaanuaril 1888. aastal. 1934. aasta 1. aprillil kuulutati ta pühakuks.
Allikad: www.salesians.org, www.sdb.ph/sjb, www.newadvent.com