Armsad vennad ja õed,

paastuaeg on nii Kiriku, koguduste kui iga uskliku jaoks uuenemise aeg. Ennekõike on see aga „armuaeg" (2Kr 6:2). Jumal ei nõua meilt midagi, mida Ta ei oleks meile juba enne kinkinud: „Meie armastame, sest Tema on meid enne armastanud." (1Jh 4:19). Jumal ei ole meist kaugel. Igaühel meist on koht Tema südames. Ta tunneb meid nimepidi, Ta hoolib meist ja Ta otsib meid taga, millal iganes oleme Temast ära pöördunud. Teda huvitab igaüks meist, Tema armastus ei luba Tal olla ükskõikne selle suhtes, mis meiega toimub.

Tavaliselt, kui oleme terved ja meil on hea olla, siis unustame teised (see on midagi, mida Jumal, meie Isa, ei tee kunagi): me oleme ükskõiksed nende probleemide suhtes, nende kannatuse ja ebaõigluse suhtes, mida nad taluvad... Meie süda muutub külmaks. Niikaua, kui ma olen suhteliselt terve ja mul on hea olla, ei mõtle ma nendele, kellel läheb halvemini. Tänaseks on see isekas ükskõikne hoiak võtnud ülemaailmse ulatuse sel määral, et võime rääkida ükskõiksuse globaliseerumisest. See on probleem, millele meie, kristlased, peame vastu astuma.

Kui Jumala rahvas pöördub Tema armastuse poole, siis nad leiavad vastused küsimustele, mida ajalugu jätkuvalt tõstatab. Üks kõige olulisem väljakutse, millele ma tahan selles Paastuaja läkituses viidata, on justnimelt globaliseeruv ükskõiksus. Ükskõiksus oma ligimese ja Jumala suhtes kujutab endast meie, kristlaste jaoks ka reaalset kiusatust.

Igal aastal on meil vaja paastuajal taas kord kuulata prohvetite häält, mis hüüab ja teeb meie südametunnistuse rahutuks. Jumal ei ole meie maailma suhtes ükskõikne; Ta armastab seda nii, et Ta andis oma Poja meie päästmiseks. Jumala Poja lihakssaamises, maises elus, surmas ja ülestõusmises avaneb ühekorraga ja alatiseks värav Jumala ja inimese, taeva ja maa vahel.

Kirik on seeläbi, et ta kuulutab Jumala sõna, pühitseb sakramente ja annab tunnistust usust, mis saab tegevaks armastuse läbi (Gl 5:6), justkui seda väravat avatuna hoidev käsi. Aga maailm kaldub tõmbuma endasse ja seda ust, mille kaudu Jumal tuleb maailma ja maailm pääseb Tema juurde, sulgema. Seepärast ei tohiks see käsi, milleks on Kirik, kunagi üllatuda, kui ta tagasi lükatakse, kui teda ahistatakse ja haavatakse.

Niisiis vajab Jumala rahvas sisemist uuenemist, et me ei muutuks ükskõikseks ega tõmbuks iseendasse. Et seda uuenemist toetada, selleks tahan pakkuda mõtisklemiseks kolm piibliteksti.

1. „Kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed." (1Kr 12:26) – Kirik

Jumala armastus murrab läbi sellest fataalsest enesessetõmbumisest, milleks on ükskõiksus. Kirik pakub meile seda Jumala armastust oma õpetuse ja eriti oma tunnistuse kaudu. Aga me saame tunnistust anda vaid sellest, mida oleme ise kogenud. Kristlased on need, kes lasevad endid rõivastada headuse ja halastusega, Kristusega, et saada, nagu Kristus, Jumala ja teiste teenijaiks. Seda on selgesti näha Suure Neljapäeva liturgias tema jalgade pesemise riitusega. Peetrus ei tahtnud, et Jeesus peseks tema jalgu, aga ta mõistis viimaks, et Jeesus ei taha olla üksnes selle eeskujuks, kuidas meie peame üksteise jalgu pesema. Ainult need, kes on kõigepealt lasknud Jeesusel pesta oma jalad, saavad pärast seda teenida ka teisi. Ainult neil on „osa Temaga" (Jh 13:8) ja nad võivad teisi teenida.

Paastuaeg on soodne aeg selleks, et lasta Kristusel ennast teenida, et meie võiksime omakorda saada rohkem Tema sarnaseks. See sünnib, mil iganes me kuuleme Jumala Sõna ja võtame vastu sakramente, eriti Armulauda. Seal saame selleks, mida me vastu võtame: Kristuse Ihuks. Selles ihus ei ole enam kohta ükskõiksusele, mis nii tihti valitseb meie südameid, sest igaüks, kes on Kristuses, kuulub ühte ihusse, ja Temas me ei saa olla üksteise suhtes ükskõiksed. „Kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed." (1Kr 12:26) Kirik on communio sanctorium (pühade osadus) mitte ainult pühakute tõttu, vaid ka seepärast, et ta on osadus selles, mis on püha: Kristuses meile ilmunud Jumala armastuses ja kõigis Tema andides.

Need annid on ühtaegu ka vastus neile, kes lasevad end sellel armastusel puudutada. Selles pühade osaduses, selles püha jagamises, ei ole kellelgi midagi ainuüksi iseenda jaoks, vaid ta jagab kõike teistega. Ja kuna me oleme ühendatud Jumalaga, saame teha midagi nende jaoks, kes on kaugel, kelleni me ei ulatuks iialgi oma jõust, kuna koos nendega ja nende pärast me palume Jumalat, et me kõik võiksime olla avatud Tema päästeplaanile.

2. „Kus on su vend?" (1 Ms 4:9) – Kogudused ja kogukonnad

Kõike, mida meie oleme rääkinud üldkirikust, tuleb nüüd kohandada meie koguduste ja kogukondade elule. Kas need kiriklikud struktuurid võimaldavad meil kogeda end osana ühes ihus? Ihus, mis võtab vastu ja jagab seda, mida Jumal tahab anda. Ihus, mis tunneb ka oma nõrgimaid, vaesemaid ja tähtsusetuimaid liikmeid ning hoolitseb nende eest. Või põgeneme üleüldisesse armastusse, mis justkui hõlmaks kogu maailma, suutmata samal ajal näha oma suletud uste ees istuvat Laatsarust (Lk 16:19-31)?

Selleks, et võtta vastu seda, mida Jumal meile annab, ja panna see kandma rikkalikku vilja, peame ületama Kiriku piirid kahes suunas. Esiteks, ühendades end palves taevase Kirikuga. Kiriku palved maa peal loovad vastastikuse teenimise ja headuse osasaamise, mis ulatub üles Jumala palge ette. Koos pühakutega, kes on jõudnud täiuslikkusele Jumalas, moodustame osa sellest ühtsusest, milles ükskõiksus on armastuse läbi võidetud.

Taevane Kirik ei ole võidutsev mitte seetõttu, et ta oleks pööranud selja maailma kannatustele ja rõõmutseks hiilgavas eraldatuses. Pigem tõdevad pühakud täis rõõmu juba fakti, et Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi on nad saavutanud alatiseks võidu ükskõiksuse, südamekõvaduse ja viha üle. Kuni selle ajani, mil see armastuse võit on läbistanud kogu maailma, jätkavad pühakud meie saatmist meie palverännuteel.

Püha Theresa Lisieux'st, Kiriku doktor, oli veendunud, et rõõm taevas ristilöödud armastuse võidu üle jääb ebatäielikuks senikaua, kuni maa peal on veel üksainuski mees või naine, kes kannatab ja valus appi hüüab: „Ma usun täielikult, et ma ei jää taevas tegevusetuks; minu igatsus on jätkata tööd Kiriku ja hingede pärast." (Kiri 254, 14. juuli 1897). Meil on osa pühakute teenetest ja rõõmust, nagu neil on osa meie võitlustest ja meie igatsusest rahu ja lepituse järele. Nende rõõm ülestõusnud Kristuse võidust annab meile jõudu, kui püüame saada jagu oma ükskõiksusest ja südamekõvadusest.

Teiseks, iga kristlik kogukond on kutsutud minema iseendast väljapoole ja osalema laiema ühiskonna elus, mille osa ta on, eriti koos vaestega ja nendega, kes on kaugel eemal. Kirik on oma loomult misjonäärne; ta ei ole enesesse kapseldunud, vaid saadetud välja kõigi rahvaste ja inimeste juurde. Kiriku missioon on anda kannatlikult tunnistust Temast, kes ihkab tõmmata kogu loodu ning iga mehe ja naise Isa juurde. Tema missioon on viia kõigini armastus, mis ei saa vaikida. Kirik järgneb Jeesusele Kristusele mööda teid, mis viivad iga mehe ja naiseni, ilmamaa äärteni (Ap 1:8).

See tähendab, et oma ligimeses peame nägema venda või õde, kelle eest Kristus suri ja üles tõusis. Mida me ise oleme saanud, selle oleme saanud ka nende jaoks. Samamoodi on kõik see, mis kuulub meie vendadele ja õdedele, kingitus kogu Kirikule ja tervele inimkonnale. Armsad vennad ja õed, kui väga ma soovin, et kõik need paigad, kus on olemas Kirik, eriti meie kogudused ja kogukonnad, saaksid halastuse saarteks keset ükskõiksuse merd!

3. Kinnitage oma südant (Jk 5:8) – Üksikkristlased

Ka üksikisikuna ähvardab meid ükskõiksuse kiusatus. Üleujutatuna uudistest ja inimkannatusi kujutavaist häirivatest piltidest tajume sageli oma täielikku võimetust aidata. Mida saame teha, et hoiduda saamast haaratud sellesse häda ja jõuetuse keerisesse?

Esiteks, me saame palvetada osaduses nii maise kui taevase Kirikuga. Ärgem alahinnakem nii paljude palves ühendatud häälte jõudu! Initsiatiiv „24 tundi Issandale", mida ma loodan, et 13.-14. märtsil järgitakse kogu Kirikus, ka piiskopkondade tasandil, on mõeldud olema märgiks sellest hädavajadusest palve järele.

Teiseks, me saame aidata heategudega, et jõuda Kiriku rohkete heategevusorganisatsioonide kaudu nii nendeni, kes on lähedal, kui ka nendeni, kes on kaugel. Paastuaeg on soodne aeg selleks, et näidata oma hoolivust teiste suhtes väikeste, kuid siiski konkreetsete märkide kaudu, mis kõnelevad sellest, et kuulume ühte inimperre.

Kolmandaks, teiste kannatused on kutse pöördumisele, kuna nende puudus tuletab mulle meelde minu enda elu ebakindlust ja minu sõltuvust Jumalast ning minu vendadest ja õdedest. Kui anume alandlikult Jumala armu ja aktsepteerime omaenda piiratust, siis usaldame neid piirituid võimalusi, mida meile pakub Jumala armastus. Ühtlasi saame võimeliseks seisma vastu kuratlikule kiusatusele arvata, et suudame omaenda jõupingutuste läbi päästa maailma ja iseennast.

Ükskõiksusest ja enesega rahulolust üle saamiseks tahan kutsuda igaüht võtma seda paastuaega kui võimalust süveneda sellesse, mida Benedictus XVI nimetas südame kujundamiseks (Deus Caritas Est, 31). Halastav süda ei tähenda jõuetut südant. Igaühel, kes tahab olla halastav, peab olema tugev ja vankumatu süda, mis on suletud kiusajale, kuid avatud Jumalale. Süda, mis laseb end läbi tungida Vaimust, et tuua armastust teedele, mis viivad meie vendade ja õdede juurde. Ja viimaks, vaene süda, selline, mis tunneb ära omaenda vaesuse ja annab iseennast vabalt teiste heaks.

Vennad ja õed, palugem siis sellel paastuajal Issandalt: „Fac cor nostrum secundum cor tuum": „Tee meie südamed oma südame sarnaseks!" (Jeesuse Pühima Südame litaania). Sel viisil saame südame, mis on kindel ja halastav, ärgas ja suuremeelne, südame, mis ei ole suletud, ükskõikne ega satu globaliseeruva ükskõiksuse saagiks.

Minu palve ja lootus on, et see paastuaeg oleks iga uskliku ja kõigi kiriklike kogukondade jaoks viljakas. Ma palun teil palvetada minu eest. Issand õnnistagu teid ja Jumalaema hoidku teid!

Vatikanis, 4. oktoobril 2014,
Püha Franciscuse pühal,

FRANCISCUS