KOGUDUSE AJALOO UURIMISEST
Isa Vello Salo

Meie koguduse ajalugu pole veel uurima hakatud, olgugi et oleme siin Tartus tegutsenud juba üle 150 aasta. Oma pool sajandit kostnud okupatsioon hävitas-hajutas inimesi ja dokumentegi ega olnud soodne aeg kirikulooliste uurimuste jaoks. Nüüd on allikmaterjalid kättesaadaval ning võib loota, et ajaloolased aitavad meid peagi hädast välja. /-/ "Eesti ajal" ilmus koguduse 40. juubeliaastapäevaks väike ülevaade isa Berardi sulest, mille olulise osa leiame järgnevatel lehekülgedel. See on ainuke teadaolev ülevaate-artikkel, küll aga on ajakirjanduses ilmunud kenake arv artikleid selle või teise aspekti kohta meie koguduse elust. Missugused on siis olnud need 150 eluaastat?

Tuletagem meelde, et Rootsi võim pagendas Tartust kõik katoliku vaimulikud aastal 1625, järgmisel aastal viimsedki katoliiklased. Perioodil, mida meil tuleb valitsuse sallimatuse tõttu küll nimetada "vanaks halvaks Rootsi ajaks", oli katoliku kirik lihtsalt keelatud. Vene aja algus tõi sallivuse, kuid võib öelda, et kuni aastani 1849 toimus Tartus katoliiklikke jumalateenistusi väga harva, ajaliselt ei oskaks me praegu nimetada ainsatki. Oma kirikut-kabelit Tartu katoliiklastel muidugi polnud. Otsustav pööre tuli 23. oktoobril 1849, sest sel päeval avati ülikooli kabel katoliiklastest üliõpilaste, professorite ja muude linnas ning ümbruses asuvate kiriku liikmete jaoks. Keisri korraldusel palkas ülikool selleks preestri, kelle kohustuseks oli pidada ka loenguid katoliku usu kohta. Sellel sündmusel oli oma eellugu. Aastal 1837 arutas ülikooli kuraator Georg von Craffström Riias sealsete vaimulike ametikandjatega preestri ametissepanemise ja kiriku ehitamise vajadust Tartus. Sellest käivitunud mõttevahetuse tulemusena loodigi niisugune ametikoht Tartu Ülikooli juurde, mille arhiivis leidub rikkalikult kirjalikke andmeid perioodist 1838 - 1893.

l. märtsil 1893 kirjutas ülikooli kuraator Riiast rektorile, et kuna üheski vene ülikoolis ei peeta loenguid katoliku usuteadusest, ei pea kuraator võimalikuks nende loengute jätkumist Tartuski kui selleks ei anta eriluba. - Aastast 1893 polegi siis enam ametikohta ülikooli juures ning selle aastaga lõpevadki meie koguduse esimest perioodi kirjeldavad dokumendid TÜ arhiivis. Praegu ei ole meil mingisugust "Tartu katoliku koguduse asutamisürikut", kuid on selge, et de facto alustas kogudus tegevust 23. oktoobril 1849. Olgugi et vaimulikke saatis algusest peale Mohilevi peapiiskop, kellele allusid kõik Tsaari-Venemaa katoliiklased, näib asjakohasem eristada kolme põhiliselt erinevat perioodi:
1849 - 1893 ("ülikooli-kogudus")

1894 -1924 (Mohilevi peapiiskopkonna kogudus)

1924 -1999 (Eesti Apostelliku Administratuuri kogudus).

Eestlased hüüavad katoliku kirikut "poola kirikuks", sest vaadeldaval perioodil on enamus selle vaimulikest (ja vahest ka usklikest) olnud poola emakeelega. Päris kindlasti on Eestis asunud poolakad Tartu koguduses teise kodu leidnud - nii nagu väliseesti kogudused seda on pakkunud võõrsile paisatud eestlastele pärast II Maailmasõda. Juba see üksi oleks midagi väga kiiduväärset, ent me peame tunnistama, et see ei olnud teistest maadest Tartusse tulnud katoliku vaimulike peamine eesmärk. Nad tulid selleks, et selle linna elanikud - ükskõik mis rahvusest - võiksid leida igavese elu tee. Ning paljud neist andsid oma elu selle eest. Nii on ajavahemikul 1588 - 1624 Tartus maetud seitse jesuiiti, kes tegutsesid gümnaasiumi juures ning kelle elutee lõppes siin. Üks neist oli hollandlane Thomas Buys (Buccius), kellele võlgneme a. 1585 Tartus trükkitoimetatud eestikeelse katekismuse. Siia maeti aga ka üks noor prantslasest preester.

Nende haudade asukohti me ei tea, kuid me oleme neile meestele palju tänu võlgu. Teatavate aastate kohta (nt 1852) oleks võimalik näidata ka koguduse liikmete päritolu. Seda võimaldaks koguduse hingekiri (Status animarum), mille andmeid saaks täiendada ülikooli matriklite andmestikust. Pikemaid perioode hõlmavat täielikku statistilist tabelit rahvusliku päritolu kohta ei ole aga võimalik koostada, ei möödunud aegade ega praegusegi kohta. Küll aga selgub üksnes kogudust teeninud vaimulike nimestikust hulk huvitavaid asjaolusid. Ajavahemikul 1849 - 1999 on kogudust teeninud ühtekokku 36 vaimulikku. Silma torkavad lühikesed teenistusajad, mis ei ole kindlasti soodustanud koguduse elu arenemist. Kõige kauem -1945-64, seega kokku 19 aastat - elas Tartus isa Tadeus, ent tema tegevust takistas ateistlik reþiim. Kogudust ja ülikooli 16 aastat (1876-92) teeninud isa Christofor suri Tartus 8. märtsil 1892 ning maeti siia. Isa Andreas viibis siin 13 aastat (1964-77), kuid jällegi okupatsiooniajal. Kümme aastat (1900-09) sai Tartus töötada isa Mieczislaw; temagi suri siin ja on maetud Tartus. Kümme aastat (1931-1941) tohtis täies vabaduses töötada isa Berard, kellele võlgneme väga huvitava koguduse kroonika, kuid siis saadeti ta maalt välja. Kaheksa aastat (1923-31) oli antud isa Henrile, kes koostas Tartus viibimise ajal raamatukese Ristiusu kaunimad palved (1928) ja katekismuse (1931). Ülejäänud vaimulikud on viibinud Tartus lühemat aega, kolm neist nähtavasti isegi alla aasta. Ajavahemikul 1977-1991 ei asunud Tartus ühtki preestrit, vaid kogudus oli Tallinna preestrite hooldamisel. Taasiseseisvunud Eesti kaheksal esimesel aastal on kogudust teeninud juba neli preestrit. Kristlik pärimus on alati esile tõstnud neid, kes on pidanud oma usu pärast kannatama. "Külmal maal" on oma usu pärast pidanud viibima Vincas Dejnis (1928-33) ja Henri Werling (1945-54), saksa okupatsioonivõimude vanglas viibis "isa Vassilina" tuntud Charles Bourgeois (1942-44). Omapärase "tunnustuse" andis i. Tadeusele teda kimbutamas käinud vaenlane, usuasjade volinik oma kirjalikus aruandes ülemustele: "Otðen bedno þivjot svjaðtðennik Kraus". Kas oskaks ükski Assisi Poverello poeg kõrgemat kiitust soovida? Nendele mõeldes, kes on ohverdanud oma elu selleks, et meil oleks Elu, tuleb nimetada Tartu jesuiidimärtreid 17. sajandi algusest: need olid isa Kristof Spotek koos ilmikvendade Johannes Esto, Mattias Vitriari ja Nikolaus Krzywozadziewicziga. Niiöelda kiriklikku karjääri on Tartu koguduse vaimulikest teinud üks, teoloogiamagister Henryk Kossowski, kellest sai Varssavi Vaimuliku Akadeemia rektor, hiljem piiskop. Kui meelde tuletada, et Tartus tegutses aastatel 1466 - 1525 frantsisklaste klooster, tuleb öelda, et püha Francesco poegi-tütreid on Tartus viibinud õige pikka aega: 1931-41 ja 1945-77 teenisid meie kogudust frantsisklastest vaimulikud, sedasama vaimsust järgivad Králiky õed teenisid meid aastatel 1935 - 1987 ning viibivad 1997. aastast jälle meie seas. Niisiis on frantsisklasi Tartus asunud ligi 120 aastat! Nende tegevuse kirjeldamiseks tuleks kirjutada omaette raamat. Meie koguduse arhiivist on üle käinud sõja- ja okupatsiooniaastad, järele jäänud on vaid riismed. Üht-teist on siiski säilinud, see vajaks aga kokkukogumist ja korrastamist. /---/ Õnneks on säilinud koguduse hingekiri aastatest 1852 - 1900, kuhu on mõnel aastal nimepidi sisse kantud kõik koguduse liikmed. Nii teame, et a. 1852 oli koguduses 281 katoliiklast, a. 1900 juba 538. Hilisemast ajast pole niisuguseid nimekirju teada, kuid säilinud on meetrikaraamatud. "Lahtiseid küsimusi" leidub palju: kes oli meie esimese kiriku projekti esitaja Majevski (1854?), kes oli praeguse kiriku arhitekt Paul V. Schilling? Praegu ei tea me neist peale nime mitte midagi. Kus peeti 23. okt. 1849 esimene jumalateenistus? Teame ainult seda, et mingis eramajas oli siis üüritud ruum ülikoolikabeliks. Ent küsimusi jagub käesolevastki sajandist: kes olid need sakslased (vt. Kiriku Elu 6j/1991), kes tegid meie kirikus "suure remondi" 1975. aastal? missuguses ajalehes ilmus (ilmselt pärast 15. maid 1938) Tartu kaputsiinide elu kirjeldav artikkel Revolutsionäärid mungakuues? Jne jne. On lohutav teada, et arhiivides leidub suur hulk läbiuurimist ootavaid dokumente ning jääme huviga ootama täiendavaid andmeid meie koguduse ajaloost. Meie kirik, mille välimus leidis armu isegi nõudliku Friedebert Tuglase silmis, kuulub juba sada aastat Tartu linnapilti. Omal jõul ei oleks meie pisike kogudus kuidagi jõudnud niisugust pühamut ehitada ega jõuaks seda ka praegu korras hoida. Jääme kõigi nende tänuvõlglasteks, kelle kaasabiga oleme saanud selle kauni jumalakoja.

Allikas:
Salo, V. 1999. Koguduse ajaloo uurimisest. Koostanud: Salo, V. Tartu Neitsi Maarja Kogudus 150. Tartu: Johannes Esto Ühing, 9-14.

Fotodel:
Rida 1 vasakult paremale
Henri Werling SJ 1921-1931
Berard Huber OFMCap 1931-1941
Tadeus Kraus OFMCap 1945-1964
Andreas Pavlovskis OFMCap 1964-1977
Eesti katoliikliku vaimulikonna konverents Tartus 7. 11. 1939
(1. rida, vasakult): Berard Huber, Josef Kartte, nuntsius Antonino Arata, (Eesti ja Läti), ülempiiskop Eduard Profittlich, Vinzent Deinis, Robert Lenzbauer, Tadeus Kraus;
(2. rida): Henri Werling, Methodius Houtkamp, Günter-Johannes Stipa;
(3. rida): Bruno Borucki, Utto Danner, Stanislaw Rut, Maternus Lukas, Zacharias Anthonisse, Henry Milner, Lucjan Ruszala.

Rida 2 vasakult paremale
Kõik Eesti kaputsiinid Tartus
(1. rida) isa Berard, külaline, isa Robert, isa Methodius, isa Zacharias;
(2. rida) vend Utto, vend Maternus, isa Lucjan
Meie kirikla umbes a. 1940 kolme "püha aednikuga"
Kaputsiinid kraavis...(1936?)

KOGUDUSES TEENINUD VAIMULIKUD

1849-51 Berzhanski, Josef, c. th.
1851-54 Kamieniecki, Felix, m. th.
1854-60 Leszczynski, Alfons
1860-63 Kossowski, Heinrich, m. th.
1863-67 Soroczynski, Kasimir Fr., m. th.
1867-68 Marcinkiewicz, Karl
1868-73 Landsberg, Eduard L. von, c. th.
1873-74 Martinoff, Adolf, m. th.
1874-75 Amman, Alois
1875 Glass, Eduard
1876-92 Pietkiewicz, Christoforus von
1892-93 Platpir, Alexander, m. th.
1893-99 Zhyskar (Giscard), Friedrich
1899-00 Kantynik, Andreas, m. th.
1900-09 Tabenski, Mieczyslaw
1909-10 Tavjenis, Dominik, m. th.
1910-11 Silovicz, Peter
1911-12 Dejnis, Vincas
1912-15 Zhyskar, Friedrich
1915 Jendrzejewski, Alfons
1915-20 Zhylewicz, Casimir
1920-23 Dukalski, Michael, m. th.
1923 Kaczinski
1923-31 Werling, Henri SJ
1931-34 Lenzbauer, Robert OFM Cap
1934-41 Huber, Berard OFM Cap
1941-42 Bourgeois, Charles SJ
1942-44 Dordett, Alexander
1945-64 Kraus, Tadeusz OFM Cap
1964-77 Pavlovskis, Andreas OFM Cap
1977-86 Krumpan, Mikelis (hooldaja)
1986-91 Õunapuu, Rein (hooldaja)
1991-94 Niitvägi, Väino MIC
1994-96 Pilat, Zbigniew MIC
1996-97 Prochon, Hugon A. OFM
1997- Arata Rosenthal, Miguel Angel, m, th.