Pühakuks kuulutamise dikaster Püha Tooli juures korraldas Vatikanis kolmepäevase sümpoosioni 3.-6.oktoobrini, mis keskendus teemale „Pühadus täna“. Eesmärgiks oli süvendada pühaduse aktualiseerimise ja ajakohastamise teid tänapäeval, eriti kuidas kanoniseerida neid usklikke, kellel on teatud pühaduse maine Jumala rahva seas juba olemas. Konverents oli mõeldud postulaatoritele, akadeemikutele ja teoloogidele, kes tegelevad kanoniseerimisprotsessiga igapäevaselt. 

Sümpoosioni valitud teema „ Pühadus täna“ peegeldas otseselt paavst Franciscuse apostelliku ekshortatsiooni „Gaudete et Exsultate“ (2018) sisu, mis lahkab praktilisel ja teoreetilisel viisil pühaduse mõistet meie ajastul ning sellest paavsti üleskutsest tulenevalt tuletati meelde samuti Vatikani II Kirikukogu õpetust, et kõik on kutsustud pühadusele. „Püha Vaim külvab pühadust rohkesti Jumala püha ja ustava rahva seas, sest Jumalale on meeldinud päästa inimesi, mitte kui üksikisikuid, kellel poleks mingit sidet omavahel, vaid kui rahvast, kes võiks teda tõeliselt tunnustada ja teenida teda pühaduses. Päästmisajaloos päästis Issand ühe rahva. Me ei ole kunagi täielikult meie ise, kui me ei kuulu ühte rahvasse. Seepärast ei päästeta kedagi üksi, isoleeritud üksikisikuna. Pigem tõmbab Jumal meid enda juurde, võttes arvesse inimkonnas esinevate inimeste vaheliste suhete keerulist võrgustikku.“ (GE,6) Järelikult pühadusele on kutsutud kõik, iga üks meist. Sümpoosionil tuletati meelde Püha John Henry Newmani õpetust tema tekstist: „Lühike tee täiuslikkuseni“, kus ta kirjutab: „Kui me tahame olla täiuslikud, ei pea me tegema midagi enamat, kui täitma oma igapäevaseid kohustusi... Täiuslik on see, kes teeb oma igapäevaseid tegusid õigesti; täiuslikkuse saavutamiseks ei pea me ületama neid piire.“ Seega on pühadus ennekõike arusaamine, et Jumal armastab meid ja me saame vabalt vastu võtta tema armastust ja halastust, mis viib rõõmuni, mis iseloomustab õndsate ja pühakute elu.    

Pühaduse teel on sageli takistusi, mis on võimalik ületada koostöös Püha Vaimuga. Me kõik puutume kokku aja märkidega. Kristlik kogukond võtab vastu ja elab läbi aja märke, ta on solidaarne ja elab täielikus teenimises – elab Jumala lapse elu. Ülemaailmselt on oluline näidata armastuse kohalolu kõikjal, eriti täna, kui meedia saadab meile järjepidevalt surma- ja hirmusõnumeid, märgata ja aidata ligimest, toimida üheskoos. Pühadus ei ole praktikas midagi muud kui täielikult välja elatud heategevus ja selle mõõt tuleneb kasvust, mille Kristus saavutab meis, niivõrd, kuivõrd me Püha Vaimu väe läbi eeskujuks võtame kogu oma elu elada Tema järgi (GE, 21). 

Sageli on kristlased maailmas muutunud võõrasteks ja palveränduriteks, kuid pühadus võib olla inspireeriv jõud, mis paneb just meid pühenduma õiglusele, rahule ja loodu kaitsmisele tänases maailmas. Pühadus aitab meid pidevalt püüelda rahu, vabaduse ja õigluse poole. 

Endiselt on laialt levinud arusaam pühadusest kui millestki kättesaamatust, vooruste kangelaslikkusest kui üleoleku seisundist, mis ei ole kõigile kättesaadav. Paavstlikust Püha Antoniuse ülikoolist õde Meloni selgitas, et nii see kindlasti ei ole ja rõhutas, et vooruste kangelaslikkust ei saa mõista kui pühendumust, millega inimene saavutab päästmise omal jõul, vaid see on kujundatud vastusena Jumala armule. Kristuse järgijad on Jumala poolt kutsutud mitte oma teenete tõttu, vaid vastavalt Tema eesmärgile ja armule. Nad on õigeks mõistetud Issandas Jeesuses, sest usu ristimise läbi saavad nad tõesti Jumala lasteks ning saavad ka osa jumalikust loomusest. Sellisel viisil on nad tegelikult tehtud pühaks. Seejärel peavad nad Jumala anni abil vastu võetud pühadusest kinni hoidma ja viima selle oma elus lõpule (Lumen Gentium, 40). Tema valis meid enne maailma loomist, et me oleksime pühad ja laitmatud Tema ees armastuses. 

Õde Melone jätkas, et pühak on jäljendatav mitte niivõrd oma individuaalsete žestide ja käitumise poolest, vaid pigem sellepärast, et ta avaldab sellist tõmbejõudu, et ka teised otsivad tema eeskujul oma Kristuse järgimise vormi. Ja see, mis pühakute eeskujul köidab, on arusaam ilusast, igati edukast elust.

Pühakute eludes tajutakse vahetult inimese potentsiaali avardumist Jumala armastuse kaudu. Mis teeb nad kaasaegseks iga inimese, igas ajastu jaoks, on see, et nad on täielikult omandanud Kristuse kuju, et nad suudavad öelda, nagu püha Paulus galaatlastele: "enam ei ela mina, vaid Kristus elab minus". Õde Meloni, rääkides Assisi püha Franciscusest, rõhutas tema eripära, mis tuleneb asjaolust, et iga põlvkond, iga ajastu on pidanud Franciscuse sõnumit oma aja kohta käivaks ja on tunnistanud selle kaasaegseks enda jaoks ja oma usuelu olukorrale. Seega võiks Assisi Franciscus olla heaks näiteks ja kaasteeliseks pühaduse teel käimisel ka tänases maailmas. 

Kuid mis on see pühaduse tee? „Pühaduse tee on kristliku elu süda,“ selgitas isa Federico Lombardi SJ, Joseph Ratzingeri fondi president, endine Püha Tooli pressiesindaja. Ta ütles, et on palju eeskujulikke pühakuid, sest igaüks on kutsutud pühadusele. Pühakud on osa suurest kogukonnast ja suhe nendega julgustab meid ja paneb meid tundma end Jumala rahvana. Esimene eeskuju, ütles isa Lombardi, on alati Jeesus Kristus. „Teel olles muutub Jeesuse eeskuju meile tuttavamaks. Pühakud annavad tunnistust sellele teel olemisest; keel, milles Issand meiega räägib, on pühade tunnistuse keel.“ Ta lisas, et selle sügavust mõistmiseks on praegusel ajal Kirikus vaja eeskujulikke preestreid ja pühasid perekondi, kes näitavad tõelise armastuse viise.  

Rosalba Manes, paavstliku Gregoriuse ülikooli piibliteoloogia professor, tuletas meelde, et paavst selgitab apostelliku ekshortatsioonis „Gaudete et Exsultate“, et Jeesus näitas meile oma lihtsuses, mida tähendab olla püha, kui ta rääkis õndsakskiitmistest. Selles peegeldub Jumala pilk, mida oleme kutsutud oma igapäevases elus rakendama. Jeesus, järeldas teoloog, kuulutab õndsusavaldustega oma elu ja missiooni programmi, kirjeldades oma leebet, halastavat, õiglusele orienteeritud stiili ning. oma elu avatud kätega, ehk seda, mida igaüks meist on ristimisega kutsutud elama, et õitseda pühaduse täielikkuses. 

Angela Anes Bello, endine paavstliku Lateraani Ülikooli filosoofia ajaloo professor, rõhutas, et Jeesus ei räägi abstraktselt alandlikkusest või vaesusest, vaid neist, kes näitavad end konkreetselt alandlikuna või vaesena. Pühadus, mis võib ja peab end juba selles elus ilmutama, on suunatud kokkuleppele, rahule inimeste vahel. Kokkuleppele, mida saab saavutada, kui olla leebe, armuline, õiglane, rahumeelne, lihtne, avatud ning kõik see saavutatakse patu ületamise kaudu. Pühakuks olemise ideaal ei ole kannatamine, järeldas professor Ales Bello, nagu see pühakute elulugude pealiskaudsel lugemisel näib, vaid ideaal on parem tee, mida ei saa saavutada ilma kannatusteta. Ta viitas siin näiteks Püha Risti Teresa Benedicta märtrisurmale. Kui kõik nõustuksid olema leebed, halastavad ja õiglased, siis ei oleks enam tagakiusamist. Kuid kurjus on maailmas jätkuvalt olemas, pühadus on omane neile, kes on maa sool, väike rühm, mis võib muutuda üha arvukamaks, kui me järgime Sõna. 

Sümpoosionil käsitleti ka digiajastu väljakutsete temaatikat. Digitaal- ja sotsiaalmeedia kasutamise võimalused ja riskid ei puuduta ainult pühaduse mainet, vaid see puudutab kõike ning on läbipõimunud erinevate eetiliste ja eluliste küsimustega. Aeg, kus me kogeme imelisi asju tehnoloogia kaudu, mis ühendab maailma ühest otsast teise, kuid mis nii sageli muutub informatsiooni ja vastuoluliste sõnumite segaduseks, milles on nii raske leida tõe ja armastuse kooskõla. Õnnis Carlo Acutis, noormees, keda kuulutati õndsaks aasta tagasi Itaalias, võiks olla digitaalajastu patrooniks. Ta leidis tõe ja armastuse kuulutamise vahendiks just digitehnoloogia ning muutis interneti vahendajaks Jumala ja noorte vahel Tema imeliste tegude kuulutamisel. Loomulikult vajaks antud teemade raamistik, mis käsitleb digitehnoloogiat, laiemat süvenemist ning lähtuvalt pühaduse mõistest ka laiemat arutlemist. 

Sümpoosion lõppes paavsti audientsiga. Kõik delegaadid said personaalselt tervitada paavsti ja vajadusel tutvustada oma pühakuks kuulutamise juhtumeid. Lõpusõnavõtus paavst ütles, et pühadus tekib kristlike kogukondade juures ja seda tunnustab Jumala rahvas ise, sest vaid neil on eriline võime pühaduse eeskujude ja silmapaistvate evangeeliumi tunnistajate äratundmiseks. See fama sanctitatis ehk pühaduse maine on oluline element tulevaste pühakute pühaduse tunnustamisel. Ilma selleta ei jõua ükski pühaku kandidaat ei õndsate ega pühakute tasemele. Siiski, jätkas paavst Franciscus, et on endiselt vaja kontrollida, et see pühaduse maine on spontaanne, stabiilne, püsiv ja levinud kristlikus kogukonnas, mitte kunstlikult tekitatud. Selleks uurib Pühakukskuulutamise dikaster väga täpselt piirjooni, mis piiritlevad pühaku kandidaadi pühaduse mainet.  

Paavst Franciscus rõhutas, et pühakud on väärtuslikud pärlid; nad on alati elus ja ajakohased ning ei kaota kunagi oma tähtsust. Paavst avaldas lootust, et nende eeskuju valgustab meie ajastu inimeste meelsust, elustab usku, elavdab lootust ja sütitab armastust, et igaüks tunneks tõmmet evangeeliumi ilu poole ja keegi ei eksiks mõttetuse ja meeleheite sünguses. Ta lõpetas oma pöördumise palvetava lootusega, et sümpoosioni arusaamad ja ettepanekud aitavad kirikul ja ühiskonnal tervikuna tajuda pühaduse märke, mida Issand ei lakka kunagi tõstatamast, mõnikord isegi kõige mõeldamatutel viisidel. 

Marge-Marie Paas
Rooma-Katoliku Kirik Eestis

https://ut-ee.zoom.us/j/91583433986?pwd=bWlmM3FRZmFmQzlzT2NCWWtJWGJBUT09

Meeting ID: 915 8343 3986
Passcode: 255917