Regina Caeli 1. mai 2005, 6. ülestõusmisaja pühapäev
Kallid vennad ja õed!
Ma pöördun esmakordselt teie poole sellelt aknalt, mille minu eelkäija armastatud kuju tegi tuntuks lugematule arvule inimestele üle maailma. Truu kohtumisele, millest sai kõigile kallis tava, toetas Johannes Paulus II pühapäev pühapäeva järel rohkem kui veerand sajandit Kiriku ja maailma ajalugu ning me tunneme jätkuvalt, et ta on meile lähemal, kui kunagi varem.
Minu esmane tunne on taas kord tänutunne kõigi nende ees, kes on mind neil päevil palvetega toetanud ning nende ees, kes on üle kogu maailma saatnud mulle sõnumeid ning häid soove.
Ma soovin eriti soojalt tervitada õigeusu kirikuid ning idakirikuid, kes just sellel pühapäeval tähistavad Kristuse ülestõusmist. Nende, meie armastatud vendade poole pöördun ma traditsioonilise rõõmusõnumiga: "Christos anesti!" Jah, Kristus on üles tõusnud, tõesti ta on üles tõusnud. Minu siiras soov on, et Ülestõusmispühade pühitsemine oleks nende jaoks ühehäälne usu palve ning Tema kiitus, kes on meie ühine Issand ning kes kutsub meid üles otsustavusega kõndima teel täieliku osaduseni.
Täna alustame me maikuud liturgilise mälestuspäevaga, mis on pühendatud Joosepile, töömehele. Selle päeva seadis sisse Paavst Pius XII , keda austusega meeles peame, täpselt 50 aastat tagasi, et rõhutada töö ning Kristuse ja Kiriku kohaloleku tähtsust töö alal. Ka tänapäeva ühiskonnas on vaja olle tunnistajaks "töö Evangeeliumile", millest Johannes Paulus II rääkis entsüklikas "Laborem Exercens". Ma loodan, et tööst ei tule puudus eriti noortel inimestel ning et töötingimused austaksid üha enam inimindiviidi väärikust.
Ma mõtlen hellusega kõigi töötajate peale ning tervitan neid, kes kuuluvad arvukatesse ühendustesse ning on kogunenud Püha Peetruse väljakule. Eriti tervitan ma sõpru ACLIst (Itaalia Tööliste Kristlik Ühendus), kes tänavu tähistavad oma asutamise 60. aastapäeva, ning ma julgustan neid jätkama elu valikuga "kristliku vendluse" kasuks, väärtuse kasuks, mida tuleb ellu viia töö ja ühiskondliku elu sfääris, et solidaarsusest, õiglusest ning rahust saaksid sambad, millele rajatakse inimkonna ühtsust.
Lõpuks pöörduvad mu mõtted Maarjale: maikuu on pühendatud eriti just temale. Oma sõnade ning veelgi enam oma eeskuju läbi õpetas Johannes Paulus II meid vaatlema Kristust läbi Maarja silmade, väärtustades eriti püha roosipärja palvet. Regina Caeli laulmisega usaldame me Neitsi kätesse kõik Kiriku ja inimkonna vajadused.
[Pärast Regina Caelit ütles Püha Isa:]
Neil päevil leian end tihti mõtlemas kõigile inimestele, kes kannatavad sõdade, haiguste ja vaesuse tõttu. Täna olen ma eriti lähedal Togo inimestele, kes kannatavad valulike sisevõitluste tõttu. Kõigi nende rahvaste jaoks palun ma harmoonia ja rahu andi.
Vatikan, 3. mai, 2005 (Zenit)
(tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.)