Paavsti 29. märtsi üldaudients A.D. 2006
Üldaudients
Kallid Vennad ja Õed
Apostellikule teenistusele rajatult elab Kirik - lihaks saanud Jumala Poja poolt kokku kutsutud kogukond - läbi aegade, rajades ning toites osadust Kristuses ja Vaimus, milleks on kutsutud igaüks ning milles igaüks võib kogeda Isa poolt antud lunastust. Kaksteist apostlit - nagu ütles Peetruse kolmas järglane Paavst Clementinus esimese sajandi lõpus - kindlustasid, et neil oleks järglasi (vrdl. 1 Clementius 42, 4) ja neile usaldatud missioon jätkuks ka pärast nende surma. Läbi sajandite on õigusjärgsete karjaste juhtimise all organiseerunud Kirik jätkanud elu maailmas osaduse müsteeriumina, peegeldades teatud viisil Kolmainsuse osadust, Jumala enda müsteeriumi.
Apostel Paulus mainib seda ülimat kolmainsuslikku allikat juba siis, kui ta soovib oma kristlastele: "Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!" (2 Kr 13:13). Need sõnad kordavad ilmselt osa vastsündinud Kiriku jumalateenistusest ning näitavad selgelt, kuidas Püha Vaimu poolt loodavas osaduses realiseerub ning väljendub Isa armastuse tasuta and Jeesuses Kristuses.
See tõlgendus, mis põhineb teksti poolt loodaval otsesel seosel kolme genitiivi vahel ("Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha vaimu osadus"), esitab "osadust" kui Vaimu konkreetset andi, Jumal-Isa armastuse ning Issanda Jeesuse poolt pakutava armu vilja.
Pealegi aitab vennalikku osadust rõhutav kontekst meil näha Püha Vaimu koinonias mitte vaid pea-aegu individuaalset osalust jumalikus elus (justkui igaüks oleks omaette), vaid loogiliselt ka "osadust" usklike vahel, mida sisendab Vaim ise selle osaduse looja ja peamise täideviijana (vrdl. Fl 2:1).
Võib kinnitada, et arm, armastus ja osadus, mis on vastavalt seotud Kristuse, Isa ja Vaimuga, on ühe, meie lunastusele suunatud, jumaliku tegevuse erinevad aspektid ning see tegevus loob Kiriku ning teeb Kirikust - nagu kolmandal sajandil ütles Püha Cyprianus - "rahvahulga, mille on kokku kogunud Isa, Poja ja Püha Vaimu ühtsus" ("De Oratione Dominica," 23: PL 4, 536, tsiteeritud "Lumen Gentium," 4).
Arusaama osadusest kui osalusest Kolmainu elus valgustab eriti jõuliselt Johannese Evangeelium, kus armastuse osadus, mis ühendab Poja Isaga ning inimestega, on samal ajal ka selle vennaliku ühtsuse eeskujuks ja allikaks, mis peab jüngreid omavahel ühendama: "armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!" (Jh 15:12; vrdl. 13:34). "Et nemadki oleksid meis" (Jh 17: 21,22). Sellest tulenevad inimeste osadus Kolmainu Jumalaga ning inimeste osadus omavahel. Maise palverännu jooksul saab jünger läbi osaduse Pojaga juba osaleda Tema ja Isa jumalikus elus: "Meie osadus on osadus Isaga ja tema Poja Jeesuse Kristusega" (1 Jh 1:3).
Selline elu osaduses Jumala ja üksteisega on Evangeeliumi kuulutamise tõeline lõppeesmärk, kristlusesse pöördumise lõppeesmärk: "Mida me oleme näinud ja kuulnud, seda me kuulutame ka teile, et teilgi oleks osadus meiega" (1 Jh 1:3). Seega pole võimalik osadeks lahutada seda topeltosadust Jumalaga ja meie vahel.
Mil iganes hävitatakse osadus Jumalaga, see tähendab osadus Isa, Poja ja Püha Vaimuga, hävib ka meievahelise osaduse juur ja allikas. Ning nagu me oleme kuulnud ei saa ka osadus Kolmainu Jumalaga olla elav ja tõeline kui me ei ela osaduses ükteisega.
Astugem veel üks samm edasi. Osadus - Püha Vaimu vili - saab toitu Armulaualeivast (vrdl 1 Kr 10:16-17) ning väljendub - justkui tulevast maailma ette aimates - vennalikes suhetes. Armulauas toidab Jeesus meid, ühendab meid enese, Isa ja Püha vaimuga ning omavahel ja see maailma hõlmav ühtsuse võrgustik on tulevase maailma etteaimdus meie ajastul.
Kuna osadus on tuleviku etteaimdus, on tegu anniga, millel on ka väga reaalsed tagajärjed; see paneb meid meie üksindusest ja meie eneste piiratusest väljuma ning lubab meil osaleda armastuses, mis ühendab meid Jumala ja üksteisega. Selle anni suurejoonelisuse mõistmiseks piisab vaid sellest, kui meenutame konflikte ja lahkarvamusi, mis mõjutavad suhteid üksikisikute, inimrühmade ning tervete rahvaste vahel. Ning kui jääb puudu ühtsuse annist Pühas Vaimus, siis on Inimkonna jagunemine vältimatu.
"Osadus" on tõesti hea uudis; see on abinõu, mille Issand on andnud kõiki tänapäeval ähvardava üksilduse vastu; see on kallihinnaline and, mis laseb meil tunda ennast omaks võetuna ning armastatuna Jumalas, tema Kolmainu nimel kokku kogutud Rahva ühtsuses; see on valgus, mis laseb Kirikul särada rahvaste hulgas ülendatud märgina: "Kui me ütleme: 'Meil on osadus temaga', kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel" (1 Jh 1:6-7).
Seega näitab Kirik ennast (kõigi ajaloo jooksul Kirikut iseloomustanud inimlike nõrkuste kiuste) imelise armastuse loominguna, mis ehitati üles selleks, et Kristust kuni aegade lõpuni lähendada igale mehele ja naisele, kes temaga tõeliselt kohtuda soovib. Ning Kirikus on Issand jätkuvalt meie kaasaegne. Pühakiri ei kuulu minevikku. Issand ei räägi minevikus, ta räägib olevikus, ta räägib meiega täna, annab meile valgust, juhatab meid eluteele, kingib meile vendluse ning valmistab sel viisil meid ette ja avab meid valgusele.
Tõlge: neitsimaarja.ee