ANGELUS 5. juuni 2005
BENEDICTUS XVIANGELUS
Püha Peetruse Väljakul
pühapäeval, 5. juunil, 2005
Kallid Vennad ja Õed,
Eelmisel reedel pühitsesime me Jeesuse Pühima Südame Suurpüha, mis on kristlaste hulgas sügavalt juurdunud. Piibli keelekasutuses viitab "süda" inimese keskmele, kus asetsevad tema tunded ja soovid. Lunastaja Südames kummardame me Jumala armastust inimkonna vastu, tema universaalse pääsemise tahet, tema piiritut halastust.
Kristuse Püha Südame austamine tähendab seega Südame kummardamist, mis, olles meid armastanud lõpuni, läbistati odaga ning millest kõrgelt ristilt voolas verd ja vett, mis on uue elu ammendamatuks allikaks.
Pühima Südame Suurpüha on ka Ülemaailmne Preestrite Pühaduse palvepäev, mis on sobiv võimalus palvetada, et preestrid ei asetaks midagi Kristuse armastusest kõrgemale. Õnnis piiskop Giovanni Battista Scalabrini, välja- ja sisserändajate kaitsja, oli sügavalt pühendunud Kristuse Südamele; me mälestasime teda 1. juulil, kui möödus 100 aastat tema surmast. Ta asutas skalabriniaanide nime all tuntud Püha Carlo Barromeo Misjoniordu meestele ja naistele, et kuulutada Evangeeliumi itaalia väljarändajatele.
Seda suurt piiskoppi meenutades pöörduvad mu mõtted nende poole, kes on oma kodumaast ning tihti ka oma perekonnast kaugel ning ma loodan, et nad kohtavad oma teel alati sõbralikke nägusid ning külalislahkeid südameid, mis annavad neile jõudu igapäevase elu raskuste keskel.
Süda, mis on kõige sarnasem Kristuse omale on kahtlemata Maarja Süda, tema süüta Ema Süda, ning just sellel põhjusel tõstab liturgia nad mõlemad meie ette austamiseks. Vastates Neitsi kutsele Fatimas, usaldagem kogu maailm tema Südamele, mille poole eile vaatasime erilisel viisil, et maailm võiks kogeda Jumala halastavat armastust ning tunda tõelist rahu.
(tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.)