Paavst Benedictus XVI läkitus paastuajaks 2006
"Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale" (Matteuse 9:36)Kallid vennad ja õed!
Paastuaeg on aeg, mis on pühendatud palverännakule Tema poole, kes on halastuse allikas. See on palverännak, millel Tema kõnnib koos meiega läbi meie viletsuse kõrbe, toetades ja toites meid teel Ülestõusmispühade suure rõõmu poole. Isegi selles "pimedas orus", millest räägib psalmist (psalm 23:4), kus kiusaja ärgitab meid meelt heitma või panema tühja lootust meie oma kätetööle, on Jumal meiega, et meie üle valvata ja meid toetada. Jah, isegi täna kuuleb Issand rahvahulkade karjet, kes igatsevad rõõmu, rahu ja armastuse järele. Nagu igal teiselgi ajastul, tunnevad nad end mahajäetuina. Kuid ometi isegi keset viletsust, üksindust, vägivalda ja nälga, mis vahet tegemata puudutab lapsi, täiskasvanuid ja vanureid, ei luba Jumal pimedusel võimust võtta. Minu kallis eelkäija Paavst Johannes Paulus II ütles, et on olemas "jumalik piir kurjusele" ning see piir on halastus ("Mälu ja Identiteet," lk. 19jj.). Selliste mõtetega olen ma selle sõnumi teemaks valinud Evangeeliumi teksti: "Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale" (Matteuse 9:36).
Selles valguses sooviksin peatuda teemal, mille üle tänapäeval palju vaieldakse: arengu küsimusel. Ka praegu püsib Kristuse kaastundega täidetud pilk inimestel ja rahvastel. Ta vaatab neid, teades, et jumalikku "plaani" kuulub nende kutsumus lunastusele. Jeesus teab, mis ohustab seda plaani ning tal hakkab rahvahulgast kahju. Ta teeb valiku kaitsta neid huntide eest isegi oma elu hinnaga. Jeesuse pilk puudutab inimesi ning rahvahulki ning ta toob nad kõik Isa ette, pakkudes ennast lunastusohvriks.
Sellest paasatõest valgustatuna teab Kirik, et kui me tahame soodustada arengut kogu täiuses, peab meie pilk inimkonnal võtma mõõtu Kristuse pilgust. Tegelikkuses ei ole võimalik vastust inimeste materiaalsetele ja sotsiaalsetele vajadustele eraldada nende sügavaimate südamesoovide täitmisest. Tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas, kus meie vastutus vaeste ees muutub üha selgemaks ja pakilisemaks, tuleb seda eriti rõhutada. Minu auväärne eelkäija paavst Paulus VI kirjeldas arengumaade skandaalset olukorda kui karjuvat ülekohut kogu inimkonna suhtes. Nõnda mõistis ta entsüklikas "Populorum Progressio" hukka "materiaalsete vajaduste täitmatajäämise nende jaoks, kellel puudub minimaalseltki eluks vajalik; nende moraalsed puudujäägid, keda sandistab isekus" ning "rõhuvad sotsiaalsed struktuurid, mis tulenevad kas omandiõiguse või võimu kuritarvitamisest, töötajate ekspluateerimisest või ebaõiglastest tehingutest" (ibif., 21).
Sellise kurjuse vastumürgina pakkus Paulus VI välja mitte ainult "suurema lugupidamise teiste väärikuse vastu, pöördumise vaesuse vaimu poole, koostöö ühise heaolu nimel, soovi rahu järele," vaid ka "ülimate väärtuste ning Jumala kui nende allika ja sihtpunkti tunnustamise inimeste poolt" (ibid.). Samas vaimus jätkates ütleb paavst, et kõige üle aga kõrgub "usk, Jumala and, mille inimese hea tahe vastu võtab, ning ühtsus Kristuse armastuses" (ibid.). Seega sunnib Kristuse pilk rahval meid jaatama selle "täiusliku humanismi" tõelist sisu, millest Paulus VI sõnul koosneb "inimese ja kõigi inimeste terviklik ja igakülgne areng" (ibid., 42). Sel põhjusel ei seisne Kiriku esmane panus inimkonna ja rahvaste arengusse lihtsalt materiaalsete vahendite ja tehniliste lahendite pakkumises. Pigem koosneb see Kristuse tõe kuulutamisest, kes kasvatab südametunnistust ning õpetab, milline on inimese ja töö tõeline väärikus; see tähendab kultuuri edendamist, mis vastab tõeliselt kõigile inimkonna küsimustele.
Ükskõiksus ja enesekesne isolatsioon nii paljusid inimesi puudutava vaesuse väljakutsega silmitsi seistes on täielikuks kontrastiks Kristuse pilgule. Paastumine ning almuste andmine, mida Kirik paastuajaks eriti soovitab, on sobivaks viisiks, kuidas me võime selle pilguga ühineda. Pühakute eeskujud ning Kiriku misjonitegevuse pikk ajalugu pakuvad väärtuslikke vihjeid selle kohta, kuidas kõige tõhusamalt arengut toetada. Isegi sellel ülemaailmse vastastikuse sõltuvuse ajastul on selge, et mitte ükski majanduslik, sotsiaalne või poliitiline kava ei suuda asendada seda enese teisele andmist, mille läbi väljendub armastus. Need, kes tegutsevad Evangeeliumi loogika kohaselt elavad usus kui sõpruses Lihakssaanud Jumalaga ning kannavad nagu Temagi oma ligimeste materiaalsete ja vaimsete vajaduste koormat. Nende jaoks on see ammendamatu müsteerium, mis on väärt lõputut hoolt ning tähelepanu. Nad teavad, et see, kes ei anna Jumalat, annab liiga vähe; nagu õnnis Kalkutta Teresa sageli märkis on kõige suurem vaesus mitte tunda Kristust. Seega peame me aitama teistel leida Jumalat Kristuse halastavas näos. Sellise perspektiivita puudub tsivilisatsioonil kindel alus.
Tänu Pühale Vaimule kuulekatele meestele ja naistele on Kirikus tekkinud palju heategeva töö vorme, mille eesmärgiks on arengut soodustada: haiglad, ülikoolid, kutsekoolid ja väikefirmad. Sellised algatused näitavad üles Evangeeliumi poolt puudutatud inimeste ehtsat humanitaarset muret, mis läheb kaugemale kõigist teistest sotsiaalhoolekande vormidest. Need headtegevad ettevõtmised näitavad teed, kuidas saavutada üleilmastumist, mis keskendub inimkonna tõelisele heaolule ning seega ka teed, mis viib ehtsa rahuni. Kirik, kellel nagu Kristusel hakkab rahvahulkadest hale, peab täna oma kohuseks paluda poliitilisi liidreid ning neid, kelle kätes on majanduslik ja finantsvõim, et nad soodustaksid arengut, mis põhineb iga mehe ja naise väärikuse austamisel. Oluline lakmustest nende jõupingutuste edukuse hindamiseks on usuvabadus, mida ei saa mõista vaid vabadusena Kristust kuulutada ja pühitseda, aga ka võimalusena aidata kaasa sellise maailma ülesehitustööle, mida elavdab armastus. Selliste jõupingutustega peab kaasas käima ka inimese sügavaimatele muredele vastust pakkuvate ehtsate relgioossete väärtuste keskse rolli tunnustamine ning inimese isiklikule ja ühiskondlikule vastutusele eetilise motivatsiooni pakkumine. Just selliste kriteeriumite alusel peaksid kristlased poliitiliste juhtide programme hindama.
Me ei saa eirata tõsiasja, et ajaloo jooksul on ennast Jeesuse jüngriteks pidavad inimesed palju vigu teinud. Sageli on nad tõsiste probleemidega silmitsi seistes mõelnud, et nad peaksid esmalt seda maailma parandama ning alles hiljem teisele maailmale mõtlema. Oli suur kiusatus uskuda, et pakiliste vajadustega silmitsi seistes on esimeseks kohuseks muuta väliseid struktuure. Tagajärjeks oli, et mõnede inimeste jaoks sai kristlusest omamoodi moraaliõpetus ning "uskumine" asendati "tegemisega".
Seega oli igati õige minu õnnistatud eelkäija paavst Johannes Paulus II märkus: "Tänapäeval on kiusatus taandada kristlus pelgalt inimlikule tarkusele, heaolu pseudoteadusele. Meie tugevalt ilmalikustunud maailmas on toimunud `järk-järguline lunastuse ilmalikustumine`, nõnda et püüeldakse inimese heaolu poole, kuid see inimene on poolik. ... Meie aga teame, et Jeesus tuli tooma terviklikku lunastust" ("Redemptoris Missio," 11).
Paastuaeg asetab meie ette just selle tervikliku lunastuse, näidates suunda Kristuse võidu poole kõige kurja üle, mis meid rusub. Pöördudes Taevase Isa poole, pihisakramendi läbi Tema halastust kogedes avastame me pilgu, mis meid sügavalt läbi uurib ning annab rahvahulkadele ning igaühele meist uue elu. See taastab usalduse nendes, kes ei alistu skeptitsismile, avades nende ees igavese õndsuse väljavaate. Läbi ajaloo ei puudu Tema armastuse särav tunnistus isegi siis, kui vihkamine tundub olevat ülekaalus. Me usaldame oma paastuaegse rännaku Maarja, "lootuse elava allika" (Dante Alighieri, "Paradiis", XXXIII, 12) kätesse, et ta võiks meid juhtida oma Poja juurde. Ma usaldan tema kätesse eriti rahvahulgad, kes kannatavad vaesuse all ning hüüavad abi, toetuse ja mõistmise järele. Selliste mõtetega annan ma südamlikult teile kõigile erilise apostelliku õnnistuse.
Vatikanis, 29. september, 2005
BENEDICTUS PP. XVI
Tõlge: neitsimaarja.ee - Erilised tänud Beritile