Benedictus XVI (sünninimi Joseph Alois Ratzinger; sündinud 16. aprillil 1927) on paavst alates 19. aprillist 2005. Ta on 265. paavst ja tuntuim katoliiklik teoloog tänapäeval. Ta kavatseb ametist loobuda 28. veebruaril 2013 kell 20 kohaliku aja järgi. Joseph Alois Ratzinger sündis vaiksel laupäeval 16. aprillil 1927 kohaliku aja järgi kella 4.30 paiku varahommikul Saksamaal Baieris Inni äärses Marktlis (Marktl am Inn) praegusel aadressil Marktplatz 11 (varem Schulstrasse 11) politseinik Joseph Ratzingeri (1877–1959) ja koka Maria Peintneri (1884–1963) kolmelapselises peres noorimana ning ristiti samal päeval kella 8.30 paiku kohalikus Püha Oswaldi kirikus vikaar Josef Stangli poolt. Tal on vend Georg Ratzinger ja õde Maria Ratzinger. Tulevase paavsti vanaonu Georg Ratzinger oli preester ja Riigipäeva liige. Perekond kolis 11. juulil 1929 Tittmoningisse. 1932. aastal külastas linna kardinal Michael von Faulhauber. Samal aastal kolisid Ratzingerid sealt Inni äärsesse Auschausse (Auschau am Inn), sest isa suhtus kriitiliselt natsionaalsotsialistlikusse parteisse. 1937 asusid Ratzingerid elama Traunsteini linna lähedal asuvasse Hufschlagi külla, kus isa läks samal aastal teenistusest erru. 9. juunil 1937 konfirmeeris tulevase paavsti kardinal Faulhaberi. 1941 pidi Joseph Ratzinger astuma Hitlerjugendisse. Samal ajal hukati Saksamaa eutanaasiaprogrammi alusel üks tema Downi sündroomiga sugulane. 1943 teenis Ratzinger õhutõrje abiväes Müncheni lähedal Ludwigsfeldis asuvate BMW tehaste kaitsetöödel, sealt saadeti ta hiljem Unterföhringisse ja Innsbrucki, kust nende abiüksus saadeti edasi Gilchingisse. Gilchingis teenis Ratzinger hävituslennukite baasis sidetöödel. 10. septembrist 20. novembrini 1944 püstitas Ratzinger Ungari piiri ääres tankitõkkeid. Detsembris 1944 mobiliseeriti ta armeesse ja saadeti esmalt õppustele Traunsteini. Terviseprobleemide tõttu ei osalenud Ratzinger õppustel, teda ei saadetud ka rindele, vaid ta teenis mitmetes toimkondades. Aprillis või mais 1945 põgenes Ratzinger väeosast ja saabus koju, kust ta taheti taas armeesse mobiliseerida. Pärast Saksamaa okupeerimist vangistati ta liitlasvägede poolt ja ta viibis USA hallatavas sõjavangide laagris Ulmi lähedal, kust vabanes 19. juunil 1945. 120 kilomeetrise kodutee läbis Ratzinger hääletades.

Paavst Benedictus XVI sünnikoht Marktl am Innis. Joseph Ratzinger asus 1945 õppima Freisingi vaimulikus seminaris. Ta sai 28. oktoobril 1950 alamdiakoniks, 29. oktoobril 1950 diakoniks ja ordineeriti 29. juunil 1951 preestriks kardinal Faulhaberi poolt Freisingi toomkirikus. Ratzinger asus 1947 õppima Müncheni vaimulikus seminaris ja seejärel Müncheni ülikoolis teoloogiat ja filosoofiat. Ta oli mõjutatud Gertrud von le Forti, Ernst Wiecherti, Fjodor Dostojevski, Elisabeth Langgässeri, Theodor Steinbücheli, Martin Heideggeri ja Karl Jaspersi töödest. 11. juulil 1953 sai ta teoloogiadoktoriks väitekirjaga „Volk und Haus Gottes in Augustins Lehre von der Kirche.” 21. veebruaril 1957 sai ta Müncheni ülikooli professoriks väitekirjaga „Die Geschichtstheologie des heiligen Bonaventura.” 1962–1965 osales Ratzinger II Vatikani oikumeenilisel kirikukogul kardinal Joseph Fringsi nõunikuna. 1972 asutas ta koos Hans Urs von Balthasari ja Henri de Lubaciga teoloogiaajakirja “Communio”. Joseph Ratzinger oli kardinal 28 aastat, enne teda oli selles ametis paavstidest viimati veel kauem Benedictus XIII. Kardinal Ratzinger oli üks Johannes Paulus II lähemaid kaastöölisi ning mõjukamaid isikuid Vatikanis. Ta osales 30. septembrist 29. oktoobrini 1977, 26. septembrist 25. oktoobrini 1980, 29. septembrist 28. oktoobrini 1983, 1. oktoobrist 30. oktoobrini 1987, 30. septembrist 28. oktoobrini 1990, 2. oktoobrist 29. oktoobrini 1994 ja 30. septembrist 27. oktoobrini 2001 maailma piiskoppide sinodil. Ta osales 24. novembrist 8. detsembrini 1985 erakorralisel maailma piiskoppide sinodil, 28. novembrist 14. detsembrini 1991 Euroopa piiskoppide assambleel, 10. aprillist 8. maini 1994 Aafrika piiskoppide assambleel, 16. novembrist 12. detsembrini 1997 Ameerika piiskoppide assambleel, 29. aprillist 14. maini 1998 Aasia piiskoppide assambleel, 22. novembrist 12. detsembrini 1998 Okeaania piiskoppide assambleel ja 1. oktoobrist 23. oktoobrini 1999 Euroopa piiskoppide assambleel. Kardinal Ratzinger osales 16. septembrist 24. septembrini 1978 Ecuadoris peetud III Neitsi Maarja kongressil. Tema soovitusel avaldati 26. juunil 2000 Fatima kolmas saladus. 3. jaanuaril 1999 oli kardinal Ratzinger paavsti saadik Paderbornis ja 6. oktoobril 2002 Regensburgis. 11. mail 2003 oli ta legaat Poolas, kus tähistati 750 aasta möödumist püha Stanisławi kanoniseerimisest. 27. märtsil 2004 oli Ratzinger paavsti esindaja Viinis kardinal Franz Königi matustel. Pärast Johannes Paulus II surma pidas Ratzinger oma eelkäija reekviemimissat. Kardinal Ratzinger osales 3 konklaavil 1978–2005. Viimane paavst, kes kardinalina osales 3 konklaavil, oli Clemens XII. 

Isiklikku
Benedictus XVI räägib mitut keelt: saksa, itaalia, inglise, prantsuse, portugali ja ladina keelt. Ta mängib klaverit ning tema lemmikheliloojad on Mozart ja Beethoven. Kui ta 30. aprillil 2005 kolis Vatikani, lasi ta sinna tuua klaveri. Tema lemmikloomad on kassid. Benedictus XVI on esimene paavst, kes kasutab iPodi. 28. juunil 2006 kingiti talle kasutamiseks Volvo XC90. Tema lemmikõlu on Franziskaner Weissbier. Paavstile meeldivad Piemonte vein ja limonaad. Paavst sai 2012 elektriauto Renault Kangoo Maxi Z.E. omanikuks. Paavst saatis 2011 Vatikani Twitteri kontolt esimese sõnumi. Ta saatis 12. detsembril 2012 esimese Twitteri sõnumi oma isiklikult Twitteri kontolt: “ "Dear friends, I am pleased to get in touch with you through Twitter. Thank you for your generous response. I bless all of you from my heart." [Kallid sõbrad! Mul on hea meel olla teiega ühenduses Twitteri kaudu. Ma tänan teid teie helde vastukaja eest. Ma õnnistan teid kõiki oma südamest]. ” Kuna ta vajutas iPadile liiga kõvasti, ei läinud sõnum esimesel 2 katsel teele. Alles kui peapiiskop Claudio Maria Celli paavsti juhendas, saatis Benedictus sõnumi ära. 

Ametid
 1951–1952 München-Moosachi koguduse abipreester ja München-Bogenhauseni koguduse kaplan 1952–1959 Freisingi ülikooli dogmaatika ja fundamentaalteoloogia dotsent 1959–1963 Bonni ülikooli teoloogiaprofessor 1963–1966 Münsteri ülikooli teoloogiaprofessor 1966–1969 Tübingeni ülikooli teoloogiaprofessor 1969–1977 Regensburgi ülikooli teoloogiaprofessor, ülikooli asepresident ja rahvusvahelise teoloogiakomisjoni liige 24. märts 1977 – 15. veebruar 1982 Müncheni ja Freisingi peapiiskop (pühitseti piiskopiks 28. mail 1977 Würzburgi piiskopi Josef Stangli poolt) 27. juuni 1977 – 5. aprill 1993 Santa Maria Consolatrice al Tiburtino kardinalpreester 1980–1994 piiskoppide sinodi üldsekretariaadi liige 25. november 1981 – 2. aprill 2005 Usudoktriini kongregatsiooni prefekt, paavstliku piiblikomisjoni ja rahvusvahelise paavstliku teoloogiakomisjoni president 1986–1992 katekismust redigeeriva paavstliku komisjoni esimees 5. aprill 1993 – 19. aprill 2005 Velletri-Segni kardinalpiiskop 9. november 1998 – 30. november 2002 kardinalide kolleegiumi asedekaan 30. november 2002 – 19. aprill 2005 Ostia kardinalpiiskop ja kardinalide kolleegiumi dekaan. 

2005. aasta konklaav
 Benedictus XVI valiti paavstiks Leo IX mälestuspäeval 19. aprillil 2005 ja pühitseti ametisse 24. aprillil. Ta võttis nime Benedictus XV järgi. Ta oli 6 (või 7) sakslane, kes valiti paavstiks, enne teda valiti viimase sakslasena paavstiks Victor II (või Stephanus IX). Benedictus XVI sai paavstiks 78 aastaselt, viimati sai veel vanemalt paavstiks Clemens XII, kes valiti 1730. Ta on vanim sakslane ja vanim Benedictuse nimeline paavst, kes nii kõrges vanuses sai paavstiks. Enne Benedictust sai viimati kardinalpiiskopina paavstiks Pius VIII ja kardinalide kolleegiumi dekaanina Paulus IV. Benedictus XVI oli kolmas ja viimane Paulus VI pühitsetud kardinal, kes sai paavstiks. 18. aprillist 19. aprillini 2005 toimunud konklaavil osalesid 115 kardinali 52 riigist. Esimene hääletusvoor toimus 18. aprillil, mille järel anti umbes kell 20:05 (Eesti aja järgi 21:05) musta suitsuga teada vooru läbikukkumisest. 19. aprillil kell 7:30 hommikul toimus missa ja seejärel peeti 2 vooru, kuid kella 11:50 paiku anti musta suitsuga teada, et voorud lõppesid tulemusteta. Samal päeval toimus neljas hääletusvoor ja kell 17:50 ilmus Sixtuse kabeli korstnast hallikasvalge suits, mille järel hakkasid Püha Peetruse basiilika kellad lööma. See oli suurima osavõtjate arvuga konklaav ajaloos. Kaks kardinali, Ratzinger ja William Wakefield Baum, olid pühitsetud Paulus VI poolt, ülejäänud Johannes Paulus II poolt. Hääleõigust omanud kardinalid Adolfo Antonio Suárez Rivera ja Jaime Lachica Sin ei saanud tervislikel põhjustel konklaavil osaleda. Konklaavil osales Euroopast 58 kardinali 19 riigist, Ameerikast 34 kardinali 14 riigist, Aafrikast 11 kardinali 10 riigist, Aasiast 10 kardinali 7 riigist, Okeaaniast 2 kardinali 2 riigist. Erinevate religioossete institutsioonide liikmeid oli 22. 

Suhted kiriku institutsioonidega

Vatileaksi skandaal 
Ajakirjanik Gianluigi Nuzzi avalikustas jaanuaris 2012 erinevates meediaväljaannetes mitmeid peapiiskop Carlo Maria Viganò dokumente, milles vaimulik taunis korruptsiooni Vatikanis. Kui avalikkusesse jõudis üha enam salastatud dokumente, määras Benedictus XVI 24. aprillil 2012 ametisse komisjoni, kuhu kuulusid kardinalid Julián Herranz Casado, Jozef Tomko ja Salvatore De Giorgi. Mais 2012 ilmus Nuzzi teos "Sua Santita", mille kirjutamisel toetus ta paavsti ülemteenri Paolo Gabriele antud salajaste dokumentide sisule. Nende alusel viitas Nuzzi mitmetele Vatikanis teostatud korruptiivsetele hangetele, millega soositi firmasid ja eraisikuid. Gabriele selgitas, et ta soovis paavsti erasekretäri dokumentidest koopiaid tehes „lõpetada katoliku kirikus levivat korruptsiooni“. Gabriele arreteeriti varguses süüdistatuna mais ja 23. juulil võeti ta koduaresti alla. Itaalia ajakirjandus on hiljem spekuleerinud, et mõni kardinal võis Gabrielet dokumentide lekitamisel oma huvides ära kasutada. 6. oktoobril 2012 mõisteti Gabriele 18 kuuks vangi, kuid paavst andis 22. detsembril 2012 Gabrielele armu. 10. novembril 2012 mõistis kohus Vatikani programmeerija Claudio Sciarpelletti tingimisi 2 kuuks vangi Gabriele abistamise eest. Lisaks vallandas Vatikani panga järelvalvenõukogu mais 2012 ametist Vatikani panga juhi Ettore Gotti Tedeschi, keda süüdistati ebaprofessionaalses töös ja rahapesus. Tedeschi kinnitas, et soovis panga tööd muuta pädevamaks. Paavst nentis 30. mail 2012, et „kuulujutud heidavad Pü

Kuuria 
  • 21. aprillil 2005 kinnitas Benedictus XVI ametisse kuuria ametnikud, tema erasekretäriks on Georg Gänswein. 
  • 24. aprillil 2005 määras ta kardinal Francis Arinze Velletri kardinalpiiskopiks. 
  • 30. aprillil 2005 määras ta kardinal Angelo Sodano kardinalide kolleegiumi dekaaniks. Asedekaaniks sai kardinal Roger Etchegaray. 
  • 13. mail 2005 määras ta William Joseph Levada usudoktriini kongregatsiooni prefektiks. 
  • 5. septembril 2005 sai kardinal Theodore Edgar McCarrick paavsti nuntsiuselt USAs kirja, milles paavst soovitas tal jääda Washingtoni peapiiskopi ametisse veel kaheks aastaks, kuid 16. mail 2006 tunnustas Benedictus XVI kardinali loobumist ametist. 
  • 1. detsembril 2005 vabastas ta Vatikani proteoloogi ametist kardinal Georges Marie Martin Cottieri, kelle asemele määrati Wojciech Giertych. 
  • 10. detsembril 2005 määras paavst Jumalateenistuse kongregatsiooni sekretäriks peapiiskop Albert Malcolm Ranjith Patabendige Doni. 
  • 13. märtsil 2006 alustas Benedictus XVI kuuria nelja ametkonna ühendamist ja määras kardinal Paul Poupardi religioonidevahelise dialoogi nõukogu esimeheks. 
  • 20. mail 2006 asus evangeliseerimise kongregatsiooni prefekt kardinal Crescenzio Sepe Napoli peapiiskopi ametisse, uueks prefektiks määrati kardinal Ivan Dias. 22. juunil 2006 tunnustas ta kardinal Angelo Sodano loobumist riigisekretäri ametist 15. septembril samal aastal, kelle asemele määrati kardinal Tarcisio Bertone. Samal päeval loobus ametist Vatikani paavstliku komisjoni president kardinal Edmund Szoka, kelle asemele määrati välisminister Giovanni Lajolo. Vatikani uueks välisministriks sai 15. septembril 2006 peapiiskop Dominique Mamberti. 
  • 4. juulil 2006 toimus kardinalide 40 üldistung, millel arutati Vatikani probleeme. 
  • 31. oktoobril 2006 vabastas ta vaimulikkonna kongregatsiooni prefekti kohalt kardinal Darío Castrillón Hoyosi ja määras tema asemel uueks prefektiks kardinal Cláudio Hummesi. 
  • 6. detsembril 2006 määras paavst Varssavi peapiiskopiks Stanisław Wielgusi, kelle tagasiastumispalve ta 7. jaanuaril 2007 rahuldas. 
  • 4. aprillil 2007 määras ta camerlengoks kardinal Bertone. 
  • Mais 2007 taasmoodustas paavst Religioonidevahelise Dialoogi Paavstliku Nõukogu, mis aasta varem oli liidetud Paavstliku Kultuurinõukoguga. 
  • 27. juunil 2008 määras ta Rooma kardinalvikaariks Agostino Vallini. 
  • 5. oktoobril 2008 avas Benedictus XVI Vatikanis piiskoppide sinodi. Ta tõdes, et kaasaegne kultuur on usust nii kaugenenud, et Jumal kuulutatakse surnuks ja terved rahvad kaotavad identiteedi. Ta sekkus 14. oktoobril sinodi töösse, soovides oma ettekandes näha sinodi lõppdokumendis soovitust piibliteadlastele ja teoloogidele koostööks. Ta rõhutas, et piibliuurimine lähtuks usus sisust. 
  • Benedictus XVI määras 24. oktoobril 2009 paavstliku konsiiliumi Iustitia et Pax (Õigluse ja rahu nõukogu) juhiks kardinal Peter Kodwo Appiah Turksoni ja teiseks sekretäriks ilmikust naisametniku Flaminia Giovanelli. 
  • 28. juunil 2010 moodustas paavst Uue Evangelisatsiooni Paavstliku Nõukogu, mille presidendiks sai peapiiskop Salvatore Fisichella. 
  • Ta määras 5. jaanuaril 2012 Penitentiarumi juhiks Manuel Monteiro de Castro. 
  • Paavst andis 1. detsembril 2012 korralduse, mille alusel peavad piiskopid tõhustama järelevalvet katoliiklike heategevusorganisatsioonide üle, et need järgiks katoliiklikke põhimõtteid.  

Benediktlased 
 Paavst saatis 20. septembril 2008 läkituse benediktlastele, kutsudes munki tsivilisatsiooni päästma. Ta saatis 7. märtsil 2009 ja 23. septembril läkitusi benediktlastele. Ta saatis 13. märtsil 2009 läkituse benediktiini nunnadele. Ta külastas 24. mail 2009 benediktlaste Monte Cassino kloostrit. 

Bosco salesiaanid 
Paavst saatis 31. märtsil 2008 läkituse Bosco salesiaanide üldkapiitlile. 

Catholic Action 
Paavst tunnustas 8. detsembril 2009 Itaalia Azione Cattolica (Catholic Action) liikumise tegevust. Ta tunnustas 30. jaanuaril 2011 Rooma Catholic Actioni tegevust. Ta on kohtunud korduvalt Catholic Actioni liikmetega. 

Focolare 
3. juuniks 2006 valmistasid Chiara Lubichi rajatud Focolare liikumise liikmed Roomas Santa Cuore Immacolato di Maria kirikut ette paavsti poolt läbi viidavaks nelipühi vigiiliaks, kus osalesid kümnekonna katoliku kirikusse kuuluva liikumise esindajad. Ta saatis 8. veebruaril 2007 Focolare liikumisega seotud piiskoppidele läkituse. Ta on tunnustanud entsüklikas Caritas in Veritate Focolare majandusmudelit. Ta tunnustas 26. detsembril 2012 Focolare liikumise tegevust.

Frantsisklased 
9. novembril 2005 avaldatud motu proprios De basilicis sätestas Benedictus XVI legaadiks määratud kardinali kohustused frantsisklastele kuuluvas Assisi Santa Maria degli Angeli ja San Francesco konventides ning basiilikates. Ta laiendas ühtlasi kohaliku piiskopi jurisdiktsiooni mõlema basiilika üle, põhjendades seda vajadusega kohustada frantsisklasi tegema tihedamat koostööd kohaliku kogudusega, millega ta tühistas Paulus VI poolt Assisi frantsisklastele omistatud eristaatuse. Benedictus XVI määras 19. novembril 2005 Assisi-Nocera Umbra – Gualdo – Tadino piiskopiks Domenico Sorrentino. 26. jaanuaril 2006 ja 18. aprillil 2009 kohtus Benedictus XVI minoriidi frantsiskaanide ordukindrali José Rodríguez Carballoga. 21. veebruaril 2006 määras Benedictus XVI legaadiks Assisisse kardinal Attilio Nicora. Ta saatis 18. aprillil 2009 frantsisklastele läkituse. 

Jeruusalemma Püha Haua rüütliordu 
Ta määras 15. märtsil 2012 Jeruusalemma Püha Haua rüütliordu suurmeistriks kardinal Edwin Frederick O'Brieni. 

Jesuiidid 
Benedictus XVI kohtus 17. veebruaril 2006 jesuiitide ülemkindrali Peter Hans Kolvenbachiga, kes oli teatanud, et loobub ülemkindrali ametist hiljemalt 2008. aastal. 22. aprillil 2006 peeti Vatikanis missa, millel osales ka Kolvenbach. Benedictus XVI on kuulutanud pühakuks ühe ja kardinaliks kaks jesuiiti. Ta määras Vatikani pressisekretäriks jesuiit Federico Lombardi. Paavst kohtus jesuiitide ülemkindrali Adolfo Nicolásiga 26. jaanuaril 2008 ja 21. veebruaril 2008. Ta saatis 21. veebruaril 2008 läkituse jesuiitidele. 

Malta ordu 
23. juunil 2006, 22. juunil 2007 ja 2. detsembril 2007 kohtus Benedictus XVI Malta ordu suurmeistri Andrew Bertiega. 23. juunil 2008, 25. juunil 2010 ja 25. juunil 2011 kohtus ta Malta ordu suurmeistri Matthew Festingiga. 

Neokatehumenaalne Tee 
12. jaanuaril 2006 lähetas Benedictus XVI Vatikanis 200 neokatehumeenide misjoniperekonda jutlustama maailma eri piirkondadesse. Ta tunnustas neokatehumeenide tegevust misjoneerimisel, kuid ta kohustas Neokatehumenaalse Tee liikumist pidama kinni katoliku kiriku liturgilistest normidest, mis sisalduvad katoliku kiriku poolt tunnustatud liturgilistes raamatutes. Paavsti vastavasisuline avaldus oli ajendatud sellest, et kardinal Francis Arinze saatis 1. detsembril 2005 liikumise rajajatele kirja, milles rõhutati katoliku kirikus kasutatavate liturgiliste normide täitmise vajadust. 27. mail 2007 kohtus paavst liikumise rajaja Kiko Argüelloga. Ta tunnustas 12. jaanuaril 2009 neokatehumeenide tegevust ja kohtus 17. jaanuaril 2011 neokatehumeenidega. Ta kohtus 20. jaanuaril 2012 Neokatehumenaalse Tee liikumise esindajatega, kui Ilmikute paavstlik komisjon oli liikumise muudatusi tunnustanud. Paavst nimetas liikumist „eriliseks anniks, mille Püha Vaim on meile andnud meie ajal“. Samas rõhutas paavst, et liikumises osalejad ei distantseeruks tavakoguduste liikmetest. 

Opus Dei 
Benedictus XVI saatis 22. septembril 2005 kirja Opus Dei prelaadile piiskop Javier Echevarríale. 10. aprillil 2006 kinkisid Opus Dei üliõpilased paavstile sünnipäevaks klaverikujulise šokolaaditordi.

Püha Johannese vendade kommuun 
15. veebruaril 2006 kohtus Benedictus XVI Vatikanis dominikaani preestri Marie-Dominique Philippe’i eestvedamisel korraldatud palverännakul viibinud Püha Johannese vendade kommuuni (La Communauté Saint Jean) liikmetega. Paavst rõhutas kohtumisel, et kommuun õpiks mineviku kogemustest ja oleks hoolikam uute liikmete vastuvõtmisel, vaagides eelnevalt hoolikalt liikmekandidaatide religioosset kutsumust. 

Somaschi regulaarkanoonikud 
Ta saatis 20. juulil 2011 läkituse Somaschi regulaarkanoonikutele.  

Vabastuse ja osaduse vennaskond 
26. augustil 2005 kohtus Benedictus XVI Vatikanis Hispaania preestri Julián Carróniga, kes on Vabastuse ja osaduse vennaskonna (la Fraternidad de Comunión y Liberación, Fraternity of Communion and Liberation, C.L.) president. 21. veebruaril 2006 mälestas Benedictus XVI liikumise rajajat preester Luigi Giussanit.