Taevane ja maapealne hool

Tekst: Tiina Väljaste

/.../

Pehme helinaga kutsub Tartu Katoliku Kooli kell tundi. Viimaks ometi vakatavad koridorid ja direktriss saab aja maha võtta. Ta istub – sihvakas oma laias rüüs – lihtsasse vanasse kontoritooli, asetab jala üle põlve ning jääb helehallide silmadega küsivalt vaatama. Silmitsen tema paberitega koormatud töölauda ja tunnen huvi, kuidas vaimuliku elu taolise organiseerimise-koordineerimisega kokku kõlab. "Kui oleks minu teha, valiksin koha, kus mind poleks nii palju näha. Kus ma ei peaks teisi juhtima," lausub õde Vojtecha (35) pikkamisi, saledaid sõrmi põlvedel kokku põimides. "Ent nunnaks hakates teadsin, et pean olema valmis väljakutseteks." Algus oli tõesti raske. Katoliku Kool arenes kümme aastat tagasi välja kiriku juures tegutsevast lasteaiast. Kõigepealt esimene, järgmisel aastal juba teine, kolmas klass – nii liiguti pikkamisi edasi. Kui õde Vojtecha viis aastat tagasi direktoriks paluti, polnud koolil ei sekretäri, õppeala- ega majandusjuhatajat. Võõramaalasena ei teadnud ta Eesti riigi seadustest midagi. Siis aga tegi läbi koolijuhtide ametikoolituse, käis külas erinevatel õppeasutustel, uuris ja püüdis aru saada. Pikkamööda tulid teadmised. Õde Vojtecha rõhutab, mille poolest ta oma kooli erilisena näeb: "Õpetame lastele armastust, üksteise aitamist, andeksandmist ja andekspalumist. Meile on viisakus ja üksteisega arvestamine sama olulised kui teadmised."

Saamislugu
Oli aasta 1936. Maailmas oli tunda sõja eelaimdust, kui Eestisse saabusid frantsiskaani nunnad. Kuigi kaua nad siinset rahvast teenida ei jõudnud – nõukogude okupatsioon lõpetas kloostrikillukese tegevuse. Üheksa õde pöördusid tagasi koju, kolm tšehhitari jäid salaja Tartusse. Nad tõmbasid nunnarüü asemel selga seeliku ja hakkasid elama pealtnäha ilmalikku elu. Kui viiskümmend aastat hiljem piirid avanesid ning saabus võimalus kodumaale naasta, oli üks nunnadest juba manalateed läinud. Nende sõnum Tšehhimaal oli selge: Eestisse on vaja rajada uuesti klooster. Õde Vojtecha tunnistab naeratades, et küllap sai ta siia tulles kaasa nende kahe vana nunna armastuse Eestimaa vastu. "Jõudsime Tartusse 1997. aasta augustis – õde Hyacinta ja mina – ning asusime elama paari pisikesse tuppa siinsamas koolimajas. Andsime lastele usuõpetuse tunde, mina ka inglise keelt. Aasta hiljem palusid kolleegid mul hakata kooli juhatama." Mõni minut hiljem õnnestub mul ka teise siinse teerajaja, õe Hyacintaga tuttavaks saada. Direktorikabineti uks avaneb ning selle vahelt pistab pea sisse väikest kasvu tõmmujumeline noor naine. Mõnda aega olen tunnistajaks kiirele tšehhikeelsele vestlusele. Kahe nunna omavaheline jutt, nende häälekõla ja vahetatud soojad pilgud räägivad sõprusest. Mille poolest vaimulik koolijuht oma ilmalikust ametikaaslasest erineb, või ei erine ta hoopiski? "Erineb küll," arvab Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigesen, kes on õde Vojtechaga aastaid koostööd teinud. "Vaimulikul inimesel on taustsüsteem, millele toetudes ta saab jääda alati tasakaalukaks ja õiglaseks. See kajastub ka Tartu Katoliku Kooli käekäigus ning edusammudes."

Ülikoolist kloostrisse
Kuidas juhtus nii, et koolmeistrist ema ja füüsikust isa nooremast tütrest sai 20aastaselt nunn? "Käisin Prahas päris tavalises koolis," alustab õde lahkelt oma lapsepõlvelugu. "Minu lemmikained olid matemaatika ja füüsika. Vanemad olid katoliiklased, samuti kõik peretuttavad ja sõbrad. Koolis olin ma üks neljast lapsest, kes preestri juures usuõpetuse tunnis käisid. Ja kui tuli aeg pioneeriks astuda, olin ma ainus, kes seda ei teinud. Muidugi tundsin ma mõnikord, et eakaaslased vaatavad minu peale viltu, peavad veidrikuks. Kuid sellest polnud midagi. Vastupidi, see tekitas tunde, et mul on midagi, mida nemad ei tea! Vanemad olid mind ja õde õpetanud, et pole hullu, kui ilmalikud lapsed meist aru ei saa – ega nad sellepärast meist paremad ega halvemad ole." Õde Vojtecha eesti keel on pehme ja ladus. Tšehhipärast laulvat aktsenti on tajuda vaid õige vaevu. Oleme vestelnud terve tunni, kui noor naine mu vastas – kes muidu oma naerust pilku rohkem põranda küljes hoiab – mulle otse silma vaatab ning ütleb: "Kuigi keskkooli ajal oli ka minul periood, kus ma ei tahtnud olla selline, nagu ma olen. Tahtsin olla samasugune, nagu kõik teised." Kas peod ja poisid ja huulepulgad – nii nagu teistel suurlinna noortel? "Jajaa, see kõik puudutas ka mind," tunnistab õde. "Gümnaasiumi alguses läksid klassiõed peotantsukursustele ja mina koos nendega. Käisin läbi põhikursuse ning oleksin edasigi tantsinud, kui see nii kallis poleks olnud. Kinkisime õega üksteisele kosmeetikat ja proovisime seda peegli ees. Kuigi me oleme algusest peale üsna erinevad: väiksena tõusis õde hommikul kell viis, mina tahtsin kaheksani magada. Tema jooksis igale poole koos sõpradega, minule meeldis rohkem emaga kodus olla või isaga füüsikast rääkida." Vanem õde järgis oma unistust arstiks saada ning läks ülikooli meditsiini õppima. Nooremast õest, ilmaliku nimega Miriam Zikeshovast, sai aga Praha ülikooli matemaatika- ja füüsikatudeng. Peale täppisteaduste hiljem ka teoloogiat ja kristlikku kasvatust õppinud õde Vojtecha võtab veel nüüdki vahel füüsikaraamatu pihku või süveneb arvude keelde.

Loobumise rõõm
Õde Vojtecha meenutab, kuidas ta oli tõelises šokis, kui kaks tema perekonnatuttavat, kena tšehhi noormeest teoloogiaõpingute lõppedes ennast preestriks lasid pühitseda. "Kuidas on võimalik, et keegi annab ära oma ilmaliku elu, loobub perest, lastest ja maisest armastusest?" ei mõistnud ta. "Olin 18aastane ega saanud sellest kuidagi aru. Siis aga märkasin, et nende poiste silmadesse oli tulnud õnn ja rõõm, mida ilmalikus elus kergesti ei näe. Ja ma mõtlesin: järelikult on see võimalik. Järsku on see ka minu tee?" Kui tüdruk tudengina esimest korda Prahast 200 kilomeetri kaugusel asuvasse Kraliky kloostrisse sattus, pidi ta jälle selle küsimuse peale mõtlema. Esialgu külastas ta kloostrit vaid selleks, et vanade õdedega juttu ajada ning neid majapidamises aidata. "Proovisin pikka aega Jumalale vastu võidelda," meenutab Vojtecha. "Üks pool minust tundis suurt soovi kloostrisse jääda. Teine pool protesteeris kogu aeg: ei, mina mitte, mitte mingil juhul! Need sisemised võitlused võtsid terve aasta. Viimaks sai Jumala kutse siiski võitu. Tuli selge teadmine ja koos sellega rahu." Kui tüdruk kodus oma kloostrisse minekust teatas, olid ema ja õde vapustatud. Isa ei öelnud sõnagi, kuigi tütar aimas, kui rängalt see otsus talle mõjus. Sest just pesamuna oli isa lemmik, kellega too oma füüsika- ja astronoomiahuvi jagas ning kelles nägi intellektuaalset järeltulijat. Mõlemad usklikud vanemad olid endamisi palvetanud, et nende tütred leiaksid hea elukaaslase ning tooksid ilmale lapsi. "Jah, küllap nad on pidanud natukene kannatama ja ohverdama," lausub õde Vojtecha pärast üürikest mõttepausi, "aga ma väga loodan, et nad on viimaks siiski minuga rahul." Ka tema ise tunneb kurbust, kui pärast kahte puhkusenädalat Prahas, kus ta korra aastas käib, taas kohvreid pakkima hakkab. Neljale nutvale õelapsele hüvastijätuks lehvitada pole kerge – kiindumus on vastastikune. "Ometi, kui tagasi Tartusse jõuan, kooli ja lapsi näen, kaob ka kurbus. Inimesed tulevad oma muredega ja ma saan aru, mille pärast ma sellise elu olen valinud." Frantsiskaani mungad olid oma tegevuse algusaegadel 700 aastat tagasi kerjusmungad. Nende põhimõtteks oli mitte omada maist vara ega maapealseid kütkeid. Ka õde Vojtecha ütleb, et püüab vältida liiga sügavat kiindumist kellessegi või millessegi. See annab vabaduse vaadata avarama pilguga ringi, märgata häda enda ümber ja aidata abivajajaid. Tartu ordukillu liikmeid on nähtud tohterdamas tänavahulkurite haavu, jagamas ravimeid ja toitu. Kuulamas õnnetuid, keda keegi enam ammu kuulata pole viitsinud. Selles mõttes on need võõramaalannad läinud sügavamalt Eesti kultuuri kui paljud meie endi seast.

Taevaliku rahuga
Kui inimene abiellub, siis abiellub ta enamasti armastusest lihast ja luust inimese vastu. Armastus Jumala vastu on abstraktne ja seepärast keerulisem. "Muidugi on ka kloostrielu mõnikord raske," tunnistab õde Vojtecha ilma võltsvagaduseta, "täpselt nagu pereelugi. Ja küllap võib kloostergi olla põrgu, kui inimesed üksteist ei austa ega armasta. Kuid kui inimestel on usk ja nad proovivad evangeeliumi järgi käia, tõuseb nendevaheline suhtlemine kõrgemale tasandile." Tartu roomakatoliku kiriku kõrval on värskelt heledaks krohvitud kivimaja, mille ülemisel korrusel asuvad kloostrikambrid. Need on lihtsad voodi ja lauaga toad. Kui õde Vojtecha käega viibates mulle oma aknaid näitab, lausub ta muu hulgas, et nunnaks ei saa hakata vanemate sunnil või õnnetu armastuse pärast. Inimene peab selgelt tajuma kutset – muidu ta ei suuda maapealsetest hüvedest loobuda. Hommikul kell pool kuus nunnad ärkavad ja palvetavad kaks tundi. Pärast koolipäeva peab õde Vojtecha taas palvust. Kell 18 on ta kirikus missal ning päeva lõpetab õhtupalvus. ""Väikeses printsis" on öeldud, et kui sina hoiad korda, siis kord hoiab sind," lausub ta leebelt särades. "Palve annab mulle jõudu kogu päevaks! Kuigi tuleb ette ka aegu, kui ma ei oska palvetada või ei tunne oma südames midagi, siiski annab Jumal mulle jõudu ja rõõmu. Temalt saadud rahuga suudan ma iga päeva võtta nagu uut." "Ta on alati mõistev, alati heas tujus," kirjeldab õde Vojtechat Tartu Kristliku Noortekodu juhataja Külli Kool, kelle kasvandikest neli käib Katoliku Koolis. "Meie lastekodu laste saatus on keerulisem kui enamikul peres kasvanud lastel. Mõnel on tõsised käitumishäired, nii et tavakoolis oleks võimatu hakkama saada. Kuid Katoliku Koolis on mõistmist ja halastust, see on väike ja vaimne kool." Noortekodu juhataja sõnul on ta oma kasvandike koolipanemisel põrganud nii eelarvamustele kui pimesi tõrjuvale suhtumisele. "Esimest korda õde Vojtecha jutule minnes mõtlesin samuti: ei tea, kuidas mind seal vastu võetakse! Kuid tema suhtus suure sallivusega." Tartu vaimuinimeste hulgas on Katoliku Kooli maine aastatega kasvanud. Üha rohkem haritlasi soovib oma last sinna panna, kui ainult konkursisõel piire ei seaks. Seda imetlusväärsem on lihtsus, millega prestiižikatest peredest laste hulka võetakse lastekodulapsi. Kasu on sellest kogemusest mõlemale poolele. Lapsevanemad imetlevad õde Vojtecha toimekust. Noor direktor kutsus tööle legendaarse õe Mary, kelle keelekümblusmeetod on õpilaste inglise keele taseme tublisti kõrgemaks kasvatanud. Tänu Vojtecha väsimatule veenmisjõule on suudetud hankida kirikult ja heategijatelt miljoneid kroone ning sel suvel alustati koolimaja remonti. Õppeasutus, mis mõne aasta eest pidi lõppema 6. klassiga, saab järgmisest aastast põhikooli õigused. "Malbe, kuid kindlakäeline," iseloomustavad koolijuhti tuttavad ja töökaaslased. Õde Vojtecha vaimulikunime esimene silp tuleneb tšehhikeelsest sõnast "võitlema", teine osa tähendab "lohutust". Kas pole see kõnekas? Ise ta oma saavutustest kõnelda ei taha. Kui püüan juttu edusammudele juhtida, kohendab õde oma rüüd ning lausub lihtsalt: "Minu kutse – minu elukutse – pole lihtsate killast, aga see on väga ilus! Jumal on inimesed loonud siia ilma ühtse perena ja ta tahab, et me üksteist aitaksime."

/.../
Artikkel on tervikuna ilmunud ajakirjas "Pere ja kodu"*

Toimetuse loal osaliselt netsimaarja.ee
Väljaste, T. (2003).Taevane ja maapealne hool. // Pere ja kodu, 12, 58-61.
* © Kõik õigused kuuluvad AS Ajakirjade Kirjastus