9. august

RISTI TERESA BENEDICTA, NEITSI JA MÄRTER - EUROOPA KAITSEPÜHAK.

KIRIKUPÜHA

Helve Truumann
Püha Risti Teresia Benedicta - Edith Stein
Kiriku Elu. 1. (178) 2005

Edith Stein sündis 12. oktoobril 1891 Breslaus juudi perekonnas pere viimase, 11. lapsena. Ta oli silmapaistvalt andekas, peaaegu alati klassi parim õpilane. Vanemad kasvatasid teda judaismi vaimus, kuid neljateistkümne aastasena veetis ta ühe aasta õe juures Hamburgis ja seal loetud raamatute mõjul "kaotas lapsepõlveusu." Pärast lütseumi lõpetamist asus ta Breslau ülikooli psühholoogiat õppima, olles ainus naisüliõpilane sellel erialal. Ta osales ka naiste õiguste eest võitlemises.
Pärast kaht aastat õpinguid leidis Edith, et psühholoogia ei anna piisavalt järjekindlat, korrastatud ja selgetel põhimõtetel rajanevat aluspõhja. Huvitatuna filosoofiast,suundus ta Göttingeni ülikooli, et tutvuda lähemalt Edmund Husserli "fenomenoloogilise" meetodiga.
Mitmed siinsed õpingukaaslased jätsid tema ellu olulise jälje. Tänu Max Schelerile puutus Edith esimest korda kokku usumaailmaga. Ta mõistis, et kristlik usk on samuti "üks fenomenide valdkond, mille suhtes ei saanud enam pimedaks jääda." "Ratsionalistlikud eelarvamused, mille keskel ma olin üles kasvanud, kadusid, ja korraga avanes mu silme ees usumaailm. Inimesed, keda ma iga päev kohtasin ja keda ma imetlesin, elasid selles: vähemasti vääris see tõsist järelemõtlemist." Kes otsib tõde, otsib Jumalat ... Aga kes on Jumal?
Esimese maailmasõja ajal pühendus Edith Punase Risti liikmena haavatute abistamisele. 1916. aastal omandas ta filosoofiadoktori kraadi ja töötas seejärel kaks aastat Edmund Husserli abilisena, siis Breslaus filosoofiaõpetajana.
Doktoritöö kirjutamise ajal, kui vaimsed võitlused ta depressioonini viisid, leidis ta tänu Adolph Reinachi julgustusele jõudu jätkata. Kui Adolph Reinach sõjas langes, oli Edith tema naisele toeks. Talle avaldas sügavat muljet see, kuidas usk aitas sõbra naisel leina kanda ja millist hingejõudu võis palvest leida. See oli "esimene kokkupuude ristiga, jumaliku jõuga, mida rist annab neile, kes seda kannavad." Edithi jaoks avaldus selles Kristuse risti valgus.
1921. aasta suvel Bergzabernis tuttavatel külas olles võttis ta kord riiulist huupi ühe raamatu - "Püha Avila Teresa elu." Ta luges kogu öö ning hommikuhahetuses raamatut sulgedes lausus iseendale: "Siin on tõde!" Samal hommikul ostis ta katoliku katekismuse ja missaali, et valmistuda ristimiseks. 1. jaanuaril 1922 ta ristitigi ning kuu aega hiljem võttis ta vastu kinnitamise sakramendi.
1923. aasta kevadest alates töötas ta kaheksa aastat Speyeris saksa keele ja kirjandusajaloo õpetajana ning tõlkis filosoofia-alaseid teoseid. Tema töö oli lahutamatult seotud palvega. Edithi jaoks oli ka teadustöö Jumala teenimine. "Tähtis on olla koos Jumalaga hommikust peale, et saada Jumalalt igaks päevaks kindel missioon. ... Esimene tund minu päevast kuulub Jumalale. Tema annab mulle jõudu täita ülesanne, mille ta mulle usaldab." Ta osales arvukatel konverentsidel, kus kõneles naise rollist ja õigustest ühiskonnas.
Soovides rohkem filosoofiale, eriti Aquino Thomase uurimisele keskenduda, pöördus ta Breslausse tagasi. Ent koos natsionaalsotsialismiga kogus võimust ka juudivastasus ja nii ei saanud ta enam ülikoolis töötada. 1932. aasta kevadel õnnestus siiski leida koht Münsteris.
1933. aasta ülestõusmispühade ajal Kölnis karmeliitide kabelis jutlust kuulates tundis Edith korraga, et nüüd on õige hetk selleks, millest ta oli juba kaksteist aastat mõelnud - astuda kloostrisse. Teades, kui raske oli ta emal leppida sellega, et tütrest sai katoliiklane, oli ta seni lõplikku lahkuminekut edasi lükanud. Nüüd aga, tagakiusamise ajal, võis klooster ema silmis isegi turvalisema paigana näida.
Emaga viimast korda hüvasti jätnud, saabus ta 14. oktoobril 1933 Kölni karmeliidikloostrisse. Algusest peale tundis ta end koduselt: "Mulle on alati tundunud, et Jumal hoidis minu jaoks karmeliidikloostris midagi, mida ma kusagilt mujalt ei võinud leida." Kui talle anti ordurüü, sai temast õde Risti Teresia Benedicta.
Ometi ei otsinud Edith pelgupaika. Sõbrale, kes ütles: "Siin oled sa hästi peidetud," vastas ta: "Oh ei, mina küll nii ei arva. Ühel päeval tullakse mind kindlasti
siit ära viima. Ma ei saa loota, et mind siin rahule jäetakse ..."
Peagi järgnes Edithile kloostrisse tema õde Rosa, kellest oli samuti katoliiklane saanud.
Kloostris kirjutas Edith mitmeid vaimulikke teoseid ja mahuka filosoofilise arutluse "Lõplik olend ja igavene olend", milles ta seadis kristliku filosoofia kõrvuti kaasaja maailma nägemusega. Oma kirjutistes oskas Edith seostada teoreetilisi uurimusi oluliste ühiskondlike, poliitiliste, õiguslike ja eetiliste küsimustega.
Edith püsis valvel, et mitte unustada kõige olulisemat: "Iga tõeline palve on Kiriku palve... Palve on suurim tegu, milleks inimvaim on võimeline. Palve on Jaakobi redel, mille abil inimvaim tõuseb Jumala poole ja Jumala arm laskub inimese poole."
"Mida enam on mingi ajajärk patuöö pimeduses ja Jumalast eemaldunud, seda rohkem on vaja Jumalaga ühenduses olevaid palvetajaid. Ja Jumal ei luba nende puudumist. Ka kõige pimedamast ööst ilmuvad kõige suuremad prohvetid ja pühakud. See müstilise elu vool, mis tekib, jääb enamjaolt nähtamatuks. Maailma ajaloo otsustavad pöörded toimuvad tänu hingedele, kellest ei räägi ükski ajalooraamat. Ka me ise ei tea, kellele võlgneme otsustavad pöörded oma isiklikus elus, enne, kui päeval, mil kõik, mis on varjatud, saab avalikuks."
Õde Teresia Benedicta andis igavesed tõotused 21. aprillil 1938. Pärast "kristallööd" sama aasta novembris siirdus ta Hollandisse, Echti karmeliidi-kloostrisse.
Tema viimaseks teoseks jäi 1940. aastal kirjutatud "Ristiteadus" Püha Risti Johannese elust. Selles raamatus on ristil keskne koht. Edith näeb risti müsteeriumis ka tagakiusatud juudi rahva saatust ning ohtu, mis talle juba päris lähedale oli jõudnud. Ta selgitab, et ristiteadus ei ole teooria, vaid eluseeme, mis külvatakse hinge ja mis peab vilja kandma. Inimene võtab selle vastu vabatahtlikult.
Öö taganeb koidu ees, seda läbistab ülestõusmise valgus. "Kitsas tee" - usk ja täielik vabanemine armastuse kaudu - viib kirkalt särava tipuni. Ristiteadust ei saa õppida muidu kui tegelikult ristiga silmitsi seistes.
Okupeeritud Hollandis muutus juutide olukord üha raskemaks. Piiskopid taunisid juutide tagakiusamist, vastuseks sellele arreteeriti aga kõik ordudesse kuuluvad juudisoost katoliiklased.
2. augustil 1942 viidigi ära Edith ja tema õde Rosa. 9. augustil saabusid nad Auschwitz-Birkenau koonduslaagrisse ja seal nad hukati kohe.
Edith Stein kuulutati pühakuks 11. oktoobril 1998.

Kasutatud kirjandus: Conrad De Meester, "Sainte Edith Stein". Trimestriel "Présence du Seigneur" 23. 6.1998, Sofadi, Brüssel

*Ristisurm on õndsusvahend, mille Jumala mõõtmatu tarkus on leiutanud. See avab isaliku halastuse kõigile neile, kes julgevad emmata risti ja Teda, kes on sellele naelutatud. Ühendus Jumalaga, milleks hing on loodud, saavutatakse risti kaudu, saab teoks ristil ja kinnitatakse igavese ristipitseriga.

*Ma olen vaid tööriist Jumala käes. Igaühe, kes minu juurde tuleb, tahaksin juhatada tema juurde. Ja kui näen, et see ei õnnestu, et mängus on huvi minu isiku vastu ja ma ei saa tööriist olla - siis tuleb paluda Issandat, et ta juhataks ta enda juurde teisi teid pidi, sest ta ei piirdu kunagi sellega, et kasutaks ainult ühte teed.

*Ma arvan, et on väga kindel tee teha kõik, mis võimalik, et saada kõigest tühjaks ja avatult jumalikku armu vastu võtta.

*Kristus on Jumala vägi ja tarkus, mitte ainult kui Jumala läkitatu ja Jumal ise, vaid kui Ristilöödu. Sest ristisurm on pääsemiseviis, mille Jumal oma mõõtmatus tarkuses on leiutanud. Ristis leiame jumaliku valguse ja elu.

*Jumal on Armastus ja Armastus on hüve, mis end annab; olemise täius, mis ei jää iseendasse suletuks, vaid tahab end teistele edasi anda, teisi täita ja õnnistada.

*Ka kõige kontemplatiivsemas elus ei saa täielikult katkestada ühendust maailmaga. Arvan, et mida sügavamalt keegi Jumalaga ühineb, seda enam peab ta teatud mõttes "iseendast välja minema", et maailma siseneda ja sinna jumalikku elu viia.

Tagasi>