25. mai

PÜHA GREGORIUS VII, PAAVST

PALVE
Anna Issand, oma Kirikule
kindluse vaimu ja janu õiguse järele,
milles Sa paavst Gregoriuse nii ülevaks tegid,
et ta ülekohtule vastu astudes
vankumatult kõige hea ja õiglase eest seisis
Kristuse, meie Issanda läbi,
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti.
Aamen.

Gregorius VII oli paavst 22. aprillist 1073 25. maini 1085. Hildebrand sündis 1020. aasta paiku Toskaanas talupoja peres ja alustas oma vaimulikukarjääri paavst Gregorius VI (1045-46) kaplanina, saates Gregoriust tema kukutamise järel eksiili Kölni. Gregorius VI surma järel viibis Hildebrand mõnda aega Cluny's, kuid paavst Leo IX (1049-54) kutsus ta tagasi Rooma, kus ta ordineeriti ja nimetati Rooma varahoidjaks ja Püha Pauluse kloostri prioriks. 1054.a. ja 1056.a. viibis ta Prantsusmaal ja 1057.a. Saksamaal misjonireisidel. 1059.a. sai temast ülemdiakon, kuna eelmine paavst Stepphanus IX (1057-58) võttis Rooma vaimulikkonnalt ja rahvalt vande, et tema surma järel ei valitaks paavsti enne kui Hildebrand on oma järjekordselt misjonilt jõudnud tagasi, kuid rühm aadlikke rikkus vannet ja seadis Stephanuse surma järel võimule Benedictus X. Kui Hildebrand jõudis tagasi Rooma, valiti uueks paavstiks Nicolaus II. Oma mõju tõttu oli Hildebrand kirikupoliitika kujundaja paavstide Leo IX, Victor II, Stephanus IX, Nicolaus II ja Alexander II ajal.
Gregorius VII lasi end ametisse pühitseda 29. juunil, apostlite Peetruse ja Pauluse päeval. Olles näinud 1035-48 valitsenud paavstide keerulist poliitilist olukorda, vaimulikkonna sekulariseerumist ja ilmalike valitsejate püüdlusi mõjutada paavste, sai Gregoriusest mõjukas paavst, kes reformeerimise läbi soovis neid probleeme likvideerida. Vaimulikkonna kõlbluse eest seistes kinnitas Gregorius VII varasemate paavstide otsuste alusel tsölibaadi kohustuse. Ta rõhutas paavsti võimu ülimuslikkust ilmaliku võimu üle. Investituuritüli tõttu (õigus määrata vaimulikke) pani paavst keiser Heinrich IV kirikuvande alla, sest Saksa piiskopid olid paavsti 1076.a. tagandanud. Seejärel muutus poliitiline olukord Saksamaal keisri jaoks keeruliseks ja 1077.a. käis Heinrich IV Canossas oma õigusi taastamas. Jõudnud tagasi Saksamaale, lõi keiser seal korra majja ja 1080.a. pani paavst ta uuesti kirikuvande alla, tagandades ta troonilt ja nimetades uueks keisriks švaabi Rudolfi, kes varsti suri. Seepeale lasi Heinrich IV uueks paavstiks valida Ravenna peapiiskopi, kes nimetas end Clemens III. Heinrichi tungimisel Rooma lahkus Gregorius VII Monte Cassinosse ja sealt Salernosse, kus ta suri.

Allikad: J.N.D Kelly "Dictionary of Popes."
"Pope Gregory VII," Thomas Oestreich
Transcribed by Janet van Heyst http://www.newadvent.org/cathen/06791c.htm