3. september

PÜHA GREGORIUS I, KIRIKU DOKTOR JA PAAVST 

u. 540-604,  pontifikaat 3. september 590 - 12. märts 604 

 KOLLEKT 
Taevane Kuningas, 
kes Sa oma rahvaste üle  halastusega kohut mõistad 
ja neid armastusega valitsed,  
anna meile püha paavst Gregoriuse vahendusel tarkuse vaim, 
et edust rõõmu tunneksime 
Kristuse, meie Issanda läbi,  
kes Sinuga elab ja valitseb igavesti. 
Aamen. 
 
Gregorius I on Leo I [440-461] ja Johannes Paulus II [1978-2005] kõrval üks kolmest paavstist, keda tuntakse paavstluses lisanimega "Suur". Ta sündis umbes 540.a. paiku ja pärines suguvõsast, kust põlvnesid paavstid Felix III [483-492] ja Agapetus I [535-536]. Umbes 30-aastaselt sai Gregorius Rooma prefektiks, mis oli kõrgeim ilmalik ametikoht tolleaegses Roomas. Isa surma järel loobus Gregorius ootamatult oma ametist ja hakkas mungaks. Askeetlike eluviiside propageerijana muutis ta oma mõisa kloostriks. Hiljem rajas Gregorius oma suguvõsa valdustes veel kuus kloostrit. Paavst Pelagius II [579-590] võttis Gregoriuse 579.a. oma teenistusse ja saatis ta suursaadikuna (apocrisiarius) Konstantinoopolisse, hiljem töötas ta paavsti nõunikuna. 30. juulil 579 suri Pelagius II katku. Gregorius oli sel ajal noorim diakon, kuid kahtlemata kõige tuntum ja mõjukam vaimulik Roomas, mistõttu ta valiti üksmeelselt uueks paavstiks. Askeetlike eluviisidega Gregoriusele oli see valimine vastu tema tahet, mida ta tunnustas alles peale Bütsantsi keisri mandaadi saabumist, mis jõudis pärale tolle aja kohta väga lühikese ajaga. Lääne-Rooma riigi langemise järel tekkinud poliitilisest võimuvaakumist ülesaamiseks reorganiseeris Greogorius I hilisema Kirikuriigi eelkäija Patrimonium Sancti Petri. Kuna Bütsantsi eksarh oli neil aegadel poliitiliselt suhteliselt võimetu, sai Gregorius I mõjukamaks poliitikuks Itaalias, päästes 593.a. Rooma langobardide vägede rüüstamisest. Hiljem sõlmis ta rahu langobardidega ja julgustas neid pöörduma katoliiklusesse. Religioossel tasandil propageeris Gregorius I vaimulike tsölibaati, võitles donatismiga, taastas 595.a. Arles`i paavstliku vikariaadi, edendas Inglismaa misjoneerimist, annetas Inglismaa piiskopile palliumi, kaitses vaidlustes Konstantinoopoliga paavsti primaati, jne. Gregorius I reformis mõneti liturgiat ja liturgilist muusikat (gregooriuse laul).  Arvatavasti on just Gregorius I juhtimisel 6. saj. lõpul koostatud kõigi liturgiatekstide uus kogu (Antiphonale cento), mis sai aluseks uus-rooma liturgiale. Liturgiareformi üksikasjad pole meile teada. Legendi järgi tegelnud Gregorius kirikulaulu uuendamisega ja keskaegsetel piltidel kujutatakse teda üles kirjutamas laule, mida valge tuvi, Püha Vaimu sümbol, talle kõrva sosistab. Muusikutegevust hakati Gregoriusele põhjendamatult omistama alles 9. sajandil ja siis sai ka tavaks kutsuda uus-rooma kirikulaulu tema nime järgi. Suurt seost tal nende meloodiatega ilmselt siiski pole. Tema ajal korraldatud tekstide juurde kuulusid vana-rooma meloodiad, see seos on nähtav kahes säilinud käsikirjas. 7. saj. II poolel on aga meloodiaid ümber vormitud, neid on lihtsustatud ja lühendatud, vähenenud on improvisatsioonilisus. Meloodiaehitus muutus ratsionaalsemaks, selgemaks, "grammatilisemaks", eelistatuks sai sujuv astmeline liikumine. Uus-rooma kirikulaulus assimileerusid erinevad rahvuslikud elemendid, ta lakkas olemast piirkondlik laulutüüp. See sai võimalikuks Rooma keskse mõju kasvades pärast Gregorius Suurt. Roomasse hakkas pärast 600. aastat saabuma hulgaliselt palverändureid Põhja-Euroopast, kes kandsid liturgiaraamatuid mööda Euroopat laiali. Samal ajal hakati Roomast läkitama Põhja poole (eriti Inglismaale) misjonäre. 630. aastaks lõid nad Inglismaal Canterburys mõjuka laulukooli. Aastatel 653-680 on laulureformi Roomas juhtinud sealse Peetri Kiriku kolm vaimulikku: Catolenus, Maurianus ja Virbonus. Gregooriuse laulu levikus algas uus etapp 751. aastal, mil Pippin Lühike sai Frangi kuningaks. Karolingide renessansi aja tugevnesid kirikulaulus germaani mõjud (süllaabilise stiili eelistamine, lihtne meloodiaehitus). Tähtsaimaks laulukooliks sai u. 625. a. rajatud Sankt Galleni benediktlaste klooster. Karl Suure ajal läks kogu hiiglaslik Frangi riik Rooma mõju alla ning võimu tsentraliseerimine tõi kaasa ka liturgia ja kirikulaulu ühtlustumise kogu Lääne-Euroopa ulatuses umbes aastaks 1100. Võib-olla oli Gregorius Suure kõige olulisemaks uuenduseks religioossel tasandil munkluse rehabiliteerimine, sest Gregorius I oli esimene paavst, kes varem oli olnud munk. Seni suhtusid kõrgemad vaimulikud mõnelgi korral munklusesse taunivalt. Probleemi teravust näitab seegi, et arutelud munkluse legaliseerimise üle jätkusid veel peale Gregorius I surma ja järgmise poole sajandi jooksul valitsesid paavstid, kes olid lõhenenud munkluse pooldajateks ja vastasteks. Nagu kiriku ajalugu näitab, jäid munkluse pooldajad lõpuks peale. Gregorius I annetas kloostritele privileege ja võttis munki oma teenistusse. Gregorius I bibliograafia sisaldab 850 kirja ja on üks olulisemaid keskaja ajaloo allikaid, ühtlasi on need moraaliküsimuste ja teoloogia tippteosed. Gregorius I reorganiseeris Roomas ka toidu jagamist ja teostas halastustööd.  
 
Allikad: J.N.D Kelly "Dictionary of Popes."  
newadvent.org > Pope St. Gregory I ("the Great")
G. ROGER HUDLESTON  Transcribed by Janet van Heyst

Tagasi>