Teine peatus. Ma pean võtma oma risti


Minu koorem
on mu rist - see, kus ma ka kannatasin ja surin. Kas ma peaksin needma seda ränkrasket ristipuud ja neid, kes selle minu peale panid? Ei. Rist ise pole ei halb ega hea. Ainult minu vastus otsustab, kas see on lunastus või häving.

Sinulgi tuleb kanda oma kannatuse ja surma ristipuud. Sa sündisid koos puudustega, mida Sa võid küll kontrollida, kuid millest ei saa lahti. Sul on saatuslikke vigu, mis põhjustavad valu ja piina. Sa tahad olla hea, kannatlik ja mõistev, kuid leiad aegajalt, et oled väiklane, kannatamatu ja küüniline. Aga Sa ei tohi ennast ega oma piiratust põlata. Siis satud justkui sohu, mis tõmbab Sind üha sügavamale.

Minu risti ei pannud minu peale üksnes Pilatus ja Rooma sõdurid. Juba see oli minu rist, et ma võtsin teha oma Isa tööd ja sain inimeseks. Sinu rist on samasugune. See on meelevald - olla inimene. Küsimus pole mitte selles, et elu toob kaasa ristikannatusi, vaid selles, kuidas Sa neisse suhtud.

Ma võtsin omaks inimloomuse. Sina pead omaks võtma oma inimloomuse. Ristile vastupanu viib enese ja teiste vihkamise ja kibestumiseni. Mõni puu on terasest tugavam, sest ta paindub. Õpi painduma. Õpi tarkust olla võidukas hoolimata oma ristist, vaid just tänu ristile.

Neljas peatus. Ma kohtan oma kurba ema


Ma nägin äsja Maarjat.
Soovisin hetkeks, et oleksin pääsenud sellest kohtumisest, mis oli põgus, kuid valu täis. Kas ma tahtsin varjata oma surmaheitlust tema eest, arvates, et ta pole piisavalt tuge, et seda näha?

Kas Sinagi püüad oma lähedaste eest kõrvale hoida, kui elad raskustes ja nemad Sinu eest? Mõni varjab kogu elu sisimat "mina" ema, isa, õdede-vendade, abikaasa või laste eest. Kõige lõpus see enam ei õnnestu, sest surm näitab Su lähedastele Sinu nõrkust, nagu ei miski muu kogu Su elu jooksul.

Miks oodata surma või meeleheidet selleks, et kohtuda oma lähedastega? Jaga nendega oma sügavaimaid tundeid, rõõme, hirme ja õnnetusi, enne kui see võimalus kaob.

Kui tihti Sa ei ava end oma lähedastele siis, kui juhtub õnnetus. See pole kunagi kerge. Ma tean - Sa tahad, et nad näeksid Sind parimast küljest, justnagu mina tahtsin, et Maarja näeks mind. Ma ei tahtnud, et ta näeks mind nii abituna. Korraks ma alahindasin Maarjat ja kaotasin silmist oma Isa armu. Nii nagu Tema annab Sulle armu kohata lähedasi, kui kogu lootus näib olevat kadunud, annab Ta neile armu toime tulla mite ainult Sinu kannatustega, vaid ka endi omadega.

Üheksas peatus. Ma nõrken kolmandat korda


Ma ei tunne kahetsust oma kukkumise pärast.
Mu jõud oli otsas. Ma ei tahtnud kukkuda ja ma ei tahtnud püsti jääda. Ma lihtsalt kukkusin. Seekord pidin nad mind püsti aitama. Ma ei suutnud ise tõusta.

Võibolla ühel päeval nõrked ka Sina kolmandat korda ja Sul pole jõudu tõusta. Teised peavad Sind üles aitama. Ära heida selle pärast meelt. See ei tähenda, et oled nüüd vähem inimene. Ära lase kõrvalseisjatel võtta oma viimast väärikust, kui Sa lamad maas.

"Mis kasu minust enam kellelegi on," küsid ehk, kui teised Sind üles korjavad. Kui talud oma nõrkust armastusega, teed endaga imet, nagu kõik teisedki loodud olendid. Sa muudad end minu sarnaseks.

Siiski selles elus ei või Sa saada minu sarnaseks päris mitmes asjas. Sul ei saa olla seda väge, mis minul. Sul ei saa olla seda teadmist, mis minul. Sul ei saa olla seda tarkust, mis minul. Kuid Sa võid saada minu sarnaseks selle armastuse poolest, mida sa näitad, kui oled abitu ja nõrk.

Kümnes peatus. Mul võetakse riided seljast


Kui nad mul riided seljast kiskusid,
tegi see haiget, sest kuivanud veri oli kleepinud need mu keha külge. Kuid see ei puudutanud minu olemust. Seekord ei püüdnud ma millestki kinni hoida. Ma olin tühi.

Ma tahan, et Sa teaksid täpselt, mida tegelikult tähendab riiete äravõtmine, ja, et Sa elaksid läbi selle tähenduse. Minu elu inimesena oli enese tühjaks tegemine, et mu Isa võiks mind täita. Sinu elu peab olema sellesarnane.

Riided on midagi väga isiklikku. Osutad vastupanu, kui neid tahetakse Sinult ära võtta. Kuid riided on vaid osa Sinu välisest olemusest ja väljendavad pigem seda, mitte Sinu vaimu.

Mida rohkem Sa klammerdud oma välise loomuse külge, seda enam mähid end ümber riiete, mis kõik ühel päeval maha kistakse. Surm on Sinu isiksuse lõpp, ja kõigi eluajal ehitatud kuningriikide lõpp. Kui oled päev-päevalt iseendale surnud, ei tee surmahetkel maapealsest elust loobumine enam nii palju valu. Nagu minagi, ei püüa Sa enam riietest kinni hoida, kui neid Su seljast kistakse.

Kolmeteistkümnes peatus. Mind võetakse ristilt maha


Kõik hääled on vaikinud. Maarja ja mõned truud õpilased võtavad mind ristilt maha. Nad ei lausu midagi. Nad ei tee midagi, ainult hoiavad mu elutut keha, nende südames on valu. Kõik on vaikne.

Sulle on võibolla õpetatud, et minu õpilane olla tähendab alati tegutseda. Mida rohkem Sa püüad muuta iseennast, Kirikut ja maailma, seda parem. On aegu, mil tuleb tegutseda, kuid hoopis olulisem on aeg, mil pead vaikima ega või teha midagi muud, kui et olla koos minuga, valu südames. Nagu Maarja ja ustavad õpilased pärast mu ristilöömist.

Ma palusin, et mõned mu apostlid oleksid koos minuga, kui ma Õlimäel kannatasin. Kuid nad olid nii väsinud rääkimisest, rändamisest, tulevikuplaanidest ja muredest, et jäid peagi magama. Mitte ühelgi neist ei jätkunud jõudu olla koos minuga. Kui tihti on seda juhtunud kõigi aegade jooksul!

Pärast mu ristilöömist valvasid ja ootasid õpilased vaikselt. Mõned neist olid mulle nüüd lähemal kui kunagi varem. Kas ma pean surema selleks, et Sa kuulaksid ja armastaksid mind vaikuses?