21. AUGUST 2005, MISSA MARIENFELDIL
XX ÜLEMAAILMSED NOORTEPÄEVAD KÖLNIS

PÜHA MISSA

TEMA PÜHADUSE PAAVST BENEDICTUS XVI JUTLUS


Köln, Marienfeld

pühapäeval, 21. augustil, 2005

Enne Missat ütles Paavst järgmist:

Kallis kardinal Meisner,
kallid noored,

Ma tahaksin teid, kallid vennad piiskopid, tänada nende liigutavate sõnade eest, millega te minu poole pöördusite ning mis nõnda sobilikult meid Püha Missa sisse juhatasid.

Ma oleksin soovinud "paavstiautoga" kogu territooriumil ringi sõita ning olla igaühele teist lähemal. Kahjuks on see osutunud võimatuks, kuid ma annan oma südamepõhjast tulevad tervitused üle igaühele teist. Issand näeb ja armastab igat inimest isiklikult ning me oleme kõik üksteise jaoks elav Kirik; tänagem Jumalat selle hetke eest, mil ta annab meile oma kohalolu müsteeriumi ja Temaga osaduses olemise võimaluse anni.

Me kõik teame, et me oleme ebatäiuslikud, et me ei ole võimelised olema talle sobiv koda. Selletõttu alustagem Püha Missat mediteerides ning tema poole palvetades, et ta võtaks ära selle, mis meid temast lahutab ning mis eraldab meid üksteisest ja et ta annaks meile võime lähemalt tutvuda pühade müsteeriumidega.

***

Kallid noored sõbrad,

Eile õhtul tulime me kokku Püha Hostia juuresolekul, milles Jeesusest saab meie jaoks leib, mis hoiab meid ülal ning toidab meid (vrdl. Jh 6,35), ning selles hetkes alustasime me oma sisemist adoratsioonirännakut. Euharistias peab adoratsioonist saama ühinemine.

Armulaua pühitsemise ajal leiame me ennast Jeesuse "tunnist", kui kasutada Johannese evangeeliumi keelt. Armulaua läbi saab sellest Jeesuse "tunnist" meie enda tund, tema kohalolek meie keskel. Ta pühitses koos jüngritega Iisraeli paasapüha, mis mälestab Jumala vabastavat tegevust, mis juhtis Iisraeli orjusest vabadusse. Jeesus järgib Iisraeli kombetalitusi. Ta loeb leiva kohal kiitus- ja õnnistuspalve.

Aga siis juhtub midagi uut. Ta tänab Jumalat mitte ainult mineviku suurte tegude eest; ta tänab Jumalat omaenda ülendamise eest, mis varsti Risti ja Ülestõusmise läbi pidi teoks saama, ning ta räägib jüngritele sõnadega, mis võtavad kokku kõik Seaduse ja Prohvetid: "See on minu ihu, mis teie eest antakse. See karikas on uus leping minu veres". Siis jagab ta leiba ja karikat ning annab neile juhtnöörid korrata tema selle hetke sõnu ja toimingut tema mälestuseks üha uuesti ja uuesti.

Mis toimub? Kuidas saab Jeesus jagada oma Ihu ja Verd?

Tehes leivast oma Ihu ja veinist oma Vere aimab ta ette oma surma, lepib sellega oma südames ning muudab selle armastuse teoks. Mis väliselt on vaid toores vägivald - ristilöömine - muutub seesmiselt täiusliku ennastandva armastuse teoks. See on see olemuslik muundumine, mis sai teoks viimsel õhtusöömaajal ning mis oli määratud liikvele lükkama muundumiste jada, mis lõppkokkuvõttes viib maailma muundumiseni ajal, kui Jumal on kõik kõiges (vrdl. 1Kr 15,28).

Oma südametes on inimesed alati ja kõikjal mingil viisil oodanud muutust, maailma muundumist. Siin on nüüd keskne muundumisakt, mis ainsana võib maailma tõeliselt uuendada: vägivald muundatakse armastuseks ning surm eluks.

Kuna see akt muundab surma armastuseks, on surm kui selline juba seestpoolt alistatud, Ülestõusmine on surmas juba olemas. Võib öelda, et surm on surmavalt haavatud ning nõnda ei saa talle enam jääda viimast sõna.

Kasutades tänapäeval laialt tuntud kujundit võib öelda, et tegu on otsekui aatomituuma lõhustumise esilekutsumisega päris olemise keskpunktis - armastuse võit vihkamise üle, armastuse võit surma üle. Ainult selline intiimne halva üle võidutseva hea plahvatus võib vallandada muundumistejada, mis maailma vähehaaval muudab.

Kõik teised muutused jäävad pinnapealseks ning ei saa meid päästa. Sel põhjusel räägime me lunastusest: mis pidi aset leidma kõige intiimsemal tasandil on tõepoolest aset leidnud ning me võime siseneda selle dünaamikasse. Jeesus saab oma Ihu jaotada, sest ta annab tõepoolest iseennast.

See esimene fundamentaalne muundumine - vägivalla muundumine armastuseks, surma muundumine eluks - toob oma kiiluvees kaasa teised muutused. Leivast ja veinist saavad Tema Ihu ja Veri.

Kuid muundumised ei jõua sellega lõpule; otse vastupidi, muundumisprotsess peab nüüd hakkama jõudu koguma. Kristuse Ihu ja Veri antakse meile, et ka meie ise võiksime omakorda muunduda. Meist peab saama Kristuse Ihu, tema enda Ihu ja Veri.

Me kõik sööme üht leiba ning see tähendab, et meie ise saame üheks. Sel viisil saab adoratsioonist, nagu me varem juba ütlesime, ühinemine. Jumal ei seisa enam meie ees lihtsalt kellegina, kes on täielikult Teine. Ta on meie sees ning meie oleme tema sees. Tema dünaamika siseneb meisse ning ihkab siis levida väljapoole teistele kuni kogu maailma täitmiseni, nõnda et tema armastusest saaks tõesti maailma põhimäär.

Ma soovin illustreerida seda uut sammu, millele püha õhtusöömaaeg meid kannustab, tuues välja sõna "adoratsioon" erinevad nüansid kreeka ja ladina keeles. Kreekakeelne sõna on proskynesis. See sõna viitab alistumisþestile, Jumala tunnistamisele meie tõelise mõõdupuuna, andes meile normi, mida me otsustame järgida. See tähendab, et vabadus ei seisne lihtsalt täiesti autonoomse inimesena elu nautimises, vaid pigem tõe ja headuse mõõdu järgi elamises nõnda, et ka meie ise võiksime saada õigeks ja heaks. See þest on vajalik hoolimata sellest, et alguses kallutab meie igatsus vabaduse järele meid vastuhakule.

Me võime selle tõeliselt omaks võtta vaid siis, kui me astume teise sammu, mille püha õhtusöömaaeg meie ette asetab. Adoratsiooni ladinakeelne vaste on ad-oratio - suult suule kontakt, suudlus, embus ning lõppkokkuvõttes armastus. Alistumisest saab ühinemine, sest tema, kellele me alistume, on Armastus. Sel viisil omandab alistumine mõtte, sest ei suru meile midagi väljastpoolt peale vaid vabastab meid sügaval sisimas.

Pöördugem veelkord tagasi viimse õhtusöömaaja juurde. Uus element, mis siin ilmnes, oli Iisraeli iidsele õnnistuspalvele antud sügavam tähendus, millest sellest hetkest peale sai muundumissõna, mis võimaldab meil osaleda Kristuse "tunnis". Jeesus ei andnud meile juhtnööre paasapühade söömaaja kordamise kohta, mis nii või teisiti, olles mälestuspäev, ei ole soovi järgi korratav. Jeesus palus meil siseneda tema "tundi".

Me siseneme sellesse pühitsemissõnade püha väe läbi - muundumise toob kaasa kiituspalve, mis asetab meid järjepidevusse Iisraeli ning kogu päästmisajalooga, juhatades samal ajal sisse selle uue, millele vana palve oma kõige sügavamas tähenduses viitas.

See uus palve - mida Kirik kutsub "Euharistlikuks palveks" - kutsub Euharistia ellu. See on väega sõna, mis muundab maa annid täiesti uuel viisil Jumala eneseanniks ning kaasab meid sellesse muundamisprotsessi. Selletõttu kutsume me seda toimingut "Euharistiaks", mis on tõlge heebrea sõnast beracha, tähendades tänuavaldust, kiitust, õnnistamist ning Issanda poolt teoks tehtud muundamist: tema "tunni" kohalolekut. Jeesuse tund on tund, mil armastus võidutseb. Teiste sõnadega: Jumal on saavutanud võidu, sest ta on Armastus.

Jeesuse tund tahab saada meie eneste tunniks ning tõepoolest ka saab selleks, kui me laseme ennast läbi armulauapühitsuse kaasata sellesse muundumisprotsessi, mille Issand kavatseb läbi viia. Armulauast peab saama meie elude keskpunkt.

Kui Kirik ütleb meile, et armulaud on oluline osa pühapäevast, ei ole see pelk positivism või võimujanu. Ülestõusmispüha hommikul kogesid kõigepealt naised ja siis jüngrid Issanda nägemise armu. Sellest hektest peale teadsid nad, et nädala esimesest päevast, pühapäevast, saab tema päev, Kristuse, meie Issanda päev. Päevast, mil algas loomine, sai päev, mil loodut uuendati. Loomine ja lunastus käivad kokku. Sellel põhjusel on pühapäev nõnda oluline.

On hea, et tänapäeval on paljudes kultuurides pühapäev vaba päev ning tihti seotud laupäevaga, nõnda, et tekib vaba ajaga nädalalõpp. Ometi on see vaba aeg tühi, kui selles ei ole Jumalat.

Kallid sõbrad! Mõnikord on meie esmamulje, et pühapäeviti missa jaoks aja eraldamine on üsna tülikas. Kuid kui te teete selle jõupingutuse, näete te, et just see annab teie vabale ajale vajaliku keskme.

Ärge laske millelgi takistada teid pühapäevasest Missast osa võtmast ning aidake ka teistel seda avastada. Sest just Euharistia on see, mis vabastab rõõmu, mida me nii väga vajame ning me peame õppima seda üha sügavamalt mõistma, me peame õppima seda armastama.

Tõotagem, et me teeme seda - see on jõupingutust väärt! Avastagem Kiriku liturgia sisimad aarded ning selle tõelise ülevuse: mitte meie ei pühitse iseeneste jaoks vaid elav Jumal ise valmistab meie jaoks pidusöögi.

Läbi armastuse armulaua vastu taasavastate te ka Lepitusesakramendi, millega Jumala halastav headus lubab meil alati meie eludes uuesti alustada.
Igaüks, kes on avastanud Kristuse, peab teisi tema juurde juhtima. Suurt rõõmu ei saa endale hoida. Seda tuleb edasi anda.

Suurtel aladel maailmas valitseb täna kummastav olukord, kus Jumal on unustatud. Tundub nagu oleks kõik ilma tematagi täpselt samasugune.

Samal ajal aga levib frustratsioonitunne ning rahulolematus kõigi ja kõigega.
Inimesed leiavad end hüüatamas: "See ei saa ju olla kogu meie elu!". Tõepoolest mitte. Ning nõnda eksisteerib kõrvuti Jumala unustamisega ka uus religioossuse plahvatus. Mul ei ole soovi kõiki selle nähtuse ilminguid halvas valguses näidata. Nendes avastustes võib olla siirast rõõmu. Kuid tõtt-öelda muutub religioon tihti peaaegu tarbekaubaks. Inimesed valivad selle, mis neile meeldib ning mõned oskavad sellest isegi kasumit lõigata.

Kuid selline kodukootud religioon ei saa meile lõppkokkuvõttes abiks olla. See võib olla mugav, kuid kriisihetkedel jääme me üksi iseendaga.

Aidake inimestel avastada tõelist tähte, mis meile teed näitab: see on Jeesus Kristus! Püüelgem tema üha parema tundmise poole nõnda et me võiksime ka teisi veendumusega tema juurde juhtida.

Sellepärast on armastus Pühakirja vastu nõnda oluline ning selle tõttu on oluline tunda Kiriku usku, mis avab meie jaoks Pühakirja tähenduse. Püha Vaim on see, kes juhib Kirikut tema usu kasvades ning aitab tal üha sügavamalt tõesse siseneda (vrdl. Jh 16,13).

Armastatud Paavst Johannes Paulus II andis meile imelise teose, milles kokkuvõtlikult seletatakse sajanditevanust usku: Katoliku Kiriku Katekismuse. Mina ise esitlesin hiljuti Katekismuse Kompendiumi, mis samuti valmistati kadunud Püha Isa palvel. Need on kaks põhiteksti, mida ma kõigile teile soovitan.

Loomulikult ei piisa vaid raamatutest. Looge usul põhinevaid kogudusi!

Viimastel aastakümnetel on sündinud liikumisi ja kogudusi, milles evangeeliumi väge elavalt tajutakse. Otsige osadust usus nagu kaasrändurid, kes koos lähevad edasi mööda seda suure palverännaku teed, mille Hommikumaa Targad meile esimesena ette näitasid. Uute koguduste tekkimine on oluline, kuid sama oluline on säilitada osadust Paavsti ja piiskoppidega. Nemad garanteerivad, et me ei otsi oma isiklikke radu vaid elame Jumala suure perekonnana, mille Issand asutas kaheteistkümne Apostli läbi.

Veelkord pean ma Armulaua juured tagasi pöörduma. "Et leib on üks, siis ka meie, paljud, oleme üks ihu," ütleb Püha Paulus (1Kr 10,17). Sellega tahtis ta öelda: kuna me võtame vastu sama Issandat ning ta kogub meid kokku ja tõmbab meid enesesse, oleme meie üks.

See peab saama ilmsiks meie eludes. Seda peab nägema meie võimes andestada. Seda peab nägema meie tähelepanelikkuses teiste inimeste vajaduste suhtes. Seda peab nägema meie valmiduses jagada. Seda peab nägema meie pühendumuses oma ligimestele, nii nendele, kes on käeulatuses kui ka nendele, kes on füüsiliselt kaugel, keda me aga sellegipoolest peame lähedasteks.

Tänapäeval on palju vabatahtliku abi vorme, vastastikkuse teenimise mudeleid, mida meie ühiskond pakiliselt vajab. Me ei tohi jätta näiteks vanureid nende üksindusse, me ei tohi mööduda, kui kohtame inimesi, kes kannatavad. Kui me mõtleme ja elame vastavalt meie osadusele Kristusega, siis avanevad meie silmad. Siis ei ole me enam rahul vaid enesele raha kogumisega vaid näeme, kus ja kuidas meid vajatakse.

Nõnda elades ja käitudes mõistame me peagi, et on palju parem olla kasulik ning teiste käsutuses, kui mõelda vaid meile pakutavatele mugavustele.

Ma tean, et teil noorte inimestena on õilsad püüdlused, et te lubate ennast parema maailma ehitamise teenistusse. Laske teistel seda näha, laske maailmal seda näha, sest just sellist tunnistust ootab maailm Jeesuse Kristuse jüngritelt; sel viisil, ja eeskätt läbi teie armastuse, võib maailm avastada selle tähe, mida meie usklikena järgime.

Mingem edasi koos Kristusega ning elagem oma elusid Jumala tõeliste kummardajatena! Aamen.

(tõlge mitteametlik - neitsimaarja.ee toim.)