TEMA PÜHADUSE BENEDICTUS XVI LÄKITUS 2007. AASTA PAASTUAJAKS
"Nad saavad näha seda, kelle nad
on läbi torganud." (Jh 19:37)

Kallid vennad ja õed!

"Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud" (Jh 19:37). See pühakirjast pärinev peamõte juhib sel aastal meie paastuaja mõtisklust. Paastuaeg on soodus aeg õppimiseks, kuidas püsida koos Maarja ja armastatud jüngri Johannesega selle läheduses, kes ristil viis lõpuni oma elu ohverduse inimkonna heaks (vt. Jh 19:25). Pöörakem seega sel patukahetsuse ja palve ajal oma pilk innukama osalusega ristilöödud Kristuse poole, kes Kolgatal surres ilmutas meile Jumala armastust kogu selle täiuses. Entsüklikas Deus caritas est arutlesin sellel armastuse teemal pikemalt, tõstes esile selle kaks põhivormi: agape ja eros.

Jumala armastus: agape ja eros

Uues Testamendis palju kordi ilmuv sõna agape tähistab enesestandvat, vaid teise heaolu otsivat armastust. Sõna eros aga tähistab puuduvat vallata ihaldavat ja armastatuga ühinemist igatsevat armastust. Armastus, millega ümbritseb meid Jumal, on kahtlemata agape. Tõepoolest, kas suudab inimene anda Jumalale midagi, mida Ta juba ei oma? Kõik, mis inimolend on ja mida ta omab, on jumalik and. Seega on loodu see, kes vajab kõiges Jumalat. Kuid Jumala armastus on ka eros. Vanas Testamendis ilmutab universumi looja oma valitud rahva vastu sellist erilist armastust, mis ületab kõik inimlikud motiivid. Prohvet Hoosea väljendab seda jumalikku kirge selliste julgete kujunditega nagu näiteks mehe armastus abielurikkujast naise vastu (vt. 3:1-3). Omalt poolt Hesekiel, rääkides Jumala suhtest Iisraeli rahvaga, ei pelga jõulist ja kirglikku keelekasutust (vt. 16:1-22). Need piiblitekstid näitavad, et eros on osa Jumala südamest: Kõigevägevam ootab oma loodu jah-sõna samamoodi nagu noor peigmees pruudi oma. Õnnetuseks põlgas kurja vaimu valede poolt saavutamatu sõltumatuse illusiooni kütke ahvatletud inimkond juba oma algusest peale ära Jumala armastuse (vt. 1Ms 3:1-7). Pöördudes enese poole eemaldus Aadam sellest eluallikast, milleks on Jumal ise, ning temast sai esimene nende hulgas, "kes surma kartes olid kogu eluaja orjapõlves" (Hb 2:15). Jumal aga ei andnud alla. Vastupidi, inimese "ei" oli otsustav impulss, mis innustas teda ilmutama oma armastust kogu selle lunastavas väes.

Rist ilmutab Jumala armastuse täiuse

Risti müsteeriumis ilmutub taevase isa halastuse kõikeületav vägi kogu täiuses. Et võita tagasi oma loomingu armastus oli Ta valmis maksma väga kallist hinda: oma ainusündinud Poja vere hinda. Surm, mis esimesele Aadamale oli üksinduse ja jõuetuse äärmuslikeimaks märgiks, tegi uue Aadama ülimas armastuse ja vabaduse aktis läbi täieliku muundumise. Seega võib tõepoolest öelda koos Püha Maximus Tunnistajaga, et Kristus "suri, kui võib nõnda öelda, jumalikult, sest ta suri vabalt" (Ambigua, 91, 1956). Ristil ilmneb Jumala eros meie vastu. Eros on tõepoolest - nagu seda väljendab Pseudo-Dionysius - see jõud, "mis ei luba armastajal jääda iseenesesse,vaid kutsub teda saama üheks armastatuga" (De divinis nominibus, IV, 13: PG 3, 712). Kas on olemas "hullumeelsemat erost" (N. Cabasilas, Vita in Cristo, 648) kui see, mis sundis Jumala Poega saama meiega üheks isegi sel määral, et ta kannatas meie süütegude tagajärgede tõttu, justkui oleks need süüteod tema enda omad?

"See, kelle nad on läbi torganud"

Kallid vennad ja õed, vaadakem Kristust, kes on ristil läbi torgatud! Ta on ületamatu Jumala armastuse ilmutus; selle armastuse ilmutus, milles eros ja agape ei ole kaugeltki mitte vastuolus vaid hoopis valgustavad teineteist. Ristil on Jumal ise see, kes anub oma loodute armastust: ta januneb kõigi meie armastuse järele. Apostel Toomas tunnistas Jeesust kui "Issandat ja Jumalat" kui ta pani oma käe haava sisse Jeesuse küljes. Pole üllatav, et paljud pühakud leidsid Jeesuse südames selle armastuse müsteeriumi sügavaima väljenduse. On tõde, et ilmutus Jumala erosest inimese vastu on tegelikkuses tema agape kõrgeim väljendus. Tõde on see, et vaid selline armastus, mis ühendab iseenese vaba anni kirgliku igatsusega armastuse vastastikkuse järele, suudab sisendada rõõmu, mis kergendab ka kõige raskemaid koormaid. Jeesus ütles: "Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde" (Jh 12:32). Vastus, mida Issand meilt palavalt soovib on üle kõige see, et me võtaksime vastu tema armastuse ning lubaksime tõmmata ennast Tema juurde. Tema armastuse vastuvõtmisest aga ei piisa. Me peame sellisele armastusele vastama ning pühendama ennast ka selle armastuse teistele edastamisele. Kristus "tõmbab mind enese poole" selleks, et ennast minuga ühendada, nõnda et ma õpiksin armastama vendi Tema enese armastusega.

Veri ja vesi

"Nad saavad näha seda, kelle nad on läbi torganud." Vaadakem usaldusega Jeesuse läbi torgatud külge, millest voolavad "veri ja vesi" (Jh 19:34)! Kirikuisad pidasid neid elemente ristimise ja armulauasakramendi sümboliteks. Läbi ristimisvee antakse meile tänu Püha Vaimu tegevusele ligipääs Kolmainu armastuse lähedusse. Meile meie ristimist meenutaval paastuaegsel teekonnal kutsutakse meid väljuma iseenesest, et ennast usaldava andumusega avada Isa halastavale embusele (vt. Püha Johannes Chrysostomos, Katehheesid, 3,14jj). Veri, Hea Karjase armastuse sümbol, voolab meisse eriti armulauamüsteeriumis: "Euharistia tõmbab meid Jeesuse eneseohverduse akti... me siseneme otse tema eneseanni dünaamikasse" (Entsüklika Deus caritas est, 13). Elagem siis paastuajas kui "euharistlikus" ajas, mil me Jeesuse armastust rõõmuga vastu võttes õpime seda armastust levitama iga sõna ja teoga. Vaadates nõnda "seda, kelle nad on läbi torganud" ja tema üle mõtiskledes tunneme me soovi avada oma südamed teistele, tunnistades inimese väärikusele löödud haavu; see lükkab meid võitlema eriti iga nähtuse vastu, milles näeme austuse puudumist elu vastu ja inimeste rõhumist ning leevendama nii paljude inimeste üksinduse ja mahajäetuse tragöödiat. Olgu paastuaeg igale kristlasele uuenenud kogemus meile Kristuses antud Jumala armastusest - armastusest, mida meie omakorda peame iga päev uuesti edasi andma oma ligimesele, eriti sellisele, kes kannatab kõige enam ning on puuduses. Vaid sel viisil saame me täielikult osaleda Ülestõusmispühade rõõmus. Juhtigu meid Maarja, kauni armastuse ema, sel paastuaja teekonnal, ehtsa Kristuse armastusse pöördumise teekonnal. Ma soovin teile, kallid vennad ja õed, viljakat paastuaja teekonda, edastades kiindumusega kõigile teile erilise apostelliku õnnistuse.

Vatikanis, 21. novembril 2006.
BENEDICTUS PP. XVI