Armsad vennad ja õed!     

„Kiriku kutsumus on tuua rõõmu maailmale, tõelist ja püsivat rõõmu“ (Benedictus XVI, läkitus Ülemaailmse Noorte Päeva puhul, 15.03.2012). Nende sõnadega astume sisse aasta kõige tähtsamasse nädalasse, mida meie, katoliiklased, nimetame „Pühaks Nädalaks“.


Sel nädalal antakse meile tõeline rõõmusõnum: Ülestõusmispühadel tuleb Jumala lõputu armastus lunastama lõputut pattude rida, mida meie, inimesed, kanname enda järel: „nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud“ (Jn3:16). Kuidas mitte vastata armastusele armastusega? Tõesti on tulnud aeg elavdada meis armastust, nii sageli leiget ja kõhklevat armastust, millega me ümbritseme Kristust.
Kas me tõesti usume Kristuse surma ja Ülestõusmise päästvasse väesse? Mitte miski ei saa sellele väele vastu panna, ei kurjus ega saatan, ega „must, kleepuv märk, mille jätsid vääritud viha külvajad“ . Olgem kindlad, et Kristuse surm ja Ülestõusmine ei päästa meid millalgi kauges tulevikus, sellisel viisil, millest meil ei ole aimugi, vaid nüüd, praegu, kui me ainult laseme tal siseneda meie ellu.
Kristlase tee ei ole alati kerge ega kiire, aga ta on alati rõõmutee. Mõned teised teed tunduvad vahel kergemad või kiiremad õnne saavutamiseks, aga jätavad hinge tühjaks ja südame kurvaks. Selline on Usuaasta tähendus, mida paavst Benedictus XVI kutsub meid varsti alustama. See on aasta, mil me võime arvestada suurema Jumala armuga, usu taasavastamiseks ja elavdamiseks nii meie elus kui ka meie ühiskonnas.
Oma viimases läkituses tuletasin meelde ristivanema vastutust, mille paljud meie seast on enese peale võtnud. Selle ülesande peamine tähendus on aidata teisi nende usulisel teel. Väga sageli on see parim viis edasi liikuda omaenda elu teel, sest see, kes aitab teisi, ei mõtle enda peale, enda probleemide peale, ja leiab paremini lahenduse oma probleemidele. See, mis kehtib tavalises elus, kehtib veelgi enam üleloomulikus elus. On täiesti loomulik, et esimeste kristlaste vahel tekkis väga varakult selline hingeline solidaarsus, tõeline pühade osadus, millest ristivanemate institutsioon on üks konkreetne väljendus. Apostlite tegude raamat ütleb isegi, et „usklike kogul oli üks süda ja üks hing“ (Ap 4:32). Armsad vennad ja õed, kas Kristuse surma ja Ülestõusmise mälestus sel aastal, ja lähenev Usuaasta ei ole meie jaoks kutse ligimest – olgu ta ristilaps või mitte – rohkem aidata tema usulisel teel? Selle kaudu muutume me ise tugevamaks ja meie usk muutub elavamaks. Paastuajal oleme püüdnud rohkem teisi aidata nende materiaalses elus. Püüdkem nüüd laiendada oma huvi inimese elu sügavamatele aspektidele.
Oleks kurb kui keegi meie seas oleks nagu halvatu Betsaida tiigi ääres, kes tunnistas nukralt, et ta on aastaid asjatult ootanud, sest  „mul ei ole kedagi, kes aitaks mind tiiki“ mille vesi pidi teda tervendama (Jn 5:4).
Armsad vennad ja õed, ma palun teid palvetada Usuaasta viljade eest, nii terves Kirikus kui ka eriti Eesti Katoliku Kirikus. Usk on üleloomulik voorus, mida me peame paluma Jumalalt. Ainult Tema saab seda meile anda, mitte head põhjused, argumendid või tunded.
Aga kuidas me kaitseme oma usku? Tuleb võidelda leiguse vastu – see on kiusatus, mida iga kristlane varem või hiljem omal teel kohtab, teatud laiskus ja väsimus, mis eemaldab meid vaimulikust elust ja tõeotsimisest. Aga laiskus ei ole paratamatu kui inimene otsib sakramentide, eriti pihisakramendi abi.
Kuidas me toidame oma usku? Sagedane vaimulik lugemine on alati olnud Kiriku soovitus inimesele, kes soovivad oma usku toita. Muidugi tuleb endale muretseda selliseid raamatuid, mille sisu toidab reaalselt meie hinge ja on usaldusväärne. Paraku kirjutatakse palju, aga mitte kõik ei ole kasulik ega usaldusväärne ja nõu küsimine on sageli väga tark ja vajalik otsus. Loodan, et Usuaasta alguseks, oktoobriks, saab valmis ka Katoliku Kiriku Katekismuse eestikeelne tekst. Ma soovitan väga seda lugeda ja kasutada nii sageli kui võimalik, nii pere kui koguduse elus. Katekismuse tekst on allikas, millest me võime juua Usuaasta jooksul.
Armsad vennad ja õed, sellised on minu mõtted Püha Nädala alguses. Püüdkem mitte ainult osaleda Püha Nädala teenistustel, vaid elada nende kaudu kogu südamest kaasa Kristuse surma ja Ülestõusmise mälestusele.
Püha Maarja, meie Ema, Tarkuse aujärg, elava usu eeskuju, palu meie eest. Issand Jeesus, selle olulise perioodi alguses Kiriku ja maailma ajaloos tuleme me Sinu juurde, nagu tegid apostlid, paludes „Adauge nobis fidem“, kasvata meie usku (Lk 17:5). Jumal vajab inimesi kes näitaksid Evangeeliumi mitte teoorias või sõnades vaid oma igapäevases elus. Võtkem kuulda tema kutset !
 


+ Piiskop Philippe Jourdan
Pertusa titulaarpiiskop
Eesti Apostellik Administraator

    Tallinnas, 27. märtsil 2012.