Piiskop Philippe Jourdan - Johannes Paulus II
Pariisis, 30. mail 1980 a., Parc des Princes staadionil. Johannes Paulus II lõpetab pika vaimustava kohtumise 50 000 tudengiga, mida jagab ka umbes sama palju väljaspoole kogunenud noori, kes ei saanud sisse, sest tulijate arv ületas mitu korda kõik ootused. Rooma Paavst astub temale ette nähtud autosse « Papamobile »,mis hakkab aeglaselt lahkuma. Pisut enne staadioni värava juurde jõudmist, äkitselt üks noor mees hüppab üle kaitseaia, jookseb auto poole ja jõudnud lähedale Paavstile hüüab : « Saint Père, je suis athée, aidez-moi ! » Püha Isa, olen ateist, aidake mind. Kõik läks nii kiiresti, et Johannes Paulus II ei jõua vastata enne korrakaitsjate sekkumist ning auto sõidab juba edasi. Aga õhtul Paavst palub korraldajaid, et nad leiaksid noormehe üles ja aitaksid teda , nagu ta oli seda nii liigutavalt palunud. Ja neil õnnestus tõesti ta üles leida.
See väike lugu võiks olla nagu hea kokkuvõtte ajaloo ainsa Poola Paavsti elust .
Meie kõik teame milline on olnud Johannes Paulus II roll sündmustes mis
on viinud Poola rahva vabanemiseni kommunistlikust diktatuurist. Ta ei
olnud otseselt tegija, aga kindlasti ärataja. Ta äratas rahva
südametunnistust ja sisendas optimismi oma sõnadega : “Ärge kartke”,
ütles ta oma esimesel jutlusel Paavstina Ja me kõik teame kui oluline on
olnud Poola eeskuju sündmustes, mis radikaalselt muutsid Ida-Euroopa
palet kakskümmend aastat tagasi.
Kui Karol Wojila sai Paavstiks, 16. Oktoobril 1978. a., olukord oli
tõesti kurvastav : maailm oli sisuliselt kaheks osaks jagatud ja ainult
vastastikune kartus hoidis sõja ära. Pool maailma kannatas ateistliku
diktatuuri all mis tundus olevat võitmatu . Teine pool põdes veel
intellektuaalset alaväärsuse kompleksi ja tundus moraalselt jõuetu
kommunismi vastu.
See oli tõesti mingil määral lootusetu pilt. Esimesel pilgul, väljapääsu
ei olnud. Aga ameti algusest peale , Johannes Paulus II hakkas igale
poole puhuma optimismi ja rõõmu : “Ärge kartke ! Avage, avage uksed
Kristusele, Tema päästmisele. Avage riikide , poliitiliste ja
majanduslike süsteemide piirid, kultuuri, tsivilisatsiooni ja arengu
tohutud alad ! ». Juba esimese visiidi ajal oma sünnimaale tema
kartmatus diktatuuri ees julgustas poola rahvast nii, et kiiresti algas
see pikk jada sündmusi, mis viisid hiljem vabadusele. “Tõde teeb teid
vabaks” (Jn 8:32) sisendas ta südametesse. Ja värske usaldus tõe vastu
saavutas seda ,mida Külm sõda ja tuumarelvad ei saavutanud : rahvad
hakkasid liikuma, kurjus ja valetamine taganema.
Aga Johannes Paulus II mõju ei piirdunud kommunistlike reziimidega. Ta
hakkas reisima üle maailma ja külastama muuhulgas Lääne riike. Sealne
olukord oli väga erinev. Ei olnud rõhuvat poliitilist reziimi, küll aga
üldlevinud skeptitsism, mis puudutas kõike ja pani kõik kahtluse alla.
Tema oli veendunud, et just noored on maailma lootus ning, et just nemad
saavad paremini aru Kristuse sõnumist. 10 aastat pärast 60-ndate
aastate seksuaalrevolutsiooni keegi ei uskunud, et võiks noortele
rääkida igavesest armastusest, puhtusest ja enesevalitsemisest, või, et
noored tuleksid meeleldi kuulama kõnet moraalsest elust. Paljudele
intellektuaalidele sellised sõnad nagu tõde, armastus, eneseandmine,
Jumal jne.. tundusid vananenud , mitte-teaduslikud. Aga just need
mõisted pälvisid inimeste tähelepanu. Johannes Paulus II-ga avastati, et
inimene ei otsi tegelikult midagi muud, sest need ideed on osa temast,
isegi siis kui ta püüab neid maha suruda.
Johannes Paulus II on palju teinud, et sünniks uus optimism nii Ida- kui
ka Lääne riikides ja rahvastes, uus maailmavisioon, uus lootus, ja see
viis muutusteni ,mida me oleme näinud, edukamalt kui diplomaatia või
meeleavaldused. See mis tundus võimatu, oli nüüd võimalik, ja kui rahvad
said sellest aru, miski enam ei saanud peatada nende pürgimisi
vabadusele.
Filosoofina ja 20. sajandi fenomenoloogia hea tundjana, Johannes Paulus
II oli sügavalt veendunud, et iga inimlik reaalsus ja nähtus nagu elu,
töö, pere, abielu, seksuaalsus, vanadus, kunst, majandus, teadus,
poliitika, jne… avaldab ja peegeldab inimest tervikuna, kogu tema
väärtust ja kutsumust transtsendentaalsusele, reaalsusele mis ulatub
kaugemale kui käte- ja silmadega katsutav ja nähtav materiaalsus, tema
pürgimist igavikule. Ajalik ei varja ajatut vaid ilmutab selle.
Kristlasena ta uskus, et see transtsendentaalne reaalsus ,mis paistab
läbi konkreetse inimreaalsuse ,ei saa olla midagi muud kui Kristus ise
kui Lunastaja. Mõtlemine ja usk ei olnud tema juures lahus vaid toetusid
üksteisele. Seetõttu tema entsüklikad ja kirjutised hõlmavad
kõikvõimalikke maailma, kiriku ja inimese elu aspekte. Ja isegi tema
luuletused ja teatrinäidendid ei olnud lahus tema sisemisest
religioossest maailmast.
Nüüd, 30 aastat hiljem, maailm on palju muutunud, aga üldine pilt
meenutab Johannes Paulus II ametiaja algust. Lääne maailm elab hirmul,
hirmul “võõra ees “, Islami maailma ees ,mida kujutatakse ette kui uut
barbaarsust, mitte vähem kardetavat kui kommunistlik barbaarsus
religiooni ees, mida kujutatakse kui murettekitavat nähtust mille,
ohtude ja ohvrite üle väsimatult fantaseeritakse. Suured küsimused
korduvad, mitte enam kui abstraktsed arutelud vaid kui praktilise elu
küsimärgid : kes on inimene ? mis on abielu ? mis on perekond? mis on
olla mees ? mis on olla naine ? Ja igaüks kipub sulguma oma egoismi ja
individualismi raudse eesriide taha, nii nagu mitte midagi muud ei
loeks.
Kas just praegu, rohkem kui kunagi varem, lahendus ei seisne selles
lootuse sõnumis, mida me 30 aastat tagasi kuulsime : “Ärge kartke !
Avage, avage oma uksed Kristusele ! Avage riikide piirid, avage
kultuuri, tsivilsatsiooni ja arengu piirid…!”?
Johannes Paulus II suri 2.aprillil 2005 a. Tema matustel Roomas osalesid
nii Eesti Vabariigi President koos delegatsiooniga kui ka endine
President Lennart Meri. Alates 1993. aastast, Lennart Merel oli olnud
väga eriline side Johannes Paulus II-ga ja püsiv kirjavahetus. Sarnased
mõtted ja maailmavisioon ühendas neid kahte suurt meest. Mulle meenub
veel, kuidas Lennart Meri helistas meile kohe, kui ta saabus tagasi
Roomast matustelt ja ütles meile : kuna Te ei ole saanud viibida Paavsti
matustel, ostsin Teie jaoks kõik itaalia ajakirjad matuste piltidega.
Ma tahan neid Teile kohe tuua. Ja ta tõepoolest tuli : pisiasjades
tuntakse suured mehed ära.
10. septembril 1993 a., Johannes Paulus II oli esimene Paavst kes Eestit
külastas ja siin, Tallinna Raekoja platsil katoliku missat pidas. Nüüd
võib öelda, et Johannes Paulus II-st on saanud esimene Rooma-Katoliku
kiriku poolt õndsaks kuulutatud inimene, kes on meid külastanud. 1.
Mail, Paavst Benedictus XVI kuulutab oma eelkäija õndsaks Rooma Peetruse
väljakul.
** “Õnnis” Katoliku Kirikus, on esimene aste enne pühakuks
kuulutamist. “Õndsaid” ja pühakuid austatakse kui kristliku elu
eeskujusid ja eestkostjaid Jumala juures.
3. mai 2011
allikas: www.katoliku.ee