Piiskop Philippe Jourdan - Johannes Paulus II

See väike lugu võiks olla nagu hea kokkuvõtte ajaloo ainsa Poola Paavsti elust .
Meie kõik teame milline on olnud Johannes Paulus II roll sündmustes mis on viinud Poola rahva vabanemiseni kommunistlikust diktatuurist. Ta ei olnud otseselt tegija, aga kindlasti ärataja. Ta äratas rahva südametunnistust ja sisendas optimismi oma sõnadega : “Ärge kartke”, ütles ta oma esimesel jutlusel Paavstina Ja me kõik teame kui oluline on olnud Poola eeskuju sündmustes, mis radikaalselt muutsid Ida-Euroopa palet kakskümmend aastat tagasi.

Kui Karol Wojila sai Paavstiks, 16. Oktoobril 1978. a., olukord oli tõesti kurvastav : maailm oli sisuliselt kaheks osaks jagatud ja ainult vastastikune kartus hoidis sõja ära. Pool maailma kannatas ateistliku diktatuuri all mis tundus olevat võitmatu . Teine pool põdes veel intellektuaalset alaväärsuse kompleksi ja tundus moraalselt jõuetu kommunismi vastu.

See oli tõesti mingil määral lootusetu pilt. Esimesel pilgul, väljapääsu ei olnud. Aga ameti algusest peale , Johannes Paulus II hakkas igale poole puhuma optimismi ja rõõmu : “Ärge kartke ! Avage, avage uksed Kristusele, Tema päästmisele. Avage riikide , poliitiliste ja majanduslike süsteemide piirid, kultuuri, tsivilisatsiooni ja arengu tohutud alad ! ». Juba esimese visiidi ajal oma sünnimaale tema kartmatus diktatuuri ees julgustas poola rahvast nii, et kiiresti algas see pikk jada sündmusi, mis viisid hiljem vabadusele. “Tõde teeb teid vabaks” (Jn 8:32) sisendas ta südametesse. Ja värske usaldus tõe vastu saavutas seda ,mida Külm sõda ja tuumarelvad ei saavutanud : rahvad hakkasid liikuma, kurjus ja valetamine taganema.

Aga Johannes Paulus II mõju ei piirdunud kommunistlike reziimidega. Ta hakkas reisima üle maailma ja külastama muuhulgas Lääne riike. Sealne olukord oli väga erinev. Ei olnud rõhuvat poliitilist reziimi, küll aga üldlevinud skeptitsism, mis puudutas kõike ja pani kõik kahtluse alla. Tema oli veendunud, et just noored on maailma lootus ning, et just nemad saavad paremini aru Kristuse sõnumist. 10 aastat pärast 60-ndate aastate seksuaalrevolutsiooni keegi ei uskunud, et võiks noortele rääkida igavesest armastusest, puhtusest ja enesevalitsemisest, või, et noored tuleksid meeleldi kuulama kõnet moraalsest elust. Paljudele intellektuaalidele sellised sõnad nagu tõde, armastus, eneseandmine, Jumal jne.. tundusid vananenud , mitte-teaduslikud. Aga just need mõisted pälvisid inimeste tähelepanu. Johannes Paulus II-ga avastati, et inimene ei otsi tegelikult midagi muud, sest need ideed on osa temast, isegi siis kui ta püüab neid maha suruda.

Johannes Paulus II on palju teinud, et sünniks uus optimism nii Ida- kui ka Lääne riikides ja rahvastes, uus maailmavisioon, uus lootus, ja see viis muutusteni ,mida me oleme näinud, edukamalt kui diplomaatia või meeleavaldused. See mis tundus võimatu, oli nüüd võimalik, ja kui rahvad said sellest aru, miski enam ei saanud peatada nende pürgimisi vabadusele.

Filosoofina ja 20. sajandi fenomenoloogia hea tundjana, Johannes Paulus II oli sügavalt veendunud, et iga inimlik reaalsus ja nähtus nagu elu, töö, pere, abielu, seksuaalsus, vanadus, kunst, majandus, teadus, poliitika, jne… avaldab ja peegeldab inimest tervikuna, kogu tema väärtust ja kutsumust transtsendentaalsusele, reaalsusele mis ulatub kaugemale kui käte- ja silmadega katsutav ja nähtav materiaalsus, tema pürgimist igavikule. Ajalik ei varja ajatut vaid ilmutab selle.

Kristlasena ta uskus, et see transtsendentaalne reaalsus ,mis paistab läbi konkreetse inimreaalsuse ,ei saa olla midagi muud kui Kristus ise kui Lunastaja. Mõtlemine ja usk ei olnud tema juures lahus vaid toetusid üksteisele. Seetõttu tema entsüklikad ja kirjutised hõlmavad kõikvõimalikke maailma, kiriku ja inimese elu aspekte. Ja isegi tema luuletused ja teatrinäidendid ei olnud lahus tema sisemisest religioossest maailmast.

Nüüd, 30 aastat hiljem, maailm on palju muutunud, aga üldine pilt meenutab Johannes Paulus II ametiaja algust. Lääne maailm elab hirmul, hirmul “võõra ees “, Islami maailma ees ,mida kujutatakse ette kui uut barbaarsust, mitte vähem kardetavat kui kommunistlik barbaarsus religiooni ees, mida kujutatakse kui murettekitavat nähtust mille, ohtude ja ohvrite üle väsimatult fantaseeritakse. Suured küsimused korduvad, mitte enam kui abstraktsed arutelud vaid kui praktilise elu küsimärgid : kes on inimene ? mis on abielu ? mis on perekond? mis on olla mees ? mis on olla naine ? Ja igaüks kipub sulguma oma egoismi ja individualismi raudse eesriide taha, nii nagu mitte midagi muud ei loeks.
Kas just praegu, rohkem kui kunagi varem, lahendus ei seisne selles lootuse sõnumis, mida me 30 aastat tagasi kuulsime : “Ärge kartke ! Avage, avage oma uksed Kristusele ! Avage riikide piirid, avage kultuuri, tsivilsatsiooni ja arengu piirid…!”? 

Johannes Paulus II suri 2.aprillil 2005 a. Tema matustel Roomas osalesid nii Eesti Vabariigi President koos delegatsiooniga kui ka endine President Lennart Meri. Alates 1993. aastast, Lennart Merel oli olnud väga eriline side Johannes Paulus II-ga ja püsiv kirjavahetus. Sarnased mõtted ja maailmavisioon ühendas neid kahte suurt meest. Mulle meenub veel, kuidas Lennart Meri helistas meile kohe, kui ta saabus tagasi Roomast matustelt ja ütles meile : kuna Te ei ole saanud viibida Paavsti matustel, ostsin Teie jaoks kõik itaalia ajakirjad matuste piltidega. Ma tahan neid Teile kohe tuua. Ja ta tõepoolest tuli : pisiasjades tuntakse suured mehed ära.

10. septembril 1993 a., Johannes Paulus II oli esimene Paavst kes Eestit külastas ja siin, Tallinna Raekoja platsil katoliku missat pidas. Nüüd võib öelda, et Johannes Paulus II-st on saanud esimene Rooma-Katoliku kiriku poolt õndsaks kuulutatud inimene, kes on meid külastanud. 1. Mail, Paavst Benedictus XVI kuulutab oma eelkäija õndsaks Rooma Peetruse väljakul.

** “Õnnis” Katoliku Kirikus, on esimene aste enne pühakuks kuulutamist. “Õndsaid” ja pühakuid austatakse kui kristliku elu eeskujusid ja eestkostjaid Jumala juures.

3. mai 2011

allikas: www.katoliku.ee