PAAVST JOHANNES PAULUS II 1920-2005
Paavst Johannes Paulus II suri laupäeval, 2. aprillil kell 21.37 kohaliku aja järgi (22.37 eesti aja järgi).
TOTUS TUUS EGO SUM, ET OMNIA MEA TUA SUNT.
MEIE ARMASTATUD PÜHA ISA ON PÖÖRDUNUD OMA ISAKOJU.
Karol Wojtyla sündis 18. mail 1920.a Wadowices, poola linnas, mis asub Krakovist 50 km kaugusel. Ta oli oma vanemate, Karol Wojtyla ja Emilia Kaczorowska, kes suri 1929. a. mil tulevane paavst oli kõigest 9 aastane, kahest pojast teine. Kolm aastat hiljem, aastal 1932, suri ka tema vanem vend Edmund, kes oli arst. Kuid noore Karoli jaoks ei piirdunud lähedaste surma kogemus sellega. 1941. a. suri ka tema isa, kes oli Austria-Ungari sõjaväe 56. jalaväerügemendi allohvitser ja kellega tulevane paavst oli väga lähedane. Paavsti tulevikku mõjutas tugevalt tema isa isik, kellele oli omane pidev palveelu, moraalne õiglustunne, tarkus ja vastupidavus kõigile katsumustele.Samal aastal kui suri tema ema, võttis Karol Wojtyla vastu oma esimese armulaua. Kinnitamise sakramendi sai ta 18 aastaselt. Lõpetanud oma õpingud Marcin Wadowita koolis Wadowices 1938. aastal, astus ta Krakovi Jaghellónica Ülikooli. Kuid kogu Euroopa kohal tihenesid vaikselt ähvardavad natsionaalsotsialismi ja kommunismi pilved, mis tõid endaga kaasa leina, tragöödiaid ja veresaunu ning peale Jalta lepingu sõlmimist jagasid Euroopa kaheks.
Õpingud ülikoolis jäid tulevase paavsti jaoks lühiajalisteks, kuna 1939.a. sulgesid natside okupatsiooniväed kõik ülikoolid ja noor Karol pidi minema tööle. Aastatel 1940 - 1941 töötas ta enda elatamiseks ja Saksamaale saatmise vältimiseks kaevanduses ja Solvay keemiatehases. Ja juba 1942. aasta sügisel tundis ta endas vaimuliku kutsumust ning palus end võtta preestrikandidaatide hulka.
Koos üheksa kaaslasega alustas ta preestriõpinguid Krakovi suurimas "põrandaaluses" seminaris, mida juhatas Krakovi peapiiskop kardinal Adam Stefan Sapieha, kes isiklikult jälgis kümne preestri kandidaadi õpinguid.
Sõja lõppedes jätkas ta oma õpinguid kõigepealt taasavatud Krakovi suurimas seminaris, seejärel Jaghellónica Ülikooli teoloogia teaduskonnas, jõudes lõpuks preestrikspühitsemiseni, mis toimus Krakovis 1. novembril 1946. a. Järgnevalt saatis kardinal Sapieha ta Rooma, kus ta kaitses teoloogiadoktori kraadi 1948.a. oma tööga teemal "Usk Püha Ristija Johannese tegudes". Sel perioodil oma puhkuste ajal praktiseeris ta hingekarjase tööd poola emigrantide hulgas Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis.
1948. a. pöördus ta tagasi Poolasse ja teenis koguduse vikaarina alguses Niegowici koguduses Krakovi lähedal ja seejärel Püha Floriani koguduses, saades ühtlasi ka ülikooli kaplaniks kuni aastani 1951, mil ta alustas taas oma filosoofia ja teoloogia õpinguid. 1953. a. kaitses ta Jaghellonica Ülikoolis oma doktoritööd teemal: "Kristliku eetika õpetamise võimalikkusest lähtudes Max Scheleri eetika süsteemist".
Pisut hiljem sai temast teoloogiaprofessor eetika ja moraali alal Krakovi suurimas seminaris ja Lublino teoloogia teaduskonnas. Mõni aasta hiljem leidis aset järjekordne muudatus - 4. juulil 1958.a. nimetas paavst Pius XII ta Ombi titulaarpiiskopiks ja Krakovi abipiiskopiks. Sama aasta 28. septembril sai ta piiskopiks pühitsuse Waweli katedraalis Krakovis, peapiiskop Eugeniusz Baziaki palve ja õnnistuse läbi.
Möödus kõigest kuus aastat ja 13. jaanuaril 1964. a. nimetas paavst Paulus VI noore piiskopi Karol Wojtyla Krakovi peapiiskopiks. Kolm aastat hiljem, 26. juunil 1967.a. sai temast kardinal. Need daatumid tõestavad selgelt, et tema oli üks neist piiskoppidest, kes võttis osa Vatikani II kirikukogust aastatel 1962 - 1965, tegeledes eriti aktiivselt konstitutsiooni Gaudium et spes formuleerimisega.
Seejärel, 16. oktoobri õhtul 1978. a., oli Karol Wojtyla kutsutud veelgi laiendama oma tegevusvälja ja embama Püha Peetruse järeltulijana kogu maailma. Ja ajal kui kõik meenutavad tema esimesi sõnu, millega ta pööördus Püha Peetruse väljakule kogunenud usklike poole: "Avage Kristusele väravad!", jätkab tema Evangeeliumi avamist oma eluga andes sellest tunnistust oma erakordse tööga. Näiteks võib tuua tema pastoraalsed visiidid - 144 korral on ta külastanud Itaalia erinevaid paiku, ning olles Rooma Piiskopiks, on ta külastanud linna 344-st kogudusest 301-e. Samuti veel 102 apostoolset reisi kogu maailmas, mis on on kõnekas ilming Peetruse järeltulija suurest pastoraalsest hoolitsusest kogu Kiriku eest.
Aga nagu seda on näha tema laiast haardest, ei piirdunud tema töö sellega, sest tema mõju, tema uuringud ja püüd tugevdada usku, mis on leidnud tunnustust 11 Audoktori (Dottorati Honoris Causa) poolt, peegeldub ka tema entsüklikates, apostellikes üleskutsetes, konstitutsioonides ja kirjades.
Tema intellektuaalne töö oli märkimisväärne ja sellele lisandusid veel avalikud õndsakskuulutamised ja kanoniseerimised. Jätkates veel numbrites kõnelemist tema pontifikaadi aastatest, tuleb meenutada 9 konsistooriumi, mille jooksul on ta kokku kutsunud 231 kardinali ja 6 Kardinalide Kolleegiumi plenaaristungit, millele lisanduvad veel 15 Piiskoppide Sinodi assambleed ja ligi 700 vastuvõttu ja kohtumist peaministritega, unustamata ka 38 riigivisiiti mis on toimunud valitsusliikmete poolt.
Nende 26. pontifikaadi aasta jooksul on Johannes Paulus II kohtunud nii paljude inimestega nagu mitte ükski varasem paavst enne teda. Kõige suurem number on ehk kogunenud läbi kolmapäevaste Üldaudientside, mis on toimunud rohkem kui 1000 korral ja millest on osa võtnud üle 17 miljoni palveränduri, lugemata siinkohal üles kõiki teisi erilisi vastuvõtte ja religioosseid tseremooniaid. Mälestusväärne on tema töö Pühade Aastate, tavaliste ja eriliste aastate jooksul, mis tema poolt on välja kuulutatud ja juhitud.
Kaks asja, millest ei sa jätta rääkimata selles loetelus, on - üle 8 miljoni palveränduri kellega ta kohtus ainuüksi Suure Juubeliaasta 2000 jooksul ja miljonid noored kellega koos on ta palvetanud, pidutsenud ja laulnud kõikjal maailmas 17 korral ülemaailmsete noortepäevade jooksul, mida tema on juhatanud. 1993 aastal külastas paavst Johannes Paulus II Eestit, Lätit ja Leedut.
Allikas: katoliku.ee